Ingmar Muusikus

Jalgsirännak servast serva
Ingmar Muusikus ja Juhani Püttsepp sammuvad Eesti mandriosa kõige põhjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kõige lõunapoolsema punkti, Naha küla poole.
Ühtejutti liigutakse kaks päeva, kahe kuu pärast jätkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli jäi. Rännakumuljed ilmuvad järjelugudena ajakirjas Loodus.
Jaanuaris 2006 jõuti Järvamaal Kuusna bussipeatusesse, kust 18. märtsil 2006 jälle teele mind.

Midagi rõõmsat sillerdab õhus. 18. märtsil kell 9.55 läheme Kuusna bussipeatusest teele Vao poole.
Kevadiseks plaanitud matk osutub kõige talvisemaks. Lumiseks, külmaks, kuigi põldvarblane teeb juba kevadelärmi.
Esimese poole tunniga edeneme vaid paarsada meetrit. Tundub, et Ingmar pildistab kõike, peaaegu kõike. Taevasse tõusvaid Saarepuid, kuldsamblikke, jänese jälgi.
Miks mitte ka pildistada, kui on selline särava valgusega hommik ja sõbral on Canoni poest antud proovida uus aparaat Canon EOS 5D, täisväljaga kaamera.

Roheluse igatsus. Põllud näivad natuke väiksemad ja metsi näib natuke rohkem olevat, kuid muidu paistab ümbrus samasugune kui jaanuaris Pandiveres.
Kell 10.45 läheb päike valgetupsuliste pilvede taha, siiski on tunda tema soojust. Kõrrepõllul sunnivad mind seisatuma sarikaliste taimede rootsud.
Varsti tuleb suvi, siis sammuksin sellest kohast mööda silmagi pilgutamata, nüüd aga köidab see pilt rootsudest heleda lumevälja taustal.
Ju on selles kuivanud taimede imetlemises siiski midagi igatsuslikku. Igatsust päris roheluse järele.

Jääpitsid. “Sa ei kujuta ette, kui huvitavad need jääpitsid siin on!”
Kummardun läbi kaamera vaatama.
“Need paistavad nagu fraktalid. Kes need tekitas?”
“Külm, tuul ja päike.”

Koeru ja Lönnrot. Liigume Tudre karstiala poole, silmapiiril Koeru telemast. Kui “Kalevala” koostaja Elias Lönnrot siinkandis 1844. aastal oma jalgsirännakut tegi, siis oli silmapiir veel puhas. Kahjuks ei ole meile teada, kustkaudu Lönnrot Koeru jõudis, kuid on teada, et 30. juunil 1844 jõudis ta Koeru kõrtsi. Päevikus seisab: “Enne seda kuulsin mõnedelt naistelt hulga laule, aga kuna nad kõik olid vintis, siis ei saanud ma kirjutamisega isegi algust teha.”
8. juulil 1844 enne lõunat asus Lönnrot lootusrikkalt teele Tartu poole.
Meie jõuame Tudrele.

Kohtumine Tudre meestega. Liik­lusmärk hoiatab enne Tudret, et rohkem kui kaheksa tonni kaaluvad autod ei tohi karstiala teedel liikuda. Kas ka autod võivad tervenisti maa alla vajuda?
Tudre piiril sõidab meile vastu traktor, mees roolis.
Viipame, mees viipab vastu, jätab masina seisma.
Saame tuttavaks, Ahti Karon, Kase­kopli talu noor peremees, kes traktorit parjasti kasutab lihtsalt külavahe sõitudeks. Ahti Karon räägib, et vanasti käisid lapsed üle Tudre järve parvega koolis, sest teistmoodi ei saanud.
Meie silmale avaneb Tudre järv suure tühja kausina.
Sõidab mööda teinegi traktor. Peatub.
Kõrtsi talu peremees Agu Mölter surub käe pihku. Märkasime enne tema ilusaid hobuseid, eesti tõugu Vanessat ja Ratirat.
Mehed räägivad: kui tuleb kevad, jookseb vesi jõgedena üle tee Tudre järve.

Ainulaadne kivikülv. Kui Tudrel oli veel kolhoos nimega Majak, jättis selle juht Ants Luhaäär maaparandustööde käigus ühe paraja lapi kividest puhastamata. Nüüd saab selle lapi järgi aimu, millised võisid vanasti välja näha Pandivere põllud. Kivid olid nii lähestikku, et sai ühe pealt teise peale hüpata.

Tudre sepa tütre juures. Tudre küla seni viimane sepp Johannes Pirn elas aastatel 1888–1980. Uurime sepa tütrelt Alice Pirnilt, mis töid isa tegi.
“Tema tegi kõik, rautas reed ja hobused,” vastab Alice Pirn.
Uudistame 1904. aastast pärit sepikojas.

Kalitsa piiga. Jõudes Kalitsa külla, peame ühe talu ligiduses kraavis istudes söögipausi. Näeme eemal seismas kena piigat, seelikuserv lehvib tuules. Kalitsa piiga lehvitab meile ka rätikuga. Tema töö on talu juurest kulle ja rebaseid eemale hirmutada.

Rohkem on veel ees. Mida see Kalitsa piiga lehvitas, saab meile üha selgemaks. Taevas tõmbub halliks. Majad Vao poole viiva tee ääres paistavad lume taustal hallid, puud on ka hallid.
Taevas läheb kunagi selgeks. Puud värvivad end kevadel ise, aga mis saab majadest?
“Kas on pool teed Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse käidud?”
“Ei ole veel, ehk Jõekülas hakkab pool saama!”

Koerte rünnak. Liigume Udeva poole.
Sõber räägib, et kui lõi sõna “Udeva” Interneti otsingumootorisse, leidis ta sealt Udevast pärit loo hundi ja koera värrast. Üks inimene väitis, et talle oli selline soerd selja tagant ligi hiilinud, aga inimene oli viimasel hetkel autosse varju saanud.
Oleme lagedatest väljadest tüdinenud. “Hea on see, et tuul puhub selja tagant, kui ära pöörame,” teatab sõber kaarti uurides.
Näeme tihedaid kuusehekke.
Kuusehekk, see on hea kaitse, kui elad lageda peal! Ühe kuuseheki varjust ilmuvad kaks koera.
Hiljem loen märkmikust: “Enne Udevat, Koidu-Ellaverel ründas meid kaks koera, üks neist kutsikaohtu.”

Maaparanduskivi. Jõuame metsa vahele. Ingmar paneb teleobjektiivi ette. “Kahju, kui ilves jääb pildistamata.”
Ilveseid kohtamata jõuame Udeva mõisa juurde, mis paistab laokil ja mahajäetud. Lumemütsid on nii majakorstnal kui ka heinakuhjal.
Preedi-Jõeküla teeristilt näeme kivimürakat, millel vaevuloetavad sõnad: “EPT Paide rajoonikeskus, 248 ha, Udeva sovhoos, Norra, 1970.”
“Kas see ei ole mitte märk sellest maaparandusest, mis Norra allikad ära rikku?“ küsib Ingmar.

Norra allikal. Peagi näeme Norra mõisa häärberi mustalt haigutavaid aknaauke. Jõuame allikateni, Ingmar pildistab, mina sätin end helistama Endla looduskaitseala töötajale Katrin Möllitsale.
Istun allika kõrval pakul ja otsin Katrini numbrit, kui ta helistab mulle ise.
“Jah, see oli üks suur maaparandustöö, mis lõikas veekogumissooned läbi ja Norra allika suur järv jäi veevaeseks,” saame selgituse kirjadega kivirahnu kohta.
Oleme jõudmas Endla looduskaitseala piiridesse.
“Karstiallikad, mis avanevad Pandi­vere nõlvadel, on Eesti veerohkeimad allikad. Neist algavad jõed ja ojad viivad oma vee Põltsamaa jõkke,” loeme hiljem Endla kaitseala retkejuhist.
Looduskaitseala sildi juures hakkab lund sadama ja tuul puhuma.
“Hea, et me nüüd enam lageda peal ei ole.”
Kõnnime järgmisele allikale, Oost­rikule. Näeme, kuidas auto sõidab lätte juurde ning inimesed ammutavad kaasatoodud anumatesse allikavett. Selgub, et veevõtjad on Vaolt.
Endla juhist loeme Oostriku allikatest: “Karstilõhest vee väljatungimist näeme tänu liivaterakestele, mis pidevalt “keevad”. Oostriku Suurallikas on moodustatud kolme lauge tõusuallika lehtri poolt. Siit algab 6,4 kilomeetri pikkune kiirevooluline Oostriku jõgi.”
Oostrikule tulevad meile järgi head Esna inimesed, õpetaja Silja Pihelgas ja kirjanik Tõnu Õnnepalu.
Sammumõõtjad näitavad Ingmarile esimesel päeval 24 089 sammu, Juhanile 24 151 sammu. Sõidame Esna mõisa ööbima, magame väga sügavalt.

Lumetuisk. 19. märtsi hommikul näeme Oostriku allika selges vees ujumas väikest haugi.
“Ei tea, mida ta mõtleb siin ometi ette võtta.”
“Ta ei mõtle, ta lihtsalt on,” ütleb Tõnu Õnnepalu. Tema on meid sõidutanud samasse paika, kus eelmisel õhtul retk pooleli jäi.
Ilmateade lubas autoraadios tuult 15 meetrit sekundis. Tuiskabki.
Ingmar jääb seisma.
“Kas sa jälgid mõnd looma?”
“Ma pildistan lumesadu.”

Päike pilvede vahel. Väliolukordades kogenud ajakirjanikud teavad hästi olukorda, mil nullkraadi piiril pastakas külmub ja enam paberile ei kirjuta. See teeb meele mõruks.
Siis naeratab pilvede vahelt soe päike. Ta tahaks nagu kellelegi ütelda: “Näe, mu armas poeg läheb seal metsade vahel, teeme ta meele natuke rõõmsamaks.”

Sopa allikal. Kell 12.15 oleme Sopa allikal. Helistab Katrin Möllits ja räägib, miks inimesed allikavett koju viivad: “Oostrikult on hea vett võtta ja see vesi püsib kaua värske. Meie kaitseala külastuskeskuse veenõu on ka sealt täidetud.”
Sopa allika kohta loeme Endla juhist: “Ümara, kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavuseks on teenekas allikateuurija Ülo Heinsalu mõõtnud 4,8 meetrit. Teist nii sügavat Eestis ei teata. Allikas on lähteks Sopa ojale, mis suubub Võlingi jõkke. Väidetavalt on puhtaveeline allikas saanud nime kunagise Sopa talu järgi.”
Sammume edasi.
“Oh sa pagan!”
Kell 12.44 jookseb üle tee nirk.
Nii väikene ja nii valge, lumel vaid vaevumärgatav.
“Kui saba oleks must olnud, oleks kärp olnud,” teab Ingmar.

Võlingil. Vastu kuusepuud selga toetades saab mõnusalt kirjutada, sest kuusk varjab sadu. Sajab. Allikas vuliseb.
Nagu koer valib allika juures hea koha, nii teeb seda ka inimene, mõtlen.
Endla raamat jutustab Võlingist: “Künka nõlval voolab paekihtide vahelt välja maa-alune jõgi. Silmaga märkamatutest lõhedest, mis moodustavad jõe põhjas tiheda võrgu, ilmuvad päevavalgele suured veehulgad. Põhjavee ilmumine maapinnale annab alguse kiirevoolulisele 5,5 km pikkusele Võlingi ojale, mida tema laiuse ja vooluhulga poolest kohe alguses julgesti jõeks võib nimetada.”
“See allikas mitte ei vulise, vaid võliseb. Sellest ongi ta oma nime saanud,” pakun Ingmarile välja.
Tuiskab. Lumi sajab otse Võlingi jõkke. Ka kuuski on kukkunud jõkke, need heidavad väga müstilisi varje. Ilm muutub õige tumedaks.

Vilbaste allikas. Sellal, kui mina Võlingil puhkasin, jõudis sõber ära käia naabruses asuval Vilbaste allikal. Võlingi allika juurest viib Vilbaste allikateni poole kilomeetri pikkune laudtee.
“Mida sa seal Vilbaste allika juures nägid,” küsin.
Ingmar näitab käega aparaati tuisu eest varjates pilte ja selgitab: “Oli seal ka üks segasalk. Tutt, saba, sini, porr ja puukoristaja.” Need esimesed kolm on muidugi erinevad tihaseliigid.
Loeme veel kord Endla raamatust: “Võlingil avanevad suured allikad, mille nime kohalik rahvas ei teadnud. 1978. aastal nimetati need Gustav Vilbaste (1885–1967) järgi Vilbaste allikaiks.”

Tee mattub lumme. Värskes lumes muutub astumine kohevaks. Autojälgi ega ka mingeid muid jälgi enam ei ole.
Kirjutada enam ei saa, sest sajab rahet. Rahe põrkub järjekindlalt paberilt tagasi. Vaatame kaardilt oma võimalikku sihtpunkti. Tapiku?

Nirk. Võitleme uue raskusega – täistuisanud teega. Aga kui mage lugu oleks, kui see ei oleks täistuisanud tee, oleks asfalt?!
“Vaata, nirk-nirk!”
Nagu luurerühma sõdur viskub Ing­mar kaameraga hange.
Järgnevad minutid kuuluvad nirgile, kes meist kümmekonna meetri kaugusel askeldab ja siis valgesse lumme, nagu sulg padja sisse hüppab.
Ingmar ootab veel kümmekond minu­tit, siis tõuseb üleni lumisena hangest püsti.
Nirk ei kavatse end rohkem näidata.
Kell 15.37 algab uus rahehoog.
Raheterad liiguvad tuulest kantult lumevaalude vahel, nad on suuremad ja märjemad kui eelmised. Teed, kui sellist, silm enam ei seleta. Kõnnime mõlemad tuule tõrjumiseks tagurpidi.

Jõekülas.Kell 16 jõuame päikesepaistes Jõgeva maakonna piirile, ületame Jõekülas Põltsamaa jõe. Selja taha jääb Koeru vald, ees on Pajusi vald. Kui sillalt lahkume, tuiskab jälle.

Üle lagedate. Metsaveotraktori jäljed annavad pärast Jõekülat kindlama jalgealuse. Tuisk puhub tagant.
16.45 leiame Tõivere külast lehise otsast vana sinise postkasti.
Teede ääres tukuvad suured mahajäetud talud ja lagunevad kolhoosilaudad. Edasi, üle lagedate Tapiku poole!

Väsimus. Meid haarab suur hall pilv. Kell 17.18 algab päeva järjekorras viies tormihoog. “Ega ma kiiremini ei käi, kui ma käin,” hüüan Ingmarit, kes hakkab ees tuisku ära kaduma.
“Ma lükkan sind!” pakub Ingmar.
“Ei lükka sa mind kuhugi!”

Tapiku. Tapikult läheme läbi hämaras. Silm seletab vanu lautasid, mõisapargis kiikesid, mõnda üksikut aknatuld.
Kell 17.40 näeme üle hulga aja esimest teeviita, see juhatab Lahaverre. Teeristil kukun külili, hea pehme kukkumine.

Viimased märkmed. Ingmar süütab oma kükloobi. Metsaserv hakkab tuult kinni võtma, enam nii hull ei ole käia. Kell 19.37 teen kükloobi valgel viimased märkmed: “Nagu teadvusetuse piiril. Tee on kadunud peaaegu täiesti.”
Jõuame Lahaverre. Ootame, kuni bioloog Veljo Runnel meid Tartusse viib. Kahe päevaga astus Juhani 58 348 ja Ingmar 60 445 sammu.