Juba viiendat aastat järjest väntab sadu ja sadu Eesti jalgrattureid Soomes. Eesmärgiks vaadata meie head naabrit seestpoolt. Soome Turismiarenduskeskuse ja ajakirja Loodus korraldatud retked on viinud Helsingist läände, põhja ja itta. Möödunud aastal karastuti Ahvenamaa vihmas ja tormis. Nüüd siis võetakse ette Savo.

Meie tee viib läbi:
Imatra linn rajati 1948. aastal kolme tööstusasula ühendamisel. Viiekümne aasta jooksul on kolmest eri asulast kasvanud välja modernne tööstuslinn, mille tunnusmärkideks on Saima järv, Vuoksi jõgi ja ühine piir Venemaaga. Linna kuulsaim vaatamisväärsus on Imatra kosk, mida on käidud imetlemas juba mitusada aastat. Linna suurim tööandja on Stora Enso paberitehas, linnas asub ka Soome suurim hüdroelektrijaam. Imatras on 30 000 inimest. Venemaa piirini on südalinnast 7 km ja koos piirilinna Svetogorskiga reklaamitakse end kaksiklinnana. Imatra tähtsaim kultuurisündmus on iga aasta juulikuus toimuv Imatra Big Band Festival, mis toob linnakesse kokku tippesinejaid kogu maailmast.

Imatra kosk tekkis umbes 4500 a tagasi, kui Saima veemassid murdsid Vuoksenniska juures läbi Salpausselä. Imatrakoski võimsad vood on meelitanud turiste juba rohkem kui 200 aastat ja koske nimetatakse ametlikult Soome vanimaks turismiobjektiks. Turistidevoolu algaastaks peetakse aastat 1772, mil koske saabus vaatama Katariina II koos saatjaskonnaga. 1872 ehitati üle kose köisrada, et vapraimad saaksid selle ületada korvis. Kaks korda on koske ületatud ka köiel käies – 1885 Rudolf Blond koos tütre Anthoniaga ning sada aastat hiljem, 1985, tegi seda Ladislav Kaiser. Kosk tõkestati 1929. aastal, kui valmis esimene hüdroelektrijaam. Tänapäeval näeb kose vaba voogamist ainult suviti spetsiaalsete kose-show’de ajal, elamust võimendavad rahvushelilooja Jean Sibeliuse “Karelia” helid ja Ekku Peltomäe loodud valgusemäng.

Imatra Valtionhotelli on Imatra kose jalamil asuv keskaegset rüütlilossi meenutav juugendstiilis hoone. Luksushotelli valmimine 1903. aastal suurendas veelgi koske imetlema tulnud turistide hulka ning parimatel päevadel sõitis Peterburist Imatrasse 14 rongi päevas, et kõrgseltskonda looduseimet vaatama tuua. Lossi ja koske ümbritseb Kruunupuisto (Kroonipark), 1842. a tsaar Nikolai I algatusel rajatud Soome esimene looduskaitseala, kus on siiani säilinud endisaegsed vaatepaviljonid ja suveteater.

Vuoksenniska Kolme Risti Kirik. Soome kuulsaima arhitekti ja disaineri Alvar Aalto (1898–1976) projekteeritud ja 1956–58 ehitatud kirik on läinud maailma modernistliku arhitektuuri ajalukku. Väike kirik Aalto “valgest perioodist” on suurepärane näide arhitekti oskustest kombineerida praktilisi vajadusi kunstipäraste joontega. Kiriku intiimsus on saavutatud Aalto erilise materjalivalikuga. Maailma arhitektuuriajaloos on eriti leidnud äramärkimist kiriku 101 erinevat akent, ja tihti peetakse seda Aalto parimaks tööks üldse. Kohalikud elanikud suhtuvad kirikusse kaheti – mõnedele meeldib, paljud aga pelgavad kiriku minimalistlikku stiili ja eelistaksid midagi traditsioonilisemat.

Simpele. Eestlaste jaoks väärivad äramärkimist kaks kuulsat külaelanikku, suusatajad Marja-Liisa ja Harri Kirvesniemi.

Parikkala kirik. 1813–1817 ehitatud puust kahe ristiga kirik, projekti autoriks riigiarhitekt Carolo Bassi.

Parikkala skulptuuripark. Parikka harrastuskunstniku Veijo Rönkköneni aastakümnete jooksul tehtud ja kogutud betoonskulptuurid, mis nüüd tema isiklikku aeda täidavad. Kunstnik lubab lahkelt aeda ka külastajaid.

Punkaharju on üks Soome tuntumaid looduskauneid kohti. 7 km pikkune kitsas mäeseljandik eraldab üksteisest Pihlajavesi ja Puruvesi järve. Punkaharju tekkis viimasel jääajal umbes 10 000 aastat tagasi mandrijää sulamisel, kui veed kandsid siia kokku liiva ja moreeni. Teadlased usuvad, et mäeseljandiku moodustamine kestis ligi 30 aastat. Oma nime on koht saanud arvatavasti seal kunagi elanud Punka-nimelise kala- või metsamehe järgi.
1803. a läbi Punkaharju reisides sattus tsaar Aleksander I paikkonna harukordsest ilust nii vaimustusse, et ta käskis mäeseljandiku kaitse alla võtta. Looduskaitseala moodustamiseni jõuti küll alles 1844. aastal, praegu on ala kaitse all Soome rahvusmaastikuna.

Soome metsamuuseum Lusto ja metsateaduse keskus jagab teadmisi metsast, metsa tähendusest ning inimese ja metsa vastastikusest mõjust. Riikliku metsamuuseumina on Lusto ülesandeks metsakultuuri kogumine, säilitamine, uurimine ja tutvustamine. 1. juunil sai Lusto kümneaastaseks.

1988 korraldati metsamuuseumi projektide konkurss, mille võitis arhitekt Rainer Mahlamäki juhitud töörühm tööga “Lusto”. Muuseum saigi endale võiduprojekti nime. Lusto tähendab puu aastaringi ja niiviisi sümboliseerib nimi hästi kogu muuseumi tegevust, sest puu läbilõigetes räägivad aastaringid ajaloost, aga elavas puus sünnib igal aastal uus aastaring, nagu muuseumis uued kogud ja uued näitused. Ehitise ümar vorm meenutab puutüvesid ja siseruumide “vööndid” puuringe. Arhitektide idee oli luua ruumilahendus, mis meenutaks metsa, seega mitte sirgjoonelisi ruume, vaid vormidelt, kõrguselt ja valgustuselt erinevaid ruume ning käänulisi radasid. Seetõttu on muuseumisse nüüd sama lihtne ära eksida, nagu metsa. Ehitis on betoonist ja kaetud kuusepuidust vooderdisega. Ka siseviimistluses on kasutatud palju erinevat puitu. Nii suure puitehitise tegemine ei olnud rangete tuletõrje eeskirjade tõttu võimalik, ning 15 aastat tagasi polnud puitehitised ka moes. Vahepeal on ettekirjutused muutunud ning kevadel alustatud muuseumi juurdeehitises saab puitu rohkem kasutada. Juurdeehitis toob lisaks poole rohkem näitusepinda, paranevad ka restorani- ja nõupidamisteruumid. Muuseumihoone pindala on kolm tuhat ruutmeetrit, millest pool on näituste all.

Muuseumi kogudele aluse panemiseks korraldati 1992.–1994. a riiklikud metsakultuuritalgud, mille käigus muuseum sai nii organisatsioonidelt kui üksikisikutelt silmapaistvaid annetusi. Praegu kuulub Lusto kogudesse umbes 8000 eset, 130 000 fotot, sadu filme ja helilinte, 10 000 raamatut.
Lusto taustaorganisatsiooniks on Soome Metsamuuseumifond, mis loodi 1988. a rohkem kui 40 metsa- ja puidutöötlusettevõtte poolt. Muuseumi ehitusest sai Soome 75. iseseisvusaasta juubeliprojekt ja riik toetas ehitust 33 miljoni margaga (5,5 mln eurot). Riigieelarvest kaetakse praegu umbes 40 protsenti iga-aastastest kuludest, omatuludest 30 protsenti, ülejäänud raha saadakse toetustena. Aasta jooksul külastab muuseumi umbes 40 000 inimest.

Lusto põhinäitus kannab pealkirja “Metsa otsimas”. Külastajaid lummab tavaliselt kõige rohkem tipptehnikaga toodetud virtuaalne looduselamus “Vaikuse tuba”, mis valmistati Hannoveri Expo 2000 Soome paviljoni jaoks.
Lusto näitused 2004. a suvel:
“Tukista muotoon” – välja on pandud mootorsae abil loodud skulptuurid;
“Metsän merkki” – tutvustab metsameeste eksliibriseid;
“Sadan vuoden savotta” – Raimo Sallineni akvarellid Soome kirjaniku Arto Paasilinna teoste ainetel.
Muuseumi juurde kuulub ka Metsa­uuringute keskuse uuringute- ja puuliikide park, mis asub muuseumi peahoonest jalutuskäigu kaugusel. Pargis kasvab üle 125 puuliigi või nende erivormi. Muu hulgas uuritakse pargis, kuidas klimaatiliselt Soomega sarnastelt aladelt pärit puud Soome tingimustes kasvavad.

Punkaharju raudteejaama juugendstiilis ehitatud vana hoone on praegu samuti üks metsamuuseumi osa. Sealsel näitusel räägitakse piirkonna loodusest, kultuuriajaloost ja metsauurimisest.

Retretti kunstikeskus. 34 km kaugusel Savonlinnast asub üks Skandinaaviamaade suuremaid kunstikeskusi Retretti, kus näitusepinda kokku üle viie tuhande ruutmeetri. Pooled näitusesaalidest ja suur kontserdisaal asuvad maa all kaljudesse lõhatud koobastes. Retretti tuleb ladina keelest ning tähendab puhkust ja rahu. Aastate jooksul on siin toimunud silmapaistvaid näitusi – Rubens, Marc Chagall, Pablo Picasso, Ilja Repin, Salvador Dali. Praegu juhatab kunstikeskust eestlanna Anu Liivak.
Selle suve peanäitus tutvustab Rootsi kuulsaimat kunstnikku Anders Leonard Zorni (1860–1920). Zorn armastas maalidel kujutada oma kodukoha Dalarna maastikke ja maarahva argielu. Eriti teatakse Zorni aga tema sensuaalsete naisaktide järgi. Lisaks õlimaalidele on näitusel väljas ka kunstniku akvarelle ja graafikat.

Zorn ammutas oma graafikatööde jaoks inspiratsiooni Rembrandtilt ja seetõttu on teiseks põhinäituseks valitud just tema graafika. Rembrandt Harmensz van Rijni (1606–1669) peetakse üheks läbi aegade tähelepanuväärseimaks graafikuks. Tema rohkem kui 300 graafilist teost olid oma ajastu kohta revolutsioonilised ning inspiratsiooniallikaks nii järeltulevatele su­gu­põlvedele kui tema kaasaegsetele. Ret­retti näitusel on väljas 65 graafilist lehte.
Lisaks põhinäitustele on ka mitmeid väiksemaid näitusi.

“Fotograafia suured nimed” – LumiCol­lectioni rahvusvahelise nüüdisfotograafia kogu. Esinevad sellised tippfotograafid, na­gu Henri Cartier-Bresson, David Hockney, Jacques-Henri Lartigue, Annie Leibovitz, Man Ray, Robert Mapplethorpe ja Sandy Skoglund, fotod on pildistatud 1908-1995.
“Peeglite-tagune imemaa” – see on ühisnimetus Retretti koobastesse tehtud installatsioonidele, mille autoriteks Soome ja välismaa, sealhulgas Eesti kunstnikud – Niran Baibulat, Christine Candolin, Villu Jaanisoo, Ando Keskküla ja Alexander Reichstein.
“Soome disain” – tutvustab Soome disaini suurnimede Timo Sarpaneva ja Birger Kaipiaineni loomingut.

“Eesti tippgraafika” – esimese kunstikeskusena Soomes tutvustab Retretti Eesti graafikute uusimaid töid.

Kerimäe kirik. Savonlinnast 20 km kaugusel asuv maailma suurim puukirik ehitati 1844–1847, kui külaelanikud olid avastanud, et vana kirik on halvas seisukorras, liiga väike ja asub tähtsatest veeteedest eemal. Seepärast otsustati ehitada uus kirik, mis sobiks paikkonna 12 000 elanikule. Legendid räägivad, et kirikuehitajatel läksid segamini tollid ja sentimeetrid ning seetõttu saigi kirik nii suur, kuid kohalikud vaidlevad sellisele “tagurlikule infole” visalt vastu. Poolesaja meetri pikkusesse ja laiusesse kirikusse mahub kokku viis tuhat inimest. Kiriku projekteeris arhitekt Gransted. 42-meetrine kellatorn ehitati kirikuga ühel ajal. Kogu kirik on ehitatud käsitsi.

Savonlinna. Reisijuht “Lonely Planet” tutvustab Savonlinna kui looduslikult kaunima asukohaga linna Soomes. Haapavesi ja Pihlajavesi järvede vahele kolmele saarele ehitatud 28 000 elanikuga linn on maailmakuulus iga aasta juulikuus toimuva ooperifestivali poolest. Siis sõidab linnakesse kogu maailmast kokku üle 70 000 turisti. Savonlinna sadama kaudu toimub vilgas järvelaevade liiklus, regulaarlaevad sõidavad Kuopiosse ja Lappeenranta, aga ka Retretti kunstikeskusesse ja Olavinlinna kindlusesse. Linnakese peatänava Linnankatu äärde jääb enamik poekesi, galeriisid ja kohvikuid. Olavinlinna kindlusele lisaks on suurimateks vaatamisväärsusteks Toomkirik (1878, arhitekt A. H. Dahlström) ja väike kirik (1845, arhitekt L. T. J. Visconti). Savonlinna piirkonna kaks suurt rahvusparki – Kolovesi ja Linnansaari – hõlmavad sadu saari Saima järvestikus ja sobivad eriti hästi idüllilisteks paadimatkadeks. Saima veestik on pindalalt suurem kui Holland ja Belgia kokku, saari on seal 14 000, rannajoont 15 000 km.

Olavinlinna kindlus. Keskaegne kindlus Kyrönsalmi saarel on üks Soome tuntumaid ehitisi, mida peetakse Skandinaaviamaade paremini säilinud kindluseks. Lossi rajas 1475. a Taani rüütel Erik Akselipoeg Tott, et kaitsta maad idast tulevate vaenlaste eest. Sündmusterohke ajaloo jooksul on Olavinlinna näinud palju lahinguid. Ooperihelid kõlasid keskaegse kindluse võlvide all esimest korda 1912. aastal ning nüüd on kindlus igal aastal ooperi- ja balletifestivali pealavaks.

Savonlinna maakonnamuuseum paikneb 1852. a ehitatud kunagises kroonu viljaaidas.

Riihisaare muuseumilaevad. Riihisaari aurulaevastik on omaette vaatamisväärsus. Sellesse kuuluvad legendaarne Savonlinna, maailma viimane ehtne tõrvaaurulaev Mikko, aurukuunar Salama ja aurupuksiir Ahkera. Laevad on viimaseks meenutuseks 1920. aastate Saima aurulaevastiku hiilgeajast, mil sinna kuulus rohkem kui 200 aurulaeva, mis kõik puitu vedasid.
Savonlinna ehitati 1904. a Saima aurulaevastiku li­­pu­laevaks. Olles teistest laevadest palju kiirem, ha­­kati seda kutsuma Saima kiirrongiks. Saima kõige luksuslikum laev on tihti kasutusel esinduslaevana. Laev toimib aeg-ajalt ka ujuva hotellina, mida võib tellida kõikjale Saima vetele.

Vilkaharju on umbes 4 km pikkune, veekogudega ääristatud mäeseljandik Sulkavast 5 km Imatra suunas, mis on looduslikult peaaegu sama ilus kui Punkaharju, kuid pole nii tuntud.

Sulkava. Seda kanti tuntakse Soomes eelkõige tänu sõudmisvõistlustele Sulkava Soudut, kuhu igal aastal juulikuus kogunevad kümned tuhanded sõudmishuvilised. Eelmisel aastal oli 36. korda peetud võistlusel osalejaid 10 224.

Ruokolahti kirik. Armas 1854. aastal ehitatud puukirik. Soomlastele tuntud eelkõige rahvuskunstniku Albert Edelfelti ühe peateose – maali “Eided Roukalahti kirikumäel” järgi. Maali saab näha Helsingis Soome rahvuskunstimuuseumis Ateneumis.

Savo looduse imed
Saima järvistu rannajoonest piisab, et maakerast läbi saada. Siin on Euroopa suurim järvistu. Kus elab üks imeloom – saima hüljes.

Kui kirikupaatide aeg läbi sai ja aurulaevad tulid, pidi ka kanaleid ehitama. Kõige kuulsam neist on Saima kanal, mille üle Venemaaga vähema või suurema eduga läbi aegade kembeldakse.
Linnansaari on üks väheseid rahvusparke, kuhu saab vaid läbi või üle järve. Kolovesi rahvuspark kaitseb saima hüljest, sinna ei ole kindlat liiklust, ligi saab vaid tellitud paatidel. Mõlemad asuvad Savonlinnast põhja pool.

Saima hüljes on meie viigerhülge alamliik, kes on eristunud, elades pikka aega Saima järvistus teistest viigritest lahus. Ning praegu väljasuremisohus, kuna elupaigad kipuvad hävima.
Seitsmekilomeetrine ja kohati vaid maanteelaiune Punkaharju eraldab Saima järvistu kaht suurt, Puruvesi- ja Pihlajavesi-nimelist järve. Siin on elatud tuhatkond aastat. Seda peetakse üheks Soome kauneimaks paigaks. Kuid Punkaharju pole mitte ainult loodusretkede, vaid ka loodusuurimise ala. Lusto metsakeskuses uuritakse, kuidas metsi hoida ja harida. Sealhulgas sedagi, kuidas üks või teine puuliik Soomes koduneks.