4/2006



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Sammud omas Eestis 6
Sammud omas Eestis 6

Udud Emaje luhal Reku lhistel aasta viimasel juunihtul
Ingmar Muusikus
Jalgsirnnak hest servast teise serva Ingmar Muusikus ja Juhani Pttsepp sammuvad Eesti mandriosa kige phjapoolsemast punktist Purekkari neemelt kige lunapoolsema punkti, Naha kla poole. htejutti liigutakse kaks peva, kahe kuu prast jtkatakse sealt, kus retk eelmine kord pooleli ji. Rnnakumuljed ilmuvad jrjelugudena ajakirjas Loodus. Mais juti Alam-Pedja looduskaitseala soodesse, kust hel raskel hetkel tuli vsimuse tttu retk katki jtta ning tuldud teed tagasi prduda. Juunikuus veti Puurmani lhistelt ette uus ritus.

Sedakorda tuleb hakkama saada sellega, mis eelmine kord pooleli ji, minna Nmmeotsalt Paluphja. Et retk kindlasti nnestuks, saadetakse tagasihoidlikumas fsilises vormis retkeline Juhani, julgestajaks sber, kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo, Pedjat pidi sudepaadiga allavoolu.
Teejuht, hundiuurija Ilmar Rootsi ja fotograaf Ingmar Muusikus aga hakkavad Nmmeotsalt taas jalgsi astuma. Kohtumispaigaks on mratud Paluphja kla.
Suur soo ei mista nalja. Kokku on lepitud, et Juhani ja Jaanus helistavad iga tunni tagant Ingmarile-Ilmarile, et kuulda, kui kaugele kaks kanget meest judnud on.

Tumesinised mtted. Juhani asjade nimekiri paadiretkeks: kile (vihma kaitseks), midagi istumise alla (et pehmem oleks), spinning-landid, viski, binokkel, soe riie, fotokas, sa, pstevestid.
Jaanusel on peale muu kaasas termos kange kohviga.
Hd reisi, poisid, lehvitab Ilmar hel kuumusest sumiseval suvepeval meile niidu roheliselt sadamakailt jrele.
Kell 11.32 libiseb Alam-Pedja kaitseala poolt retkelistele kasutada antud paat kohmamisi Kirna silla alt lbi.
Pedja je veeseis on hsti madal, paat takerdub kuppudes. Jaanus vtab aerutada.
Parmud on vljas. Vee kohal lendlevad kmned ja sajad tumesinised vesineitsikud. Teen esimesed kobavad spinninguvisked.
Piinlik on kll paadis liuelda ja lanti loopida, kui sbrad, higipull otsa ees, rohelises padrikus murravad. Enda sammud jvad seekord astumata, aga peaasi, et kski mees selle tma maa lbi astub. Meie Jaanusega saame see-eest kvasti aerutada. Kui oleks vimalik sammumtja aeru klge panna!
Esimene side Ingmariga kell 13. Sber teatab: Prasime Nmmeotsalt soo vahele. Jube ilus mnnik, all mustikas, sinikas, pohl. Tunne: positiivne. Kia: kerge. Samme: 1458. Parmud sumisevad mberringi. Neid on sadu, aga nneks nad ei hammusta.

Kuhu me htuks juame? Kell 13.22 juame lbi Kirna matkaraja rippsilla alt. Vaatame kaarti: kahe tunniga oleme ra tulnud kuuendiku teest. Ohoo! Niimoodi jtkates saabuksime Paluphja alles htul kell ksteist.
Ega me ei ole praegu aerudele rhunud ka, arutleb Jaanus.
Jesng paljastab madala veega oma phja ning sellel porisel vihikulehel jooksevad metsloomade jljeread.
Vaata, kui palju on neid jlgi!
Palju jljeridasid, palju loomi. Oleme suurte loodusmaastike sdames.
Kell 14.01. Pole levi.
Kell 14.10 saame Ingmariga siiski hendust: Teed on lppenud. Orienteerume pikese jrgi. Pris rgmetsaks lheb. Otsime sookaasikus kraavi, mille jrgi edasi minna. Tuhat parmu. Trjevahend ei mju! Meeleolu on hea. Samme 4617.

Kas kotkal on ilumeel? Kohtame jel esimest suuremat takistust, millest paat tuleb mber vedada. Vhe, meeldivalt vhe leidub ajupuude sees olmeprahti.
Takistuse phimassi moodustavad ajupuud, kobraste lastud puud. Haiseb hirmsasti. Keegi, kes oli kunagi elus, on ammu risusse kinni jnud.
Allpool neme vees pommikesti, roostetavaid mlestusi nukogude sjavepolgooni ajast.
14.50 mdume viimaks Umbusi je suudmest. Kunagi kis Umbusit mda palgiparvetus, nd paistab Umbusi rohkem kesksuvise kraavikesena.
Krud lhevad jrjest laiemaks, valgusekllasemaks. Ihul on tunda esimest pikesepletust.
he knu taga avaneb muinasjutt. Avarus, valgus, haljendav jekr.
Nii head kohta ei ole enne olnud!
Siis neme merikotkast istumas kuivanud kuuse otsas.
Kllap kotkaski neb seda ilu, valis selle koha ilu jrgi!
Helistan kotkauurijale Urmas Sellisele, tema tleb aga, et kotkas valib istumispuu ikka muudel kaalutlustel. Tahaks vastu vaielda, kunagi vaidlemegi edasi.
Kell 15 annab teada kahisev ja katkev hl, mis kuulub Ingmarile: Ei ole viga. Lheme mda kraavi rt. Joogijanu ja parmud. Kraavis jube vesi, juua ei saa. Soine vserik. Lhme lunasse, Karussaare peale.
Kui Ingmar hakkab teatama sammude arvu, katkeb side.

Purika luaehe. Sidame jalakaite sees, tahaks elda: jumala rahus. Rikun seda rahu spinninguvisetega. Esimene haug, kes rabab, pseb minema koos landiga, kahjuks. Mitte landist ei ole kahju, aga haugist, kes peab sellise jubeda suuehtega edasi elama.
Kell 16 soossammujatega kneleda ei nnestu. Telefon kutsub, kuid keegi ei vasta. Miks?
Kell 17.10 maandame he landihammustaja paati. Helistame, viimaks vastab Ingmar. Selgub, et ta telefon oli tund aega kadunud olnud. Ingmar otsis seda soost ja leidis ka les.
Leidsid nela heinakuhjast les, snab Jaanus.
Kell 17.50 teatab rahulolev telefonileidja: Avastasime mahajetud laagriplatsi. Teekannud, pajad, rohtu kasvanud kalossid. Nd oleme Karussaarest lbi. Lheme sooheinamaal, vana taliteed mda. Samme 10 750.
Joogijanu on suur. Klaasitie jagu vett kahe peale, hoiame seda.

Rohelise prgu nn. Meid hakkab vaevama ksimus, kas Roka on juba mdas vi mitte. Kelleltki ksida ka ei ole, viie kilomeetri raadiuses pole peale meie ilmselt htegi inimest.
Roka on vana, polgooniala serva jnud metsavahikoht, kus viimastena, nukogude ajal, vahiametit pidasid ed Helmi ja Amanda. ks dedest toodi prast surma paadiga Meleski poole vlja, teise olevat kunagi hiljem koolnuna leidnud ja matnud sjavelased. Prast seda rstasid elamise sdurid.
Laseme paadi hel lagedamal kohal kaldasse. Jaanus kib vaatamas. Palju ngeseid, aga majavaremeid ei ninud.
Ikkagi Roka?
Sidame, aerutame edasi. Aerukksud. Pike vajub madalamale. Jgi muutub veel laiemaks, salumetsad kallastel krgemaks, aga hinemist Pltsamaa jega, seda ei tule. Soovitan Jaanusel valmistuda iseks veelviibimiseks. Jaanus tleb, et on selleks valmis.
Kell 20.12 saame Ingmarilt rmustava uudise. Mehed on Paluphjas, judnud juba ujumas kia ja ootavad. Ingmar on pevaga teinud 16 616 sammu.
Meie neme viimaks Pltsamaa je suud. Lheb aga veel paar tundi, enne kui lbime laia Pede je ning Emajgi meid allavoolu Paluphja kannab.
Ilmar vtab Tartu poole veerevas autos oma peva kokku: Meil oli mitu kilomeetrit ilus lai tee. Siis tuli jalgtee, aimatav. Lpuks see kadus, hbus. Tuli paakspuuvsa, tmad augud. Roheline prgu. Eestis on veel selliseid kohti, Saksamaalt ei leia sellist. Tundidepikkune roheline prgu, ja seejrel vimalus kasta end vette ja oled rahul, nnelik. Vaata, kui vhe on nneks vaja!

Jutuajamine peoleoga. Paar ndalat hiljem, viimase juunikuu peva htupoolikul oleme jlle Paluphjal. Hakkame kahekesi edasi astuma, jtkame oma kiku. On vga vaikne, esimesed pdrakanepid itsevad, aga seda pole kuulda. Samal ajal kohtuvad jalgpalli maailmameistrivistlustel Saksamaa ja Argentina, aga meie seda ei ne.
Peoleo vilistab. Vilistame vastu ja meenutame Alam-Pedja hoidjat Einar Tammurit, kes peoleole nii hsti vastas, et peoleo Einarit ka peoleoks pidas ja tema juurde lendas.
Kuulatama jdes kuuleme uut hlt. See on rahutu sumin. Sajad krbsed, parmud tiirlevad meie mber. Oleme saanud Timberlandi firmalt uut matkavarustust. Vidan Ingmarile, et minu Timberlandi matkasrgist parmud lbi ei vta. Sbral on tavaline srk.

Pimekooldu mahlakask. Pimekooldu vanaje suubumiskohas ootab sealse talu perenaine Helgi Velja. Ta on meile lahkelt vastu tulnud, et Rekule viiva teetammi algus ktte nidata. Rekul tahame ujudes Emaje letada.
Pimekooldu on nime saanud sellest, et sinna on ks pime, Puhja poolt tulnud krahv, ra uppunud. See oli vga ammu.
Vanaje peal hakkasid vesiroosid itsema, tleb Helgi. Aga see vpsik siin mberringi on nii vana kui Eesti vabariik, see teine. Siin oli kik enne luht.
Osasid vanu luhaalasid Alam-Pedja kaitsealal niidetakse, et avatud plismaastikke silitada.
Helgi nitab meile vana kasepuud. Juba tema vanaisa Georg Eisen rkis sealt mahla vttes, et puu on hsti vana. Ainuke puu mbruskonnas, mis on le elanud kik leujutused ja jminekud.
Peaks kaitse mber tegema, et kobras ra ei nriks, tleb Helgi.

Saapapaela kiusaja. Teel Rekule ei saa ma mrkmeid teha. Igal sammul pean jalge ette vaatama, et mitte kukkuda.
Sellel teetammil, kus kunagi veeresid heinavankrid, kasvab nd vimas vserik, kraavides elavad koprad.
Kaks korda kukun, kui jalg satub kopraauku. Hea, et hppeliigest ra ei vnanud. Ingmar seob kolm korda saapapaelu, vserik rebib neid kiuslikult lahti. Luurame Emajel kobrast, kes htupikeses silmi vidutab ja vimsa sabalaksuga meile head teed soovib.
Lpuks, enne Rekut lheb astumine kergemaks ja hoogsamaks. hel hetkel seisame Emaje kaldal. Vaja on jest le saada, aga meil pole keprast ei silda, parve ega paati. Viks le ujuda, aga mis saab siis kallist fototehnikast!?

Piraat-ahv aitab. Poeg Johannes andis mulle kaasa oma ujumisabinu, tispuhutava, kelmi noga ahvi, keda Johannes ise kutsub Piraat-ahviks.
Puhume Piraat-ahvi Rekul tis ja seome Ingmari fotokoti nrijupiga ahvile selga. Ettevaatlikult libistame ahvi vette. Kaks meest ja kummiloom! Kalamehed teisel kaldal teritavad meie suunas oma thelepanu. Selgub, et ahv juab seljakotti kanda kll. Ujume koos ahviga kordamda le je. Hea, et parve ei hakanud ehitama, tleb Ingmar teisel kaldal.
Naelad olid meil kaasas.
Tere tulemast Luna- Eestisse, Ingmar! tlen mina. Tere tulemast Ugalasse, ilusale maale, mis asub luna pool Emajge!
Kell 23.10 lahkume Rekult. Ikka vga valge on, nagu peval knni.
Juuli on heksa minuti prast algamas, kui Ingmar seisma jb ja otsustab udusid pildistada. Mina kuulatan. ks Nasja kla koer haugub. All luhtadel hlitsevad jgi-ritsiklinnud, lal pldudel rukkirgud. Ei saagi nende ilusate udude juurest kaugele. Kell 00.16 saabub Porikla bussipeatusse sber, kes meid majale sidutab. Ingmaril samme sel peval 13 975, Juhanil 12 874.

Karikakrad musitseerimas. Jrgmisel hommikul viib Alam-Pedja valvelem Jri Ketner meid Poriklla. Sammume Puhja poole. Neme, hiir jookseb le tee. Veidi hiljem lendab le tee konnakotkas, noka vahel konn, vi hiir? Kas seesama hiir, kes le tee lks?
Puhjas sme teeveerest ostetud maasikaid ja puhkame kirikuaias jalgu.
Edasi, pldude, orgude, kngaste ja metsatukkade vahel, Elva poole! Kadakatksi tks-tksimise saatel. Ingmar teab rkida, et tksidele on kaunis sdame jrele pllumaade kinnikasvamine.
Lheme, tuletame meelde teeservas itsevate taimede nimesid: pusurohi, ussikeel, kollane karikakar. Jme kuulatama. Ritsikas musitseerib. Esimene ritsikas! Mis see on? See on ju sgis, kes oma pille hlestab!
Meie nhtavateks pevaklalisteks lindude hulgast osutuvad hallrstapoeg ja hiireviud. Ingmar heidab selili ristikupllu sisse ja pildistab viusid.
Mina istun kivi peal, vilistan peoleosid, kes kusagil krunuvad nagu kassid, ning lasen mtetel niisama olla. On ilus pev tolmustel klavaheteedel.

Tuule tnamine. Lbime auvrseid pliseid klasid: Karijrve, Klaaseme. Tname tuult, kes meid kuumusest sstis ja pstis!
Viisjaagu teel mdame parajasti sajajalgse liikumise kiirust (meeter 25 sekundiga), kui juhuslikult sidavad mda tuttavad. Meid kutsutakse ujuma. Otsustame, et oleme supluse ra teeninud. Kell 20.24 letame Tartu-Valga maatee, juame Peedule. Juhani tegi sel peval 26 801 sammu, Ingmar 28 635 sammu, kokku on samme vastavalt 305 415 ja 335 776.



Juhani Pttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet