Meenub jupike kahe sõbranna vahelisest kõnelusest. Arutelu käis selle üle, mis puu tänava ääres kasvab. Lõpuks ütles üks neiu teisele: “Kui sinu käest küsida, mis on puu sees, siis oskad sa pikalt pajatada, aga kui küsida, mis puu see on, siis sa ei tea.”
Ja meie praegune bioloogiaõpetus soosib igati just niisugust olukorda. Taimi, loomi ja seeni lapsed ei tunne, nende vanemad tunnevad vähem kui vanavanemad. Ja ilmselt ei käida koos väga lahtiste silmadega looduses. Olen kevaditi, kui ilmad juba õues olla lubavad, 7. klassi õpilased välja just taimi tundma õppima viinud. Küsida saab siin, et miks mitte sügisel. Asi on lihtsalt selles, et mina õpetan 7. klassis kõigepealt loomi ja siis taimi.
Taimedega tutvumist alustame alati okaspuudest, sest neid on kergem ära tunda kui alles raagus lehtpuid. Olen olnud tõeliselt rõõmus nähes, kui hoolega need, kellele õppida eriti ei meeldi, puid määravad, nende nimesid kordavad ja tunnuseid meelde jätta tahavad. Järgneb tutvumine erinevate lehtpuude ja -põõsastega. Ootame põnevusega, millised on vaadeldavate puude noored lehed ja millised on õied. See üllatus, et kõik lehtpuud õitsevad, on meil juba tundides üle elatud. Igal aastal pakuvad õpilastele avastamisrõõmu sarapuu emas- ja isasõied ning vahtra õied. Luubid on olnud õite vaatlemisel asendamatud abilised ja aidanud uuritava objekti veel põnevamaks muuta.
Samuti püüame igal kevadel selgeks saada vähemalt kümmekond rohttaime, mida käime tavaliselt otsimas jõe äärest. Miks sealt? Eks ikka sellepärast, et kool asub meil peaaegu jõe kaldal ning just jõe ääres on kevaditi ilusa ilmaga väga mõnus olla ja tegutseda. 7. klassi lõpetajad saavad suveks kaasa ka koduse ülesande: koostada kümne taime herbaarium.
Õpilased on valmistanud väga ilusaid herbaarlehti. Ning mõnigi ema on hiljem tunnistanud, et oli vahva koos lapsega taimi koguda, kuivatada, kleepida ja määrata.