Relve

Mis on üldse allikas? Mu mällu kerkivad maailmarändudel kogetud kõige eriskummalisemad allikad. Islandil Geisrite tasandikul olen jälginud Strokkuri geisrit, mis keskmiselt iga veerand tunni järel ligi 15-meetrise vee- ja aurusamba taeva poole lennutas. Kui Kaug-Idas, Kuriili saarel nimega Iturup üksildasse Keeva jõe orgu jõudsin, leidsin seal jõe kaldast välja pulbitsemas tulikuumi ja väävlist lehkavaid lätteid. Jões voolava karge veega segunedes moodustasid need mõnusaid looduslikke vanne, kuhu sai hilissügisese kõleda ilma eest kaelani sisse pugeda. Jaapanis Nagano linna lähistel sain kogeda looduslike kuumaveeallikate kohale ehitatud kõigi mugavustega saunu. Siin oli igas kahhelkividega peenelt viimistletud basseinis eri temperatuuri, värvi ja lõhnaga tervisevesi. Maailma erinevate paikade allikad võivad olla äärmiselt omanäolised. Kuid neile kõigile on ühine see, et nad pärinevad maapõue peitunud põhjaveest.

Kõik allikad pole tervisele kasulikud. Ka Eesti lätted on vaheldusrikkad. Vaadelgem kas või nende vee keemilist koostist. Paljud Põhja-Eesti allikad sisaldavad ohtralt lupja. Sestap on sealsete suurte allikate põhjas sageli näha lubjast valgeks kleepunud kive. Lõuna-Eesti liivakivide vahelt välja voolavad allikad sisaldavad tihtipeale üliohtralt rauda. Seepärast võib neil olla tugevat rooste värvi ja maitset.

Tavaarvamus, et iga looduslik allikas on kindla peale kristalselt puhas ja tervisele kasulik, ei vasta tõele. Kõigi nende Eesti allikate seas, mis meile joogikõlbmatud, on suurem osa rikutud mitte inimese poolt, vaid kivimikihtidest, mida veesoon läbib. Neist kivimikihtidest lahustub vette inimorganismile suisa tervistkahjustavaid ühendeid. Lääne-Eesti allikates, eriti Pärnumaal, leidub tihti näiteks liialt fluori, keemilist elementi, mis liigsuures koguses hakkab lagundama meie hambaid.

Eesti allikate seas kohtab muidugi ka vastupidiseid näiteid – on tõelisi terviselätteid. Poelettideltki võib leida Prantsusmaalt pärit “Vichi” või Saksamaa “Weisbadeni” ja teiste üle Euroopa kuulsate tervistavate mineraalvete vahelt kodumaise “Värska” pudeleid. Muide, nii nagu maailmakuulsategi mineraalvete puhul, saab “Värska” nime all õige erinevaid jooke. Mõni neist põhineb täielikult ehedal looduslikul mineraalveel, mille maitse mitte igaühele meeldiv ei tundu, mõni on n-ö kunstjook, mis küll meeldiva maitsega, kuid sisaldab Värska looduslikku mineraalvett vaid osaliselt. Geoloogide kinnitusel peitub Eesti maapõues tervistavat mineraalvett päris mitmes paigas. Õige ohtralt näiteks Pärnumaal Häädemeeste ümbruses ja Saaremaal Kuressaare lähistel.
Eestis teatakse olevat kokku kümneid tuhandeid allikaid. Võrreldes muude Euroopa maadega oleme allikate poolest rikkad. Suuri allikaid, mis igas sekundis korraga mitmeid liitreid vett maapinnale saadavad, teatakse Eestis 3000 ringis. Enamiku allikate veehulk on siiski üsna väike. Milline on üks Eesti tavaline allikas? Ta igritseb vaevukuuldava vulinaga välja nõlvast, mis asub kõrvalises paigas, tihti metsas. Tema vesi sisaldab kaduvväikeses koguses mis tahes keemilisi ühendeid ning on värvita ja lõhnata. Pikast maapõues puhastumisest on läte laagerdunud kirkaks esmaklassiliseks joogiveeks.

Norra allikatel – nüüd ja praegu.Esimest korda retklesin Norra allikatel paarkümmend aastat tagasi. Sel ajal peeti Eesti loodusesõprade peres heaks naljaks ütlust: käin tuleval nädalavahetusel Norras ära. Elasime tol ajal kõik n-ö Rootsi kardinate taga ja Norramaale reisimisest võis vaid unistada. Aga Norra allikatele Järvamaal Koeru lähistel pääses igamees. Norra-nimelist kohta Eestis teadsid vähesed, sest see asus kolkas. Tuli sõita bussiga Koerusse ja sealt seigelda juhuslike autodega või jala kõrvalisi teid pidi kümmekond kilomeetrit lõuna poole.

Tollel esimesel Norra allikate käigul kulus sinna Tallinnast kohale jõudmiseks pea terve päev. Esimesel õhtul jõudsime üle vaadata vaid esimesed allikad Norra mõisa lähistel. Ööbisime juhuslikus talus mõisa naabruses. Järgmine päev kulus tervenisti ülejäänud allikate otsimisele. Vahemaa erinevate allikarühmade vahel on kilomeetreid ning allikad ise raskesti leitavates paikades – niidu-, metsa- ja soosiilude vahel.

Tänapäeval tullakse Norrasse enamasti eraauto või ekskursioonibussiga. Enne retke saab allikate kohta hankida hõlpsasti teavet Endla looduskaitsealalt. Norra allikate piirkond kuulub nüüd selle kaitseala koosseisu. Siia on rajatud õpperada, kus kenad viidad ja laudteed kuulsamate allikate juurde juhatavad. Kuid ka nüüd ei maksaks siia tulla kii­rustades. Allikasilmad asuvad hajali suurel alal ning nende rahulikuks ülevaatamiseks kulub vähemalt üks täispäev.
Elamusi saab süvenemishimuline kaasa küllaga. Need algavad juba Norra mõisahoone kõrval olevast hiigeltiigi mõõtu allikajärvest. 15. sajandil tunti tähelepanuväärset veesilma Külmlätte nime all (baltisaksa Kaltenborn). 1936. aastal pidas meie esimene ametlik looduskaitsja ja väsimatu rännumees Gustav Vilbaste Norra allikajärve Eesti veerohkeimaks. Tema andmetel voolas siin siis igas sekundis maa seest välja 361 liitrit vett. Nüüdsel ajal on Külmlätted oma endise rekordpositsiooni minetanud ning allikavee hulk mitu korda väiksem. Ometi mõjub ümar veesilm kõrge kivise mõisahoone kõrval, mida tasapisi kenamaks kohendatakse, armsana.

Ligi kilomeetrise matka järel hakkab otse kruusatee servas silma järgmine kohalik allikakuulsus – Oostriku allikaterühm. Kristallkirka allikajärve põhjast paistavad selgelt kätte valevad kivimürakad. Nad on oma tooni saanud maapõuest veega kaasa toodud allikalubjast.

Norra allikapärlitest on vaja kindlasti ära vaadata metsa rüppe peitunud Sopa allikas. See 4,8 meetri sügavune allikas on Eesti sügavaim. Kui kiikad vaid mõnemeetrise läbimõõduga veeaugu sügavusse, tundub uskumatuna, et selle on meisterdanud mitte inimkäed, vaid loodus. Allika püstloodis seinad näivad nagu labidaga löödud ning vee tumedas sügavuses paistab otsekui lagunenud ja uppunud kaevurakkeid. Palgijupid on ometi looduslikku päritolu. Need on aastakümneid või -sadu tagasi allikasse varisenud puutüved, mis allikalubja toimel konserveerunud.

Kokku on Norra ümbruses 11 allikaterühma ja kümneid allikaid. See on allikate tiheduselt ja mitmekesisuselt erakordne piirkond kogu Eestis.
Pandivere allikatering kui kuninglik kroon. Norra allikad kuuluvad allikatevöösse, mis ümbritseb Pandivere kõrgustikku. Selles allikateringis paiknevad, otsekui kalliskivid kuningakroonis, mitmed Eesti kaunimad ja uhkemad allikad. Mainigem kas või selliseid Pandivere allikaid nagu Aravete, Lavi ja Kihme, Jõepera, Rahkla allikaid. Igaühest neist voolab välja märksa rohkem vett kui Norra kõige veerohkematest allikatest. Päris omaette kroonijuveeliks on Äntu järved Pandivere lõunajalamil. Neist uhkeima, ligi 200-meetrise läbimõõduga ja 8 meetrit sügava Äntu Sinijärve toon on lummavalt rohekassinine. Järve vesi koosneb tervenisti tema põhjas avanevatest rohkete allikate veest. Mõnel pool kalda ääres seistes näib taimestikuvaene sinakas järvepõhi peaaegu käegakatsutavas läheduses. Kuid tarvitseb kalda servast võtta mõni kuivanud rohkem kui mehepikkune männiritv ning üritada sellega põhja puutuda – selgub, et ritv põhjani ei ulatu. Järve petliku madaluse mulje tekib vee erakordsest läbipaistvusest. Äntu Sinijärve peetakse Eesti läbipaistvaimaks järveks.
Paljud Põhja- ja Lääne-Eesti allikad, ka Pandiveres, sisaldavad lupja. Lubjaga väetatud allikate ümbrus on tänuväärseks kasvupaigaks rohketele taimeliikidele. Nende seas on näiteks sellised kenad taimed, nagu pääsusilm, harilik võipätakas, erinevad orhideeliigid. Tihti võib taimede seas kohata haruldasi liike. Ka allikate veeloomastik on seda sageli. Erilisi haruldusi on leitud selgrootute loomakeste – karpvähiliste liikide seas. Neist ühte liiki pole mitte kusagil mujal maailmas leitud. See kahepoolmelise kojaga karpvähiline on, nagu paljud muudki karpvähid, imeväike. Ta on vaid poole millimeetri pikkune. Eestikeelset nime pole liigile pandud, kuid ladinakeelne nimi, Ilyodromus estonicus, osutab ühemõtteliselt tema Eesti päritolule. Liiki on mõnedes siinsetes allikates lausa massiliselt. Kui hiljuti asuti üle-eestiliselt koostama Eurolätete ehk Natura 2000 loodushoiualade hulka arvatavate allikate nimestikku, pöörati endastmõistetavalt lootusrikkaid pilke Pandivere suunas. Ligi 70 nn euroallika kandidaadi hulka sattus Pandivere ümbrusest rohkem kui 15 allikat ja allikaala.

Pandivere põhjavee puutumatus on Eesti vete puhtuse pandiks. Pandivere kõrgustik kujutab endast ligi 60-kilomeetrise läbimõõduga ja keskmiselt 60-meetrise kõrgusega paekivist hiidkühmu. Seda iseäraliku pinnamoe suurvormi on nimetatud Eesti looduslikuks veetorniks. Mida ütlus tähendab? Kõigepealt seda, et kuna tegu on kõrgustikuga, püüab see aastaringselt sademeid kinni rohkem kui ümbritsevad madalamad alad. Pandivere kõrgustiku lagi on suhteliselt tasane. Maha sadanud vesi ei voola siit ojasid ega jõgesid pidi minema, vaid imbub maa sisse. Paekihtide vahelt läbi kurnatuna ilmub ta uuesti nähtavale kõrgustiku servades – nüüd juba puhaste allikatena. Pandivere allikatepärg toidab siitkandist igasse ilmakaarde voolavaid jõgesid. Kui nimetada vaid suuremaid, siis saavad siit alguse põhja poole suunduv Kunda jõgi, edela poole kulgev Pärnu jõgi ja lõuna poole voolav Põltsamaa jõgi.

Pandivere kõrgustik on Eesti vete puhtuse võtmeks. Kui inimene peaks siin mingil moel pinnast ja vett nii tõsiselt rikkuma, et põhjavesi saastuks, leviks reostus juba pöördumatult laiali enamikule Eestimaast. Aga Pandivere põhjavett on suhteliselt kerge pilastada. Kergem kui näiteks Lõuna-Eestis. Siinseid paekihte ja pragusid pidi imbub saast veesoonteni hulga nobedamalt kui läbi Lõuna-Eesti tihkemate liivakivikihtide.

Fosforiidisõda ennetas reostust. Kui me laulva revolutsiooni päevil laulsime “Pandivere, Pandivere, sinu eest ma annan vere”, oli peamiseks ajendajaks oht, et Pandivere allikad saavad rikutud laienevate fosforiidikaevanduste tõttu. Pandivere kaitsmine oli üks osa fosforiidisõjast. Nõukogude aja lõpul reostasid Pandivere piirkonda juba ka mitmed kolhoosifarmid ja Punaarmee tugipunktid. Kavandamisel oli hiigelsuure Viiratsi seafarmi rajamine. Põhjavee lämmastikuühendite sisaldus kasvas ähvardava kiirusega. Pandivere allikate päästmiseks loodi 1988. aastal ametlikult Pandivere Veekaitseala. Seal alustati pinnaseuuringuid ja põhjavee seiret.

Õnneks nõukogude võim varises. Iseseisvas Eestis ohupilved Pandivere kohal esialgu hajusid. Punaarmee baasid jäid tühjaks ja fosforiidi kaevandamine soikus. Ka põllumajandus käis algul vähikäiku. Viimastel aastatel on põllundus Pandivere mail taas jalgu alla saamas. Sellevõrra, kuidas see on hoogustunud, on alanud ka põhjavete reostumise suurenemine. Pandivere Veekaitsealal on asutud senisest hoolikamalt seirama põhjavee puhtuse olukorda. Aga majandustegevuse kontrollimisest ja piiramisest on asi veel kaugel. Selleks oleks siiski ülim aeg. Pandivere loodusliku veetorni puutumatus on ja jääb Eesti vete puhtuse pandiks.