Pori luubi all

Igal kevadel juhtub üks ja seesama – lumi sulab ja äkki on kõikjal pori. Autoteedel, kõnniteedel, saabastel ja riietel on seda omapärast ainet, mis kellelegi ei meeldi. Ei aita siin tänavate puhastamine ega pesemine, porist lahti ei saa.
On tõesti imelik, et talvel sadanud särav, puhas ja valge lumi muundub kevadel räpaseks. Millest see pori siis tekkis?
Alustame uurimist lumevaatlusega. Li­sagem, et minu katses oli tegemist linnas sadanud lumega. Meie pori-uurimise katseks on vaja suuremat kogust ehk ühte kausitäit lund.
Toasoojas, radiaatori läheduses, hakkab see sulama, kuid selleks võib minna terve päev. Mina kasutasin soojendamiseks sauna, kus temperatuur +80 kraadi. Ka nüüd läks mitu tundi, enne kui kõik oli sulanud.
Ühest kausitäiest lumest saame viiendiku osa vett. Ja kohe selgub, et uurimistööks on vajalik materjal olemas. Vedeliku pinnal ujuvad mingid hallikad lühikesed niidid ja allpool on näha tumedaid osakesi. Selle saagi eraldamiseks sobib hästi kohvifilter. Toetame filtri alusele ja valame tasakesi meie lume-
sulamise vett filtrile. Niisugune töö võtab natuke aega, kuid katse tulem on ka tähtis. Kui kogu vesi on läbi nõrutatud, laseme filtril mõned tunnid kuivada ja uurime ettevaatlikult, mis on sinna kinni jäänud.
Näeme suurel hulgal peenikesi tolmuterasid. Neid on filtris nii palju, et lausa imelik hakkab. Tundub, et maakera õhukihis on palju ringilendavat prahti. Tolm tekib kõigest elusast ja eluta loodusest. Kui mingist ainest materjalid hõõrduvad üksteise vastu, siis rebitakse lahti väikseid osakesi. Need on nii kerged, et võivad õhuvooludes vabalt hõljuda.
Linnas ja selle läheduses on rohkem inimtegevuse tagajärjel tekkinud tolmu. Autode kummid ja inimeste kingad hõõruvad asfalti, asjad purunevad, suits ja tahm lendavad korstnast välja ja kanduvad tuulega üle kogu linna.
Kaugemal vabas looduses pudeneb laiali eelmise aasta rohi, puude oksad hõõruvad üksteise vastu, muld ja liiv lisavad samuti oma osa.
Ka kosmosest sajab maakerale tolmu pidevalt juurde.
Need osakesed on väga väikesed, umbes üks tuhandik millimeetrit läbimõõdus ja nähtavad ainult mikroskoobi abil.
Kõik need tolmud segunevad sulanud lumega ehk veega ja nii saamegi pori.
Miks seda tolmu üleüldse uurida? Keemilised omadused näitavad meile tolmu tekkimise kohta ja liikumisteekonda. Lisaks peab uurima tolmu mõju päikesekiirgusele.
Meie katses uuritud tolmu oli nelja liiki. Peeneteraline, hall liivatolm. Väikesed mustad osakesed, ilmselt põlemisel tekkinud tahm. Lühikesed pruunikad niidid, tundmatu päritoluga – võisid lumele sattuda lähedal kasvavast puust või maja laudseintelt. Üks pikem punane niit. Arvatavasti minu kinnastest.
Kasutatud materjalid: labidas, kast, kohvifilter, suurendav luup või lääts. Ja muidugi viimane lumi.
Ilusat porist kevadet!