Aastat kümme tagasi pidasin Tartu ülikoolis esimese aasta bioloogiatudengitele loenguid sellest, mis on õieti teadus. Püüdsin neile anda seda, millest nad gümnaasiumis ilma olid jäetud: pudemeid loogikast ja muust filosoofiast, semiootikast, statistikast, kriitilise mõtlemise kasust ja hetkekahjust igapäises elus. Balansseerides vulgariseerimise kitsal serval väitsin, et reli­gioon, kunst ja teadus on kolm maailma asjade mõistmise viisi, mis üksteist ei asenda, mida segi ajada pole hea ja mille olemasolusse tuleb suhtuda piisava lugupidamisega. Et on olemas ka segaselt defineeritav eba- ehk mitteteadus, mis on väga sogane asi.

Teadusel, kunstil ja usul on omavahelisi puuteservi, mille vaatamine võib pakkuda mõnu nii mõistusele kui ka vaimule. Mükoloogia ja ristiusu vahel on see pea olematu – vastavalt Piiblile jäid jumalal teiste elusolendite seas seened loomata. Mitmed mükoloogid on kas vabal ajal maalimist harrastanud või jutte kirjutanud. Seeni on kujutanud paljud kunstnikud – lugejale on ehk tuttavad nimed Hieronymus Bosch, Pieter Brueghel vanem, Rembrandt, Ivan Shishkin, Paul Gauguin, Salvador Dali, Otto Dix. Kui sises­tate internetis www.google.com ot­singureale sõnad seen, kunst, maal inglise keeles – saate viited enam kui 120 000 koduleheküljele. Soovitan alustuseks valida Põhja-Ameerika Mükoloogia Seltsi poolt peetava http://www.members.cox.net/mushroomsinart/ – seal on hea ülevaade nii perioodide kaupa kui ka indeks ligi 40 seenenimega.

Seentest on eelistatumad olnud puravikud, keiser-kärbseseen, sham­pinjonid, ka torikulised. Paljudel kunst­nikel on seened objektiks natüürmortide maalimisel, teistel on nad süzhee tähendust kandvateks detailideks. Olgu siin üheks näiteks aastate 1375–1382 paiku tundmatu Prantsuse kunst­niku maalitud viimsepäeva-teemalise tapeedi osa “Must hobune ja Nälg” – lisaks maduussile on pildil hobuse tagajalgade all kolm pisi­kest seent. Taustaks tasub teada, et mõni aeg varem oli Euroopat laastanud katk – Must Surm.

Rohkelt on maale seente ja haldjate sõprusest – peeti ju seeneringe nende või nõidade ringtantsurajaks. Veel aastal 1908 näitas seda oma pildil Arthur Rackham. Ka seenelkäimist on sageli kujutatud – olgu siin näiteks Menike Linguse maal 1989. aastast. Kanada kuulub nende mitmete lääne­maade hulka, kus söögiseeni korjatakse pea ainult poeletilt. Pärast sõda saabus sinna Euroopast pagulasi, keda maalil näeme Toronto linnapargis seenestamas.

Praegu, talvel on seenesõpradel korvid varnas. Vaadakem siis ringi kunsti-ilmas. Ehk leiate lisaks ehtekunstnik Kadri Mälgule, seeneskulptor Maarja Unduskile, seenepulpi kasutades pilte tegevale Helle Väärsile, psühhedeelse hõnguga digitaaltrükkides seeni ka­su­tanud Peeter Lau­ritsale, samas vai­mus kärbseseent maalinud Ronald Reiskale veel mõne Eesti kunstniku, keda see­ned on paelunud.