Lõhed tahavad sügiseti minna kärestikulisse jõkke kudema, kõik teame seda. Mis saab siis, kui lõhed koelmutele ei pääse? Asurkonnad hukkuvad, ütlevad teadlased. Paljudes kunagistes heades lõhejõgedes sulevad rändetee inimese rajatud paisud.

100 aastat tagasi peeti parimateks lõhejõgedeks Purtse, Jägala ja Narva jõge. Praeguseks on neis kõigis looduslik lõhe hävinud: Purtse jões reostatuse tõttu, Jägala ja Narva jões paisude ja jõele rajatud hüdroelektrijaamade tõttu.

Kunda kärestikest vaid osa lõhele avatud. Praegu peavad asjatundjad Eesti parimaks lõhejõeks Kunda jõge. Seal on viis kilomeetrit sobivaid kärestikke. Jõe alamjooksule rajatud paisude tõttu on sellest tänaseni lõhele kättesaadav vaid 1,2-kilomeetrine lõik allpool Kunda hüdroelektrijaama paisu.
Paisjärvedesse koguneb ajapikku setteid. Kui need siis mingil põhjusel valla pääsevad, uhutakse tonnide kaupa muda ja liiva jõkke, rikkudes paisust allapoole jäävad kärestikud.
Kunda jões 2002. aasta augustis just niimoodi juhtuski: vana hüdroenergiajaama pais lasti alla ning kümned tuhanded tonnid muda ja liiva matsid enda alla lõhede kudemispaigad. Aasta hiljem abistas suurvesi suurpuhastust tehes, ning lõhed said kudemispaigad tagasi.
Mudalaviini mure ähvardab ka siis, kui tahta lammutada paise, mida sisuliselt enam vaja pole. Kunda jões on praegu neli paisu järjestikku üsna suudme lähedal.

Kas hüdroenergia on ikka roheline? Kalauurijad on seisukohal, et jutt hüdroenergiast kui rohelisest energiast on eksitav.
Sageli võetakse hüdroenergiat tootes lõhedelt eluvõimalus ka nendel vähestel kärestikel, mis jões allpool esimest paisu veel kalale kättesaadavad on.
Madalvee perioodidel, kui vett jões väheseks jääb ja seda turbiinidele pidevalt ei jätku, toimub hüdroelektrijaamade paisude juures regulaarne vee kogumine ja sellele järgnev läbi turbiinide laskmine. Selge, et sellises jões, kus kord on väga palju vett ja kord jälle üldse pole, lõhed hästi elada ei saa.

Purtse hiilgus võiks taastuda. Üks kunagisi kuulsaid lõhejõgesid, millele rohelised tähelepanu pööravad, on Purtse jõgi. See Eesti kõige ägedamate kärestikega jõgi on mitmete tunnuste poolest sarnane mägijõgedega, kuid nõukogudeaegne tööstus reostas selle täielikult ning põlevkiviõli tootminegi pole jõele halastanud.
Praegu on jõe vee kvaliteet paranemas ja lõhe võiks justkui jõkke tagasi tulla, kuid nüüd on jõele rajatud ja rajamisel mitu paisu.
Kalateed ei pruugi aidata
See puudutab nii siirdekalu kui jõe püsikalastikku, kellelt võetakse võimalus sigimis-, turgutus- ja talvitusränneteks. Teoreetiliselt oleks lahenduseks kalatee, praktikas pole Eestis seni ühtki toimivat kalateed ja ka mujal maailmas on neid vähe. Kalatee võiks olla leevendusabinõuks eelkõige olukordades, kus paisu olemasolu on ühiskonna seisukohalt möödapääsmatu vajadus. Parimal juhul suudab see siis kalade rändeprobleemi natuke parandada, mitte kunagi aga lahendada.