1/2005



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Horvaatia – ehe just praegu

Horvaatias on tagumine aeg ära käia – läheb vaid paar aastat ja selle maa avastavad hea puhkekohana Lääne-Euroopa pensionärid, kes hinnad üles löövad. Sõjas räsida saanud riik teeb praegu turistide ligimeelitamiseks võimsamaid samme kui lihtsalt Welcome-kampaania.


Juba enne, kui jõuan Horvaatia pinnal esimesed sammud astuda, pistab veidi arglikult naeratav neiu autoaknast sisse tasuta raamatu oma rahva elustiilist ja ajaloost ning hästi põhjaliku kaardi, mil on peal vaba aja veetmise paigad alates loodusradadest kuni veinikeldrite ja nudistide rannani välja. Kui piiri Ungari-poolsel küljel on vaid paar lillekasti, siis Horvaatia pool on kirjudest suvelilledest üle külvatud. Neiu nende keskel on ingel – turistidele mõeldud infotelefoni Horvaatia Inglid töötaja. Lisaks neile saavad turistid sündmuste ja teeolude kohta pidevalt infot ka spetsiaalsetest võõrkeelsetest raadiosaadetest.
Kuid, mis kõige võimsam – Horvaatia riik rajab läbi osaliselt inimtühjade alade ja mägise riigi südame pikkade tunnelite ning sildadega kiirteed, mis ehitatakse just turiste silmas pidades. Tee kulgeb risti ühest riigi otsast teise. Tallinna-Tartu vahemaa mastaabiga võrreldes on viimane köömes. Suurem osa kiirteest on ka juba valmis.

Nädalalõppudel tekivad teele piiripunktide juurde tropid. Muul ajal saab asustamata aladel kohati kogeda sõitu, mil kümneid kilomeetreid ei kohta läheduses ühtki teist sõidukit. Kiirteel vuravad kõige sagedamini endise idabloki liikmesriikide numbritega autod – sees turistina seiklusjanusem ja hinnatundlikum rahvas. Lääne-Euroopa turistide mass pelgab veel sõja varju – kuvandit, millest Vahemere-äärseid kuurorte täis pikitud Horvaatia püüab lahti saada.


Üksik pere keset purustatud küla.
Horvaatias saabki käia nii, et sõja jälgi üldse ei näe – lesida mere ääres ja nautida Vahemere-kööki. Kui turmtule alla jäänud Dubrovnik välja arvata, ei jää mereäärseid linnu ja kuurortkülakesi läbival teel sõites silma muud kui jahid, roheline meri, puusarättidega suvitajad, betoonist pikutamisplatvormid rannal ning oliivipuude ja sõrestikul väänlevate viinamarjadega aiad, kus õhtuti kohalikud taadid ka Eestis viimasel ajal levinud petanki mängivad. Kui sõita sügavamale sisemaale, et pääseda kiirteele, hakkab vastu tulema linnakesi, kus majaseinad on täksitud, ning külasid, kus keegi enam ei ela. Aknalaudadel on alles lillepotid, õues võib näha üksikuid lapsevanne ning puud kannavad vilju, kuid katkised majad on tühjad ning kohaliku kiriku torn on justkui pooleks saetud. Niigi praktiliselt olematu teeäärse asustusega kiirteel sõites on eriti valus, kui küla, mis ligi saja lageda kilomeetri läbimise järel paistma hakkab, osutub tühjaks, ja nii mitmeid kordi järjest.

Kõik purustatud külad pole siiski elaniketa. Mõnes on taas elu sisse saanud kolmveerand õuedest, mõnes on maja uuesti üles ehitanud vaid üks pere, elades keset varemeid. Uusi maju enamasti ei rajata vana vundamendile, mis oleks ju üsna praktiline, vaid püstitatakse selle kõrvale.

Selliste külade nägemine kriibib hinge ning ei teki tahtmist neid jäädvustada – õhk külade ümber on inimsaatuse lugudest paks ja uudistava turistina tunned end neis tobeda võõrkehana. Vahemere randadelt saadud päikeseannus elab optimistlikult sees vaid mitu kuud pärast reisi, kuid need külad ja neis mõeldud mõtted jäävad.


Siiras ja turvaline.
Eestis teatakse Horvaatia korvpallureid ja eurolaule, mis lähiregioonidest alati häid punkte koguvad. Spordipoodide akendel võib tõepoolest kohata tõelisi hiidbotaseid ning raadios kõlab peamiselt kohalik muusika, mis külapoes juustuleti tütarlapse puusi nõksutama paneb. Üldiselt peame me horvaate aga temperamentsemaks, kui nad tegelikult on. Isegi Tallinna Nõmme turu kapsamüüja pakub tungivamalt oma kaupa kui puhkajaid täis Trogiri turu lookas arbuusileti taga seisev proua. Ja erinevalt meie kuulsast Keskturust, on sealsetel tõesti turvaline olla. Üks hiljuti Horvaatiat külastanud kolleeg nentis õigesti, et rahvas, kes on näinud tõelist vägivalda, niisama rusikatega ei vehi. Hea näide turvalisusest ja suhtumisest on osa sõja tõttu tegevuse lõpetanud mereäärseid võõrastemaju – nende aknaklaasid on terved, seinad sodimata ja sisemus puhas.

Pealegi on horvaadid loomult üsna tagasihoidlikud. Vahel tundub, et vaiksemadki kui eestlased. Turistide suhtes on neis alles loomulikku siirust ja heatahtlikkust, mis näiteks ülemere Itaalia turismi Mekades kohati püüdlikult varjatud tüdimusega asendumas on. Kuigi randadel ei ole ka praegu kohalikest suvitajatest puudust, on välisturistid tulevik ja nende tagasi saamiseks aidatakse igati kaasa.


Eestlastest peetakse lugu.
“Elasite ka suures liidus, teate, mis see on. Ära pääsesite paremini,” ütleb öömajale võtnud mees meeleliigutusega. Idabloki minevik liidab, ning hiljuti on just kohalik telekanal näidanud saadet meie laulvast revolutsioonist. Kuigi näost näkku on kohanud vähesed, teatakse Horvaatias eestlasi päris hästi ja peetakse lugu.

Ka hinnad on meie turistidele sõbralikud – samad kui meil või ehk kergelt kallimad. Saab mõnuga ja pikalt nautida Vahemere puhkusele omast: soojust, pastat, mereande, siestat, oliivipuid, virsikuid ning veini soojas öös Vana-Rooma aegsete ehitiste vahel ja elada otse rannapromenaadi ääres. Pea iga endast lugupidav rahvusvaheline majandusajakiri on viimastel aastatel soovitanud sellesse riiki investeerida. Praegu käib seal igapäevaelu veel üsna globaalkontsernide vabalt, supermarketiteski on enamik toidukaupa kohalik. Kuid linnade majaseintele kerkivad järjest rahvusvahelisemate kaubamärkidega reklaamid ning ka väljapoole Zagrebi uued autosalongid. Kuigi Vahemere riigile omaselt jäädakse oma elustiili ja eelistuste juurde ka tulevikus, näeb ehedat Horvaatiat just praegu.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?