See ülemiste haug pääseb veel järve tagasi

Kolm aastat ja kolm miljonit krooni on kulunud, et püüda Ülemiste järvest välja 150 tonni lepiskala. Ürituse nimi on biomanipulatsioon. Ajakirjanik Madli Zobel käis koos teadlastega järvel.

Hommikul tuiskab nii, et paari meetri kaugusele ei näe. Arto Hautala ja Aulis Kiiskilä sõidavad maasturiga järve läänepoolsesse serva – sinna, kus on Ülemiste kõige sügavam koht.
“Meil Soomes on ütlus, et kala on alati järve teises servas,” naljatab Arto Hautala, Jyväskylä ülikooli doktorant, kala on ta püüdnud teaduslikel eesmärkidel 20 aastat. Ka Aulis Kiiskilä on pika püügistaaži ja kalandusharidusega.
Lumi tuiskab näkku ja krae vahele. Töö käib vaikides. Augud jäässe, tilluke allveelaevake viib noodaköied 600 meetri kaugusele. Laevukesel on tuli, et seda läbi jää jälgida saaks. Ja klõpsuv hääl puhuks, kui jääl olev lumi valgust näha ei lase.

“Siis me ei pea ise sukelduma,” muheleb Arto.
Laevuke võib aku jõul pool tundi liikuda.
Köieotsad võetakse järvest välja ja 5,5-hobujõuline Honda mootor hakkab neid poolidele vedama. Nii tõmmatakse noot 200 meetri laiuselt aeglaselt üle järvepõhja.
Tuisk raugeb. Ühtlaselt valget olemist asendab pilvede vahelt soojendav märtsipäike. Mehed tõmbavad noota.
Tõmbavad, tõmbavad, tõmbavad.
“Mitmed Eesti kalurid on näinud ebaõiglust selles, et kutsume appi soomlasi,” tõdeb töö tellija, AS-i Tallinna Vesi valgala strateegia juht hüdrobioloog Tiia Pedusaar. “Kuid eestlastel pole veel teadmisi ega kogemust biomanipulatsiooni tarbeks püüdmisest, rääkimata vastavatest vahenditest.”

Väikesed kohad lähevad tagasi. Paari tunniga saab noot välja veetud.
Päike soojendab endiselt pilvede vahelt, kuid juba vähem. Arto ja Aulis hakkavad kalu lugema.
Rohkem kui viiekilosed haugid jäetakse välja, sest nemad söövad juba liigikaaslasi, väiksemad visatakse tagasi. Loendur Arto käes klõpsub.
Hakkab taas tuiskama. Väiksed kohad, suured kohad, väiksed ahvenad, haugid sulpsavad tagasi.
Tuisk kipub hammustama ka läbi kasuka. Mehed sordivad kalu jäises vees paljakäsi. Särjed, rääbised ja suured haugid kallatakse kasti.
Tiia Pedusaar: “Nad suudavad pilguga hinnata, kas kala on üle viie kilo või mitte. Ja saagi kogukaalu.”
Latikaid selles järve otsas pole. Nemad talvituvad kuskil mujal.
Noot jääb vette, sest muidu ta külmuks. Ülejäänud varustus pakitakse maasturi kasti.
Tuisk on nii tihe, et kallast ei näe. Püük jätkub järgmisel päeval.
Arto ütleb, et tema tuisku ja külma ei karda – külmetushaigused juba sügisel, esimeste lörtside aegu ära põetud.

Keemia Ülemistesse ei sobi. Juba 19. sajandi lõpul peeti Ülemistet eut­rofeerunud järveks; sinivetikate vohamine põhjustas linnaelanike nurinat veekvaliteedi üle. Praegu läheb veepuhastusjaamast välja kvaliteetne vesi, vetikas paneb nurisema veepuhastajaid.
Mida puhtam on järvevesi, seda odavam on selle puhastamine joogiveeks. “On leiutatud järjest uusi tehnoloogiaid, kuidas vett puhastada, võetud kasutusele järjest uusi kemikaale,” ütleb Tiia Pedusaar. “Nüüd on lõpuks vaadatud järve poole. Toorvee puhastamiseks on tehtud palju projekte ja arenguplaane, kuid kaugemale pole kunagi jõutud. Nii eutrofeerunud järve puhul, mis on liiati pealinna joogiveereservuaar, on mittelooduslike tehnoloogiate kasutamine väga riskantne. Varem pole ükski juhtkond söandanud öelda, et teeme ära.”
Nii algaski projekt Biomanipulat­sioon.

Latikas keerutab fosforit. Talvine püük on kontrollpüük. Et näha, kus, kui palju ja milliseid kalu liigub. Latika masspüük tuleb suvel.
2004. aasta suvel püüti 48 tonni kala, 2005. koguni 86 tonni ja sel suvel püütakse 30 tonni. Kokku tähendab see 160 kilo kala hektarilt. Sellist kogust latikat ja särge Eesti kalurid oma püügivahenditega välja tõmmata ei suudaks. Ja ärgem seda unustagem – röövkala ehk õngemeeste lemmik peab järve jääma.
Ülemiste järv on olnud kinnine järv, püsinud nii-öelda traadi taga aastakümneid. Varemalt käis ligi tuhande hektari suurusel järvel kutseline kalapüük, kuid siis otsustati kaitsta tallinlaste joogiveereservuaari inimmõju eest ning järv suleti.
“Ülemiste järv on madal, keskmiselt kaks-kolm meetrit. Põhjatoidulised kalad – eeskätt latikas, keda on Ülemiste järves väga palju – keerutavad toitu otsides muda kogu aeg lendu ja sellega vabastavad sinna sadestunud fosfori, mis on vetikate kasvuks otseselt vajalik,” annab järve põhilisest probleemist ülevaate Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt.
Lisaks põhjatoidulistele kaladele tuleb ka zooplanktonist toituvaid lepiskalu välja püüda, siis ei sööda ära zooplank­tonit, kes hoiab kontrolli all taimset planktonit ehk vetikaid.
Röövkalad aga lastakse järve tagasi, et nad lepiskala süües nende arvukust piiraks. Enne biomanipulatsiooni moodustasid röövkalad vaid viis protsenti kalastikust. Lepiskalad olid ülekaalus ning zooplankton nende poolt ära söödud.

Särjetoru ja latikatoru. Et latikas ja särg tõesti vee kvaliteeti mõjutavad, näitas Ülemistes läbi viidud katse: järve rajati suletud territooriumid – pandi hiiglasuured torud otsapidi põhja. Kes sees, see sees. Kes väljas, see väljas. Liikumist järve ja torude vahel ei toimunud.
Oli särjetoru, latikatoru ning kaladeta toru. Kolm nädalat jälgiti, ning tulemus oli ootuspärane: latikatorus oli vee läbipaistvus kõige kesisem. Kaladeta torus muidugi kõige parem.
Ain Järvalt: “Tulemust võis ette ennustada, kuid et tegemist suuri kulutusi nõudva ettevõtmisega, siis kindluse mõttes tehti katse siiski.”
Järveuurijatele on Ülemiste ettevõtmine maiuspala. Biomanipulatsioonist on Eestis varemgi räägitud ning leitud, et see on parim viis järvede tervist parandada. Kuid raha biomanipulatsiooni tarvis pole olnud. On saadud vaid käia imetlemas soomlaste, taanlaste ja teiste biomanipuleeritud järvesid.
Ülemistes biomanipulatsioon on esimene Eestis, kus midagi reaalselt tehakse ja muutusi uuritakse.
Edaspidi võiks biomanipulatsioon kõige rohkem huvi pakkuda linnalähedastel järvedel, kus rahvast käib palju. Verevi Elvas või Tamula Võrus.
Selgem vesi teeb järve atraktiivsemaks, kohalik elu hoogustub seeläbi. Ain Järvalt: “Üks parimad näiteid on Lahti linna külje all olev Vesijärv, kus mõnedes lahtedes vesi õitses sedavõrd, et meenutas rohelist suppi. Tehti uuringud ja 1980. lõpus algas massiline kalapüük. Nüüd on järve läbipaistvus kohati mitu meetrit. Lahesoppide kallastel tõusid kinnisvarahinnad ja nüüd on kohalikud võimud kalastiku reguleerimisest väga huvitatud.”

Ülemiste projekt
Röövkalade väikese arvu tõttu on Ülemistes rohke lepiskalade populatsioon zooplanktoni ära söönud, mistõttu fütoplankton saab segamatult areneda.
Biomanipulatsioon on organismide arvukusvahekorra reguleerimine toiduahelas.
Et saada Ülemistes korralik toiduahel, hakati lepiskala (peamiselt latikas, särg ja kiisk) välja püüdma. Nõnda loodetakse vähendada nii järvesisest toitainete koormust kui ka setete üleskeerutamist, mis tuleneb latika toitumise iseärasusest: ta tuhnib toitu otsides ninaga põhjas. Kokkuvõttes peab paranema vee kvaliteet Ülemiste järves ja ka järve veeökosüsteemi seisund tervikuna.
Ettevõetud meetmed on keskkonnahoidlikud, tõenäoliselt pikaajalise toimega ega häiri veepuhastusjaama igapäevatööd.
Parem vee kvaliteet Ülemistes võimaldab vähendada joogivee töötlemiseks vajalike kemikaalide ja osooni kulu.
Möödunud aastal kulus linna tarbeks vähem kui ühe Ülemiste järve jagu vett.

Allikas: Tiia Pedusaar,Tallinna Vesi