2/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas eestis 4
Sammud omas Eestis (4)

Ingmar Muusikus
Jalgsirnnak servast serva
Ingmar Muusikus ja Juhani Pttsepp sammuvad Eesti mandriosa kige phjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kige lunapoolsema punkti, Naha kla poole.
htejutti liigutakse kaks peva, kahe kuu prast jtkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli ji. Rnnakumuljed ilmuvad jrjelugudena ajakirjas Loodus.
Jaanuaris 2006 juti Jrvamaal Kuusna bussipeatusesse, kust 18. mrtsil 2006 jlle teele mind.

Midagi rmsat sillerdab hus. 18. mrtsil kell 9.55 lheme Kuusna bussipeatusest teele Vao poole.
Kevadiseks plaanitud matk osutub kige talvisemaks. Lumiseks, klmaks, kuigi pldvarblane teeb juba kevadelrmi.
Esimese poole tunniga edeneme vaid paarsada meetrit. Tundub, et Ingmar pildistab kike, peaaegu kike. Taevasse tusvaid Saarepuid, kuldsamblikke, jnese jlgi.
Miks mitte ka pildistada, kui on selline srava valgusega hommik ja sbral on Canoni poest antud proovida uus aparaat Canon EOS 5D, tisvljaga kaamera.

Roheluse igatsus. Pllud nivad natuke viksemad ja metsi nib natuke rohkem olevat, kuid muidu paistab mbrus samasugune kui jaanuaris Pandiveres.
Kell 10.45 lheb pike valgetupsuliste pilvede taha, siiski on tunda tema soojust. Krrepllul sunnivad mind seisatuma sarikaliste taimede rootsud.
Varsti tuleb suvi, siis sammuksin sellest kohast mda silmagi pilgutamata, nd aga kidab see pilt rootsudest heleda lumevlja taustal.
Ju on selles kuivanud taimede imetlemises siiski midagi igatsuslikku. Igatsust pris roheluse jrele.

Jpitsid. Sa ei kujuta ette, kui huvitavad need jpitsid siin on!
Kummardun lbi kaamera vaatama.
Need paistavad nagu fraktalid. Kes need tekitas?
Klm, tuul ja pike.

Koeru ja Lnnrot. Liigume Tudre karstiala poole, silmapiiril Koeru telemast. Kui Kalevala koostaja Elias Lnnrot siinkandis 1844. aastal oma jalgsirnnakut tegi, siis oli silmapiir veel puhas. Kahjuks ei ole meile teada, kustkaudu Lnnrot Koeru judis, kuid on teada, et 30. juunil 1844 judis ta Koeru krtsi. Pevikus seisab: Enne seda kuulsin mnedelt naistelt hulga laule, aga kuna nad kik olid vintis, siis ei saanud ma kirjutamisega isegi algust teha.
8. juulil 1844 enne lunat asus Lnnrot lootusrikkalt teele Tartu poole.
Meie juame Tudrele.

Kohtumine Tudre meestega. Liiklusmrk hoiatab enne Tudret, et rohkem kui kaheksa tonni kaaluvad autod ei tohi karstiala teedel liikuda. Kas ka autod vivad tervenisti maa alla vajuda?
Tudre piiril sidab meile vastu traktor, mees roolis.
Viipame, mees viipab vastu, jtab masina seisma.
Saame tuttavaks, Ahti Karon, Kasekopli talu noor peremees, kes traktorit parjasti kasutab lihtsalt klavahe situdeks. Ahti Karon rgib, et vanasti kisid lapsed le Tudre jrve parvega koolis, sest teistmoodi ei saanud.
Meie silmale avaneb Tudre jrv suure thja kausina.
Sidab mda teinegi traktor. Peatub.
Krtsi talu peremees Agu Mlter surub ke pihku. Mrkasime enne tema ilusaid hobuseid, eesti tugu Vanessat ja Ratirat.
Mehed rgivad: kui tuleb kevad, jookseb vesi jgedena le tee Tudre jrve.

Ainulaadne kiviklv. Kui Tudrel oli veel kolhoos nimega Majak, jttis selle juht Ants Luhar maaparandustde kigus he paraja lapi kividest puhastamata. Nd saab selle lapi jrgi aimu, millised visid vanasti vlja nha Pandivere pllud. Kivid olid nii lhestikku, et sai he pealt teise peale hpata.

Tudre sepa ttre juures. Tudre kla seni viimane sepp Johannes Pirn elas aastatel 18881980. Uurime sepa ttrelt Alice Pirnilt, mis tid isa tegi.
Tema tegi kik, rautas reed ja hobused, vastab Alice Pirn.
Uudistame 1904. aastast prit sepikojas.

Kalitsa piiga. Judes Kalitsa klla, peame he talu ligiduses kraavis istudes sgipausi. Neme eemal seismas kena piigat, seelikuserv lehvib tuules. Kalitsa piiga lehvitab meile ka rtikuga. Tema t on talu juurest kulle ja rebaseid eemale hirmutada.

Rohkem on veel ees. Mida see Kalitsa piiga lehvitas, saab meile ha selgemaks. Taevas tmbub halliks. Majad Vao poole viiva tee res paistavad lume taustal hallid, puud on ka hallid.
Taevas lheb kunagi selgeks. Puud vrvivad end kevadel ise, aga mis saab majadest?
Kas on pool teed Phja-Eestist Luna-Eestisse kidud?
Ei ole veel, ehk Jeklas hakkab pool saama!

Koerte rnnak. Liigume Udeva poole.
Sber rgib, et kui li sna Udeva Interneti otsingumootorisse, leidis ta sealt Udevast prit loo hundi ja koera vrrast. ks inimene vitis, et talle oli selline soerd selja tagant ligi hiilinud, aga inimene oli viimasel hetkel autosse varju saanud.
Oleme lagedatest vljadest tdinenud. Hea on see, et tuul puhub selja tagant, kui ra prame, teatab sber kaarti uurides.
Neme tihedaid kuusehekke.
Kuusehekk, see on hea kaitse, kui elad lageda peal! he kuuseheki varjust ilmuvad kaks koera.
Hiljem loen mrkmikust: Enne Udevat, Koidu-Ellaverel rndas meid kaks koera, ks neist kutsikaohtu.

Maaparanduskivi. Juame metsa vahele. Ingmar paneb teleobjektiivi ette. Kahju, kui ilves jb pildistamata.
Ilveseid kohtamata juame Udeva misa juurde, mis paistab laokil ja mahajetud. Lumemtsid on nii majakorstnal kui ka heinakuhjal.
Preedi-Jekla teeristilt neme kivimrakat, millel vaevuloetavad snad: EPT Paide rajoonikeskus, 248 ha, Udeva sovhoos, Norra, 1970.
Kas see ei ole mitte mrk sellest maaparandusest, mis Norra allikad ra rikku? ksib Ingmar.

Norra allikal. Peagi neme Norra misa hrberi mustalt haigutavaid aknaauke. Juame allikateni, Ingmar pildistab, mina stin end helistama Endla looduskaitseala ttajale Katrin Mllitsale.
Istun allika krval pakul ja otsin Katrini numbrit, kui ta helistab mulle ise.
Jah, see oli ks suur maaparandust, mis likas veekogumissooned lbi ja Norra allika suur jrv ji veevaeseks, saame selgituse kirjadega kivirahnu kohta.
Oleme judmas Endla looduskaitseala piiridesse.
Karstiallikad, mis avanevad Pandivere nlvadel, on Eesti veerohkeimad allikad. Neist algavad jed ja ojad viivad oma vee Pltsamaa jkke, loeme hiljem Endla kaitseala retkejuhist.
Looduskaitseala sildi juures hakkab lund sadama ja tuul puhuma.
Hea, et me nd enam lageda peal ei ole.
Knnime jrgmisele allikale, Oostrikule. Neme, kuidas auto sidab ltte juurde ning inimesed ammutavad kaasatoodud anumatesse allikavett. Selgub, et veevtjad on Vaolt.
Endla juhist loeme Oostriku allikatest: Karstilhest vee vljatungimist neme tnu liivaterakestele, mis pidevalt keevad. Oostriku Suurallikas on moodustatud kolme lauge tusuallika lehtri poolt. Siit algab 6,4 kilomeetri pikkune kiirevooluline Oostriku jgi.
Oostrikule tulevad meile jrgi head Esna inimesed, petaja Silja Pihelgas ja kirjanik Tnu nnepalu.
Sammumtjad nitavad Ingmarile esimesel peval 24 089 sammu, Juhanile 24 151 sammu. Sidame Esna misa bima, magame vga sgavalt.

Lumetuisk. 19. mrtsi hommikul neme Oostriku allika selges vees ujumas vikest haugi.
Ei tea, mida ta mtleb siin ometi ette vtta.
Ta ei mtle, ta lihtsalt on, tleb Tnu nnepalu. Tema on meid sidutanud samasse paika, kus eelmisel htul retk pooleli ji.
Ilmateade lubas autoraadios tuult 15 meetrit sekundis. Tuiskabki.
Ingmar jb seisma.
Kas sa jlgid mnd looma?
Ma pildistan lumesadu.

Pike pilvede vahel. Vliolukordades kogenud ajakirjanikud teavad hsti olukorda, mil nullkraadi piiril pastakas klmub ja enam paberile ei kirjuta. See teeb meele mruks.
Siis naeratab pilvede vahelt soe pike. Ta tahaks nagu kellelegi telda: Ne, mu armas poeg lheb seal metsade vahel, teeme ta meele natuke rmsamaks.

Sopa allikal. Kell 12.15 oleme Sopa allikal. Helistab Katrin Mllits ja rgib, miks inimesed allikavett koju viivad: Oostrikult on hea vett vtta ja see vesi psib kaua vrske. Meie kaitseala klastuskeskuse veenu on ka sealt tidetud.
Sopa allika kohta loeme Endla juhist: mara, kuuemeetrise lbimduga allikalehtri sgavuseks on teenekas allikateuurija lo Heinsalu mtnud 4,8 meetrit. Teist nii sgavat Eestis ei teata. Allikas on lhteks Sopa ojale, mis suubub Vlingi jkke. Videtavalt on puhtaveeline allikas saanud nime kunagise Sopa talu jrgi.
Sammume edasi.
Oh sa pagan!
Kell 12.44 jookseb le tee nirk.
Nii vikene ja nii valge, lumel vaid vaevumrgatav.
Kui saba oleks must olnud, oleks krp olnud, teab Ingmar.

Vlingil. Vastu kuusepuud selga toetades saab mnusalt kirjutada, sest kuusk varjab sadu. Sajab. Allikas vuliseb.
Nagu koer valib allika juures hea koha, nii teeb seda ka inimene, mtlen.
Endla raamat jutustab Vlingist: Knka nlval voolab paekihtide vahelt vlja maa-alune jgi. Silmaga mrkamatutest lhedest, mis moodustavad je phjas tiheda vrgu, ilmuvad pevavalgele suured veehulgad. Phjavee ilmumine maapinnale annab alguse kiirevoolulisele 5,5 km pikkusele Vlingi ojale, mida tema laiuse ja vooluhulga poolest kohe alguses julgesti jeks vib nimetada.
See allikas mitte ei vulise, vaid vliseb. Sellest ongi ta oma nime saanud, pakun Ingmarile vlja.
Tuiskab. Lumi sajab otse Vlingi jkke. Ka kuuski on kukkunud jkke, need heidavad vga mstilisi varje. Ilm muutub ige tumedaks.

Vilbaste allikas. Sellal, kui mina Vlingil puhkasin, judis sber ra kia naabruses asuval Vilbaste allikal. Vlingi allika juurest viib Vilbaste allikateni poole kilomeetri pikkune laudtee.
Mida sa seal Vilbaste allika juures ngid, ksin.
Ingmar nitab kega aparaati tuisu eest varjates pilte ja selgitab: Oli seal ka ks segasalk. Tutt, saba, sini, porr ja puukoristaja. Need esimesed kolm on muidugi erinevad tihaseliigid.
Loeme veel kord Endla raamatust: Vlingil avanevad suured allikad, mille nime kohalik rahvas ei teadnud. 1978. aastal nimetati need Gustav Vilbaste (18851967) jrgi Vilbaste allikaiks.

Tee mattub lumme. Vrskes lumes muutub astumine kohevaks. Autojlgi ega ka mingeid muid jlgi enam ei ole.
Kirjutada enam ei saa, sest sajab rahet. Rahe prkub jrjekindlalt paberilt tagasi. Vaatame kaardilt oma vimalikku sihtpunkti. Tapiku?

Nirk. Vitleme uue raskusega tistuisanud teega. Aga kui mage lugu oleks, kui see ei oleks tistuisanud tee, oleks asfalt?!
Vaata, nirk-nirk!
Nagu luurerhma sdur viskub Ingmar kaameraga hange.
Jrgnevad minutid kuuluvad nirgile, kes meist kmmekonna meetri kaugusel askeldab ja siis valgesse lumme, nagu sulg padja sisse hppab.
Ingmar ootab veel kmmekond minutit, siis tuseb leni lumisena hangest psti.
Nirk ei kavatse end rohkem nidata.
Kell 15.37 algab uus rahehoog.
Raheterad liiguvad tuulest kantult lumevaalude vahel, nad on suuremad ja mrjemad kui eelmised. Teed, kui sellist, silm enam ei seleta. Knnime mlemad tuule trjumiseks tagurpidi.

Jeklas.Kell 16 juame pikesepaistes Jgeva maakonna piirile, letame Jeklas Pltsamaa je. Selja taha jb Koeru vald, ees on Pajusi vald. Kui sillalt lahkume, tuiskab jlle.

le lagedate. Metsaveotraktori jljed annavad prast Jeklat kindlama jalgealuse. Tuisk puhub tagant.
16.45 leiame Tivere klast lehise otsast vana sinise postkasti.
Teede res tukuvad suured mahajetud talud ja lagunevad kolhoosilaudad. Edasi, le lagedate Tapiku poole!

Vsimus. Meid haarab suur hall pilv. Kell 17.18 algab peva jrjekorras viies tormihoog. Ega ma kiiremini ei ki, kui ma kin, han Ingmarit, kes hakkab ees tuisku ra kaduma.
Ma lkkan sind! pakub Ingmar.
Ei lkka sa mind kuhugi!

Tapiku. Tapikult lheme lbi hmaras. Silm seletab vanu lautasid, misapargis kiikesid, mnda ksikut aknatuld.
Kell 17.40 neme le hulga aja esimest teeviita, see juhatab Lahaverre. Teeristil kukun klili, hea pehme kukkumine.

Viimased mrkmed. Ingmar stab oma kkloobi. Metsaserv hakkab tuult kinni vtma, enam nii hull ei ole kia. Kell 19.37 teen kkloobi valgel viimased mrkmed: Nagu teadvusetuse piiril. Tee on kadunud peaaegu tiesti.
Juame Lahaverre. Ootame, kuni bioloog Veljo Runnel meid Tartusse viib. Kahe pevaga astus Juhani 58 348 ja Ingmar 60 445 sammu.



Juhani Pttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet