Märtsikuus kirjandusmuuseumis avatud olnud näitus “Kagu-Eesti ristipuud” (teostajad Marju Torp-Kõivupuu, Tiit Torp ja Liis Keerberg) tekitas minus kui Eesti läänlases (geograafiliselt) ja igapäevaselt metsa majandamisega kokku puutujas maailmavaatelisi küsimusi valikute üle.
Osa meist tahaks kiireid (ja laiemaid) teid, et kogu maailma järjest suuremale tõttamisele järele jõuda.
Ristipuud olid teede ääres juba siis, kui aeg ei olnud veel “valuuta”. Leiti aega, et lõigata lahkunu mälestuseks ristimärk elava puu koore sisse (naissoost lahkunu mälestuseks valiti leht- ja meesterahvast leinama okaspuu). Leiti mahti, et lisaks kalmule mäletada ka ristipuud. Vastsed ristidest tehtud fotod näitavad, et siiski kõik eestlased ei ole veel “põhikohaga tormajad”.
Samas loeme, et viimase suurem ristipuid langetanud raie oli 2005. aastal Rosmal, kus sae ette jäi 60 ristipuud.
Nii me seisame valikute ees, kas väärtustatud minevik või kiirem tulevik? Või mõlemad? Ka see on võimalik?
Äsja lahkus meie hulgast Suur Riigimees, kes oli pühendunud meie juurte uurija ja samas suurepärane novaator. Mida oleks nende valikute kohta öelnud Tema? Kas oleks soovitanud osapooltel kuulata – kuulata teisi ja kuulata ennast?
Lugedes stendilt, et näitus on pühendatud traagiliselt hukkunud muinsuskaitseameti peadirektorile, läheb tahtmatult mõte üleriiklikus meedias ühepoolset kajastust leidnud Vigala kiriku altarile.
Kas räägiti ja kas kuulati ikka piisavalt? Korrastatud kirik toob pühakoja rahvale ligemale, korrastatud teelõik loob piirkonnas parema ühenduse välisilmaga. Usun, et südames tahtsid tegijad head.
Näitusesaalis veedetud aeg andis väga hea ülevaate Lõuna-Eestile omasest traditsioonist. Selgitavatele tekstidele olid fotod ristimärkidega puudest pigem illustratsiooniks.