George C. McGavin’i “Putukad ja ämblikud” trükiti esmakordselt Suurbritannias 2005. aastal, eestikeelse tõlke on toimetanud Leelo Laurits. See huvitav, vägagi kvaliteetsete piltidega raamat viib lugejat imepärasesse putukate maailma. Raamatul on palju häid, samas aga ka mitmeid häirivaid külgi.
Suurimaks eeliseks on kindlasti võrratu kvaliteediga, hästi illustreerivad fotod, mis teevad sugukondade määramise palju hõlpsamaks. Samuti on lisainfo märkuste näol igati huvipakkuv. Pean suureks plussiks seda, et iga sugukonna kohta on märgitud loomulikud elupaigad ja tüüpilised liigid, mis teeb üldise määramise lihtsamaks.
Eesti tingimustes on raamat küllalt hästi kasutatav, sest ta sisaldab piisavalt palju siin esinevaid liike, näiteks üle poolte raamatus mainitud mardikatest esineb ka meil.
Loomulikult ei saa olla head ilma halvata. Taskuformaadis raamatu peamiseks halvaks küljeks pean ma liigset üldistamist. Enam-vähem saab paigutada isendid sugukondadesse, kuid liigiline määramine teose abil on võimalik vaid käputäiel kirjeldatud lülijalgsetest, seetõttu ei suuda see raamat kunagi asendada määrajat.
Lisaks puudub korralik süstemaatiline ülevaade – kui tahta paigutada teatud lülijalgset kiiresti mingisse rühma, peab omama väga head ülevaadet raamatust.
Skeemil (lk 14–17), mille alusel toimub edasine jaotus, ei ole märgitud leheküljenumbreid, kust leida edasi teavet sugukonna kohta.
Veidi häirib raamatu väga väike kiri, ka prillikandja peaks olema võimeline raamatut vabalt lugema. Põllu peal putukat või ämblikku määrates on see eriti tähtis.
Kokkuvõtteks pean ütlema, et see raamat sobib hästi kingituseks loodushuvilistele, et neis tärkaks edasine huvi lülijalgsete lõpmata kireva maailma vastu.
Mina isiklikult nautisin selle raamatu lugemist, see pakkus mulle palju uut infot. Hoolimata mõnedest puudustest soovitan seda kindlasti putukahuvilistele ja ka teistele loodushuvilistele.