Ei pea olema väike prints ega tema sõber rebane, et endale sellest aru anda, et inimene vastutab iga elusolendi eest, kelle ta omal algatusel endale võtab. Allpool anname nõu, kuidas valida endale sobiv lemmikloom.

Mis liik võiks kõne alla tulla? Esimene nõue: kui sa tahad endale lemmiklooma, mõtle kõigepealt inimestele, kellega sa koos elad.
On neist kellelgi allergia mõne liigi vastu? Kas mõnel sinu lähedastest on mõni loomadega seotud foobia? Kas sinu ja sinu omaste elurutiin nõuab kindlaid vaikusetunde öösel või päeval (peres on väikesed lapsed, vanurid)? Räägi inimestega! Nii hakkab sul kujunema välja idee sellest, mis liigid võiksid üldse kõne alla tulla.

Kui palju on sul aega loomaga tegeleda?
Järgmiseks nõudeks oleks hinnata oma
võimalusi ja võimeid: kui palju aega saad
sa oma lemmikule reaalselt pühendada,
millised on sinu fi nantsilised võimalused
tema hooldamiseks (suurema või
väiksema elupaiga soetamine, sisustamine,
varupuur, reisipuur,
akvaariumi aparatuur, toit,
vaktsineerimine ja looma arsti
teenused). Kolmas ning äärmiselt
tähtis nõue oleks
arvestada loomaliigi võimetega
elada sinu juures.
Just selles osas tahangi
armulisele lugejale mingil
määral abiks olla.
Meie kodud sobivad troopilise
kliima loomadele
Inimene elab keskeltläbi
toatemperatuuri tingimustes,
st et meie elamu temperatuur
on suhteliselt kõrge ja
mis kõige tähtsam, püsiv. Kõige
rohkem vastab see tingimus troopilisele
kliimale. Järelikult troopilisest vööndist
pärit liigid on sobivamad kui parasvöötme
ja jahedamate kliimavöötmete omad.
Pidada Eesti kalafauna liike korteri tingimustes
on äärmiselt keeruline.
Ma ei unusta iial üht ligi 40 cm pikkust lutsu, keda peeti suures ilusas akvaariumis
tere aasta 20-kraadises vees. Kala oli tapvalt
sügavas stressis, üleni süsimust, kõhn
ja peaaegu liikumisvõimetu. Ka teised liigid,
nagu meie karplased ja ahvenalased,
vajavad mitmeks kuuks järjest üsna jahedat
vett ja nõrka valgustatust. See reegel
kehtib kõigi kõigusoojaste loomade puhul.
Alates ussidest, tigudest, putukatest kuni
konnade ja madudeni välja.
Ka paljud püsisoojased loomad
on samasugust laadi nõudmistega.
Ärge võtke endale koduloomaks meie
metsade siili, tema jaoks on
normatiiviks talveuni. Et
see aga kulgeks õigesti,
peavad siilil olema praktiliselt
looduslikud võimalused
leida ja kohandada
endale talvine kodu.
Selliste võimaluste pakkumine
linnakorteris oleks
äärmiselt keeruline.
Räägime nüüd toitumisest
On iseenesest mõistetav,
et keerulise toitumuskäitumisega
liigi võtmine koduloomaks
ei ole hea idee.
Tahate endale armsaks karvaseks sõbrakeseks
koaalat? Palun mõelge siis teatud
eukalüptiliikide (eukalüpte on üle kuuesaja
liigi ja enamik neist koaalale ei sobi)
lehtede varumisele, kuna muud see loom
süüa ei saa. Üldistades võib öelda, et
toitumise aspektist on kõige sobivamad
lemmikloomaliigid kõigesööjad
ning maksimaalselt laia spektriga kiskjad
ja taimetoidulised.
Nõuded territoriaalsusele – ruumi suurusele
ja vormile – on samuti väga paljude
loomaliikide puhul määravaks takistuseks.
On liike, kes vajavad üsna kindlaid,
minimaalseid pindalasid ja ruumalasid
normaalseks eluks. Näiteks ühe elevandi
jaoks peab olema vähemalt 600 ruutmeetrit
vaba pinda, iga kaelkirjaku pea kohal
peab olema veel vähemalt kaks meetrit,
veel parem kui neli meetrit vaba õhuruumi.
Tõsi küll, me ei kohta iga päev inimesi,
kes põlevad soovist võtta endale koduloomaks
kaelkirjakut, ent põhimõtteliselt
oleks see siiski võimalik. Tulles tagasi veidi
realistlikumate lemmikloomaks pürgijate
juurde, peame teadma, et on kalade,
roomajate ja isegi putukate liike, kes võivad
elada normaalset liigile omast elu kas
mõnekümne, mõnesaja või mõne tuhande
liitrises akvaariumis/terraariumis.
Siinjuures ei tohi unustada, et paljude
liikide puhul on kiire vee- või õhuvahetus
obligatoorne. Näiteks kameeleone ei
tohi pidada seisva õhu tingimustes. Nende
eluruumis peab olema kogu aeg kerge,
aga püsiv tuul temperatuuri juures 24–26
kraadi.
Ohutus ja ohtlikkus
Silmas tuleb pidada mitte ainult looma
ohtlikkust inimesele, vaid ka keskkonna
potentsiaalset ohtlikkust loomale. Kui teie
kodus terraariumis elab
mõni agaam mabuia,
basiliskus või mõne
teise sisaliku liik, kes
on võimeline liikuma
tohutult kiiresti ja sooritama
pikki hüppeid,
tuleb mõelda selle looma
ohutusele ka olukorras,
kui teie lemmik pääseb
oma terraariumist välja.
Võite mind uskuda,
kui ütlen, et asju juhtub!
Mis saab troopilisest
linnust talvel, kui ta mingil põhjusel
lahkub teie eluruumidest ja sätib
end suvisel ajal sisse kusagil Eestimaal?
Eelkõige tuleb muidugi mõelda inimeste
turvalisusele ning seetõttu soovitan
tungivalt mitte üritada võtta
lemmikuks tõsiselt mürgiseid
roomajaid, st rästiklasi, lõgismadulasi,
mürknastiklasi
(kobra, mamba) ja teisi. Mitte
ka väga mürgiseid putukaid,
ämblikke, skorpione ja
sajajalgseid.
Eriti ettevaatlik tuleb olla mürgiste
mereloomadega, kuna nad reeglina ei
käitu agressiivselt ning seda suurem on
võimalus akvaariumis hooldustöid tehes
kogemata neid puudutada. Igal juhul vajab
mürgiste loomade pidamine kindlaid
baasteadmisi, oskusi ja turvameetmeid.
Teine loomade ohtlikkusega seotud
aspekt on teie ja teie lähedaste tervislik
seisund kõige üldisemas mõttes. Teil peab
olema hea reaktsioon ja küllalt palju jõudu,
et võimaldada näiteks oma kaukaasia
lambakoerale igapidi turvaline jalutuskäik.
Ning peab olema tagatud vaimne meelerahu
ja kindlustunne selles, et teie äraolekul
keegi sugulastest, sõpradest või sõprade
sõpradest ei hakkaks teie üldjuhul ohtlike
lemmikutega seoses lollusi tegema.
Loomad, keda pidada ei tasu
Nimetaksin nüüd mõned loomad, keda
ma mitte mingil juhul lemmikuna pidada
ei soovita: ahvid! Peaaegu 100% nendest
juhtudest lõpevad halvasti, enamasti looma,
kuid ka väga sagedasti inimese jaoks.
Mitte mingil juhul ei tohi võtta lemmikloomaks
inimahvi! Siinkohal tuleb mainida,
et see kehtib juhul, kus me ei räägi professionaalsetest loomadega tegelejatest.
Professionaalsus tähendab siin igapäevast
ning mitmetunnist täielikku ja oskuslikku
pühendumist loomadele. Enamik
ahvide liikidest vajab mitmekümnest eri
artiklist koosnevat päevamenüüd; kindla
suurusega turvalist eluruumi, enamiku
liikide puhul üsna kõrge laega, ning kõikide
ahviliste puhul on absoluutseks nõudeks
sotsiaalsus/suhtlemine, kusjuures
praktiliselt pidev suhtlemine. Siinjuures
tuleb arvesse võtta, et praktiliselt kõikidel
ahvide liikidel on võimsad ja äärmiselt teravad
lõikava siseservaga kihvad, mis on
neil mitte saaklooma fi kseerimiseks, nagu
see on kiskjatel, vaid just nimelt kaitse ja
rünnaku eesmärgil lõikamiseks ning ka
demonstreerimiseks.
Ahv hammustab reeglina lõigates kihvadega
piki jäset, kaela, põske, ning selliseid
haavu on äärmiselt raske töödelda.
Samuti ei tohiks võtta lemmikloomaks
sääraseid täielikult sotsiaalseid kiskjalisi
nagu surikata, hüäänid, hundid. Nendele
on normaalseks eluks vaja korralikke
loomaaia poolt võimaldatavaid tingimusi.
Lõpetuseks absoluutne reegel:
lemmikloomadeks tohib ja saab võtta ainult
ja eranditult korralikult kontrollitud
ja veterinaarselt sertifi tseeritud farmis
paljundatud loomi! Olgu nad siis putukad,
ämblikud, kalad, roomajad, linnud või
imetajad. Selle väite kinnituseks pakun ma
ühtainsat mõtet: vabas looduses ei eksisteeri
loomi, kellel poleks elusaid parasiite,
ja kuigi enamik nendest parasiitidest ei
kujuta inimesele ja koduloomadele tõsist
ohtu, siis tõenäosus, et salakaubana ostetud
loom, eriti kui see tuleb troopilisest
vööndist, toob kaasa helmintoose, spirohetoose,
mükoose, viirus- ja bakterhaigusi,
lesti, puuke jne, on
täiesti arvestatav.
Minu meelest
ei ole sobivamaid
lemmikloomi
kas sidest ja
koertest.