1/2005



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Hundijlgedel heksa sada kilomeetrit

Tead, kisid AK-st ja tahtsid hundijlge filmida, ning kujutad sa ette, me ei leidnud mitte hte jlge. Sitsime Tallinnast siia Avinurme vlja siin ka ei leidnud, kirjeldab Marko Kbarsepp aastatagust lugu hundi jlgede mitteleidmisest kui ennekuulmatut loodusnhtust. Pole ka ime, Marko on mees, kes teeb Eestis huntide seiret ja hundi jlgede ngemine on tal igapevane rutiin.

Seekord lheb hundikarja jlgedele judmisega lihtsalt, saame vaid Avinurmest vaevalt metsa vahele keerata, kui Marko diibi pidurdab, veidike tagurdab ja lahtise ukse vahelt jljerida takseerib. Kolm tkki, tna sel, vtab ta vhikule htlase jadana kulgevad augud lumes paika panevalt kokku. See, et Avinurme mbruses kolm hallivatimeest luusib, pole hundiseirajale mingiks uudiseks, sest Eestis elavast 120 hundist on Marko Kbarsepal niigi levaade. Kogu aeg on vaja silm peal hoida, phjendab Marko pidevat huntide jlgimist. Pideva jlgimise korral saab lisaks arvukusele ka levaate, kuidas vsavillemid kituvad, kus nad hetkel paiknevad ning milline on karja sooline ja vanuseline koosseis.

Hundid armastavad teed mda kia. Sidame mda vana raudteetammi Tudu poole. Nelsirgest teest hargnevad paremale ja vasakule kvartalisihid. Kui hunte otsid, siis neid ristsihte on hea vaadata, sinna armastavad nad endast jlgi maha jtta, seletab hundiuurija Kbarsepp, kui me mnikmmend meetrit lbi lume metsa poole oleme sumbanud. Selle sihi peale hundid endast mrke maha jtnud ei ole. Metsa sisse me minema ei hakka. Hundi puhul suuri tulemusi ei anna, kui niisama kid metsas, hulgud sihitult mda laant. Niimoodi tee pealt saab vga hea levaate, hundid liiguvad paljusid teid ja sihte mda, teeb Marko mulle selgeks, et lbi sgava metsamassiivi murdmist tna oodata ei ole.

Koerte pahandused huntide kaela.Tudu alevi lhedal satume mda metsateed srkinud koera jlgedele. Marko rgib loo paari aasta tagusest juhtumist, kuidas ta koos jahindusspetsialist Peep Mnniliga Saduklas hunte jlitas. Mehed jlitasid hinaga hundipaari, kes jlgede jrgi pulmi pidas, vahepeal kitse taga ajas ja siis lpuks Sadukla alevikku kadus. Lpuks tuli vlja, et hulkuvad koerad! vannub Marko sdamest, mne peni ja hundi jlje vahel on mnikord ikka nii uskumatult raske vahet teha. Hulkuvaid koeri Marko metsas ei kannata: vsavillemite kodustatud vennad teevad pahandust rohkem kui vaja ja kogu jama jb hiljem huntide kaela. Seda, et koera jlg on hundi omast tingimata maram, ei soovita Marko puhta tena vtta. Hundi tagakpa jlg on korrapraselt piklik, esikpa jlg aga varieeruvam, sest varbad on vga liikuvad, seletab Marko, miks aeg-ajalt hundikarjast vib maramaid jlgi maha jda.

Laekvere lbed hundid. marate hundijlgede ngemine on aastasadu pannud inimesi uskuma hbriidhuntide ehk siis koera ja hundi ristandite olemasolusse, kes ei pidavat kartma ei inimest ega punaseid jahilippusid. Meie poolt tagaaetava Avinurme hundikarja lhinaaber lne pool on hetkel Eesti kurikuulsaim huntide seltskond Laekvere koeri murdev hundikari. Ka Laekvere huntide puhul fantaseeritakse hbriidi teemadel, sest hel loomal hundikarjast on kpajlg maram. Eesti hunte hsti tundev Marko Kbarsepp hbriidide lugudesse ei usu: siiamaani ei ole Eestis nnestunud htegi hbriidhunti tabada ning Marko arvab, et pigem ttab siin hirmul on suured silmad. Laekvere hundikarjale Marko pikka iga ei soovi: Mida kiiremini need kriimud parematele jahimaadele saadetakse, seda parem kigile. Sest huntide hbematus Laekveres on ka mujal jahimehed huntide vastu meelestanud.

Ma ei propageeri seda, et hunte ei tohi lasta. Samas tuleb mdukates piirides neid asju teha, aga mitte sellest lhtuda, kui palju on metsloomi metsas jrel et hundid olevat kik ra snud. See on plra! ei kannata hundiuurija jahimeeste tavaprast juttu huntide hirmuvalitsemisest. Kui metssigu jahimaadel vhemaks jb, tuleb melda, kas ikka tegeldakse piisavalt sigade talvise lisastmisega, aga mitte hakata kohe hunte sdistama, soovitab hundiuurija olla jahimeestel enesekriitilisem.

Mnekmne minuti prast leiame hundi jljerajalt musta-valgekirju karva. Mni hakkaks jlle hbriidi-juttu ajama, sest hundil ju pole musti karvu. Tegelikult on hundi kppadel musti karvu kll, muigab Kbarsepp hbriidi-jutu lpetuseks, kui on hallivatimehe kasukast pudenenud karva lhemalt silmitsenud. Hundid on le klmunud kraavi astunud ning metsasihti pidi phja poole srkinud. Sidame teisele poole metsakvartalit jlgedele vastu.

Loomade seiret tehakse vheste liikide hulgas. Niivrd eksklusiivset tagaajamist, nagu Eesti huntidele korraldatakse, saavad vhesed metsaelukad tunda. Riiklik seireprogramm on alarahastatud ning seetttu kannatab selle kaudu seirata vaid olulisemaid liike. selgitab keskkonnaministeeriumi jahinduse peaspetsialist Peep Mnnil, miks meie hunte kshaaval le loetakse, kuid niteks khrikkoera kohta on vaid hinnang, palju neid umbes olla vib. Nimekirja saavad need liigid, kellel on krgem kaitsestaatus vi kes on nn direktiiviliigid. Viimaste hulka kuulub ka meie hallivatimees, koos karu, ilvese ja kopraga, kelle lelugemine Euroopa Liidu saabumisega on rohkem thelepanu plvinud. Seiretulemuste phjal jagatakse vlja kttimislimiidid.

ldloendus pole seire. Enamus Eesti metsaelukaid pannakse aga kirja jahimeeste ldloenduse kigus, kus iga jahiselts mrgib les, palju nende maadel mingit liiki loomi olla vib. Jahimehed annavad hinnangu, kui palju nende jahimaadel loomi on ja siis liidetakse kik kokku ning see ongi ametlik loendus, selgitab Kbarsepp, mismoodi ametliku statistika jaoks alates 1954. aastast huntide arv saadud on. Pole ka ime, et alles aastaid hiljem on vlja tulnud, et mnda looma on kvasti ala- vi leloendatud. Seire jrgib kindlat metoodikat, mis on liigiti erinev, loendus on arvukuse ldine hinnang mingil territooriumil, on ka Peep Mnnil kindel, et seire andmeid on igal juhul phjust rohkem usaldada.

Loendus arvab hundikarja topelt suureks. Hundi puhul on ldloenduse andmed seiretulemusest suuremad, ja kohati rohkem kui poole vrra. See erinevus on tingitud hundi suurest kodupiirkonnast, mis enamasti jb mitme jahipiirkonna ja isegi maakonna alale. Kui seda piisavalt ei arvestata, tekibki leloendus, samu hunte loendatakse erinevatel aladel, kommenteerib Peep Mnnil, kuidas ametlik loendus annab huntide arvukuseks 2004. aasta kevadel 230 looma, kuid huntide seire lbiviijad said kevadeks ainult 90 jlile. Neid, kolme hundi jlgi, loeb RMK jahiala (Rakvere-Tudu jahipiirkond toim), loeb Avinurme ja loeb Laekvere jahiselts. Ametliku loenduse jrgi elab siin 9 hunti. Ametlik loendus lihtsalt liidab jahimaade andmed kokku, ei imesta ka Marko Kbarsepp mitte ks raas, miks jahimeeste ldloenduse andmed seire omast nii palju erinevad.
Teine asi, milles loendamisel eksitakse, on arvamine, et hundikari on kogu aeg koos, kuid Kbarsepa snul on tiesti tavaline, et aeg-ajalt ks vi mitu hunti karjast lahku lvad ja siis mingi aeg omapead proovivad elada. Hiljem prdutakse taas phikarja juurde tagasi, aga jljed, mis omapi hulkunud hundid lumele judsid jtta, vivad loendajaid valedele andmetele viia.

Hundi peibutamiseks ulutakse lambiklaasi. Hea lumega talvel jtavad hundid endast inimesele kige rohkem jlgi lugeda, hoopis keerulisem on aga huntide tegevuse kohta infot saada muul aastaajal. Siis kasutavad hundiuurijad huntide peibutamist lambiklaasi ulgudes matkitakse hallivatimehe het, millele reeglina lheduses olevad hundid vastamata ei jta. Marko Kbarsepp ppis huntide peibutuskunsti Ilmar Rootsilt mned aastad tagasi ja kib nd omal hlel hunte vlja kutsumas. Ka peibutamisega kogutud infot kasutab Marko seireandmete kokkupanemisel. Ausalt eldes mulle tundub, kas seda ongi kige parem pidevalt teha, seda tuleks teha minimaalselt, et neid vimalikult vhe hirida. Arvestades territoriaalsust, tont teab, mis tundeid see neis tekitab, aga igatahes hid mitte. See on sama, kui kuuled oma kodus mingit vrast hlt, selgitab Kbarsepp, miks ta hunte iga pev peibutamas ei ki. Selgetel tuulevaiksetel del on hundid tulnud peibutajale vaid mne meetri kaugusele, enne kui nad hundiuurijat on mrganud ja taas metsa kadunud.
Hundikarja kodupiirkond on 450 ruutkilomeetrit. Maaparanduse truubi krval on keegi lume kollaseks kusnud. Mne meetri kauguselt leiame saarma tegevusest veel jlgi. Hundid mrgistavad samuti uriiniga territooriumi ning jalatstmine mingi posti vi mtta kohal on neil sama tavaline kui koertel. le heksasaja kilomeetri huntide jlgedel suusatanud Marko on korduvalt sattunud kohtadele, kus hundid on territooriumi mrgistamise erilise phjalikkusega ette vtnud. Seal oli kusepostiks suur pokumtas. See oli nagu kollane plinktahvel, mber-ringi kahe meetri raadiuses oli kik ra kistud ja tis kustud. See oli jhker pilt, kirjeldab Kbarsepp vrvikalt Valgamaal nhtud kuseposti. Mda huntide jljeradu liikudes salvestab hundiuurija GPS-iga jlgede trajektoorid, nende phjal kaardistatakse hiljem huntide liikumisretked, et saada levaadet koduterritooriumist.

Meie metsavndis hinnatakse he hundikarja kodupiirkonnaks 450 ruutkilomeetrit. Kui kodupiirkondi krvuti lappida nagu puslet, siis mahuks Eestisse elama 100 hundikarja. Reaalsuses on meil siiski vaid 1015 karja ja Kbarsepa snul siia oluliselt rohkem hunte ei mahuks, vhemalt niimoodi mitte, et huntide ja inimeste teed vga tugevasti ristuma ei hakkaks.
Siin on kindlad teerajad, kus nad liiguvad hest metsamassiivist teise, kummardab Marko lhemalt jrjekordset hundi jljerida vaatama, mis lheb Sirtsi soo peale. Vljas hakkab juba hmarduma ja kui me viimase peatuse kraavi serval teeme, on Marko Kbarsepp kindel, et tna nhtud jlgede jtjad on hetkel Sirtsi soos. Kui ma imestan, kuidas ta seda nii kindlalt vita vib, seletab Kbarsepp lihtsalt, et oleme mulle mrkamatult soomassiivile poolkaare peale teinud ja vsavillemid soost lahkunud ei ole. Seisame veel hetke kraaviserval ja vaatame klmumata soole, hmaras on jljerida puude vahelt veel natuke nha. Marko lubab sel kindlasti tagasi tulla, kui taevas pilve ei lhe, ja proovida hunte peibutamisega vlja kutsuda.

Tagasiteel kurdab Marko, et pevad on talvel, mil hunte kige paremini jlitada saab, lhikesed ja reaalselt metsas oldud tunde jb vheseks, kilomeetreid, mis autoga maha tuleb sita, aga meeletult. Ma ei taha isegi neid kilomeetreid kokku lugeda, mis ma autoga huntide prast maha olen sitnud, ohkab Marko, kui prast lhikest talvepeva Tallinna poole sidame. See on entusiasmil phinev, vtab Marko he lausega kokku huntide seire Eestis.
Kadrioru kaupluse ees dzhiibist vlja ronides luban Kbarsepale isele huntide peibutusretkele kaasa tulla. Olen ennast juba iseks retkeks soojalt riide sse toppinud, kui Marko helistab: Kuule, Alutaguselt teatati, ilm on pilve linud. Seda, et pilves ilmaga lambiklaasi ulguda pole mtet, tean ma juba isegi.



Kristo Kiiker
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet