Tundra-sinilind

Küllap on meie lugejate hulgas ka neid, kes jälgivad püsivalt linnuhuviliste arvutilisti või käivad aeg-ajalt Tartu linnuklubi koduleheküljel http://www.zone.ee/tartu_linnuklubi/. Neile pole muidugi üllatuseks, kui palju mitmesuguseid sulelisi haruldusi tänavu Eestimaal fikseeritud on.

Iseenesest on see asjade üsnagi loogiline käik, sest ühelt poolt on Eesti linnumagusaimad paigad peaaegu püsivalt Soome bongarite ehk linnuliigikogujate valvsa pilgu all. Aga teisalt on meilgi tekkinud üsna arvukas seltskond inimesi, kel aega, tahtmist ja võimalusi suure osa oma vabast ajast just linnuvaatlustele kulutada. Ja neil inimestel on ka järjest korralikum vaatlustehnika. Tundus ju veel mõni aeg tagasi üsna veider see, et Soomes nähakse tüki maad ida või lõuna pool elavaid liike, kes Eesti linnustiku hulka ei kuulu. Muidugi polnud põhjus selles, et need tiivulised kuidagi ringiga ümber Eesti oleksid lennanud; lihtsalt nende teele ei jäänud ühtegi valvsat binoklit ega vaatetoru.

	Kuninghahk

Arvatavasti kõige suurema (mee­dia)vastukaja on tänavustest tiivulistest eksikülalistest tekitanud Põhja-Ameerika linnustikku kuuluv suur-veetallaja, kes paaril päeval ennast rohketele huvilistele rahulikult Tallinna külje all Paljassaares eksponeeris. Seda, kes teab mis tuultega kodust nii kaugele kandunud tulnukat on Eestis nähtud nüüd kahel korral. Eesti linnuharulduste komisjoni esimees Margus Ots kinnitab: “Tegemist on tõesti suurima haruldusega sel aastal.”

Aga peaaegu sama suurte haruldustena nimetab Ots ka Pärnumaal Laiksaares 25. mail laulnud lääne-pöialpoisi isaslindu ja Aardla järvel aprilli lõpus mõne päeva peatunud mustkael-pütti.
Ülisuur haruldus oli mõistagi ka jaanuari lõpus Kuressaarest leitud põhja-tormipääsu. Tuule ja ilma käes ning liigikaaslastest kaugel rängalt vintsutada saanud ookeanielanikku taheti Nigula loomade turvakodus ka elule turgutada, aga paraku heitis ta juba Saaremaal hinge.

Kajaklastest väärivad mainimist paaris kohas märgatud kaljukajakas ja Tartu külje all kohatud habeviires; viimase puhul oli tegemist alles kolmanda vaatlusega Eestis.

Välimuselt küllap eksootilisim on pigem mänguasja kui elusolendit meenutav mandariinvart; meile tulnud ilmselgelt küll mitte oma päriskodust Aasiast, vaid mõnest hoopis lähemal paiknevast linnuaiast. Teda nähti aprillis ja mais nii Lahemaal, Läänemaal kui ka Kihnus.
Samuti mais liikus valgepõsk-laglede seltsis Lääne-Eestis nende kaugelt haruldasem ja küllap ka põnevama välimusega poolvend – punakael-lagle. Nagu kevaditi ikka, märgati mõnda väike-laukhane; Saare- ja Läänemaal sai kirja lumihani, Matsalus vööthani, taas linnuaiapõgenik. Paaril korral silmati kummalise välimusega kuninghahka.

Nii-öelda vanadest tegijatest – kunagi sugugi mitte nii haruldastest põliselanikest – nähakse taas sagedamini madukotkaid, kelle viimasest teadaolevast pesitsemisest Eestis on möödas juba üle kolme aastakümne. Pärnumaal kahtlustati samuti haruldaseks jäänud vaenukäo pesitsemist. Enam ei üllata eriti tamme-kirjurähni pesitsus.

Margus Ots loetleb lühidalt teisedki huvitavamad selle aasta vaatlused: Ristnas ja Sõrves mai lõpul korduvalt nähtud, viimaseil aastail muidu väga haruldaseks jäänud tuttlõoke, kolm korda kohatud kopsakas habekakk, korra oma lumivalget rüüd näidanud hõbehaigur, silmatorkava sulekuuega värvukesed kaelus-kärbsenäpp ja jõgivästrik, end vaid häälitsustega reetnud väikehuik, samuti tundrakaur, hallkibu, stepi-loorkull. Omaette märkimist väärib asjaolu, et kolmandat aastat järjest pesitseb haruldane väike-käosulane samal kohal – Veretinas. Tänavugi olid paaril pojad pesas.

Aga kõik siin mainitud vaatlused on seni mitteametlikud. Selleks, et harulduse kohtamine tõesti tõsikindla vaatlusena fikseeritud saaks, tuleb vaatlejal täita vormikohane ankeet ja saata see Eesti linnuharulduste komisjonile. Kuidas ja kuhu seda täpselt teha, saab teada ornitoloogiaühingu kodulehelt http://www.eoy.ee/yhing/hk.htm. Sealt leiab ka nimekirja liikidest, kelle vaatlemise puhul tuleb ankeet täita, samuti ankeedi enda.

Mitmegi tänavuse vaatluse puhul pole komisjoni kinnituses mingit kahtlust; kindlasti kuulub nende sekka ka suurim haruldus – suur-veetallaja, keda nägi, pildistas ja kirjeldas terve hulk häid linnutundjaid.

Loodetavasti ei heiduta kedagi ka see asjaolu, kui mõnda vaatlust ehk küllalt põhjendatuks ei peeta: vigadele osutamine aitab tulevikus tähelepanelikum olla. Nii et binoklid pihku ja vaatetorud kolmjalgadele: Eesti on ülihea linnuvaatlusmaa. Tänavune kevad on seda igal moel kinnitanud.