Oleme teinud oma kodus koos lastega asju n-ö prügist, mis muidu oleks läinud kas paberina ahju, taara vastuvõttu või pakendikonteinerisse. Munakarbiingel Kunagi nägin ühes peres munarestidega kaetud lage. Vaatasin ja imestasin inimeste leidlikkust! See on igavesti aeganõudev töö, mõtlesin endamisi, kuid salvestasin selle idee ikkagi oma mällu. Kes teab, millal tekib endal tahtmist ja vajadust sedavõrd omapärane remont ette võtta. Munakarbist sündinud inglikese kinkis mulle kunagi ema. Inglike kaunistas kaua aega meie autosalongi. Ühel päeval ta murdus. Koos lastega otsustasime uue ingli teha. Lõikasime karbist välja selle osa, mis ühe muna kinnihoidmiseks seal ette nähtud on. Sellest sai ingli keha. Et õrnale olevusele veelgi graatsilisemat välimust anda, kujundasime kääridega pisut tema keha ja värvisime viimase ka valge guaššvärviga üle. Peaks kasutasime vana kardinat, toppides selle vatti täis. Silmadeks said vanad pärlid. Kui neid ei oleks leidnud, mõtlesime hädavariandina kasutada piprateri. Kleidiks sai juba ammu väsimuse märke näidanud õrna pesu pesemiseks mõeldud kott. Tiivad tegime taas kardinast. Kodune mullitaja Kord tuli laps minu juurde, käes toidupoe valmistoiduleti karp ja küsis, kas ta võib selle katki teha, eesmärgiga endale mullitaja teha. Isa sahtlist leidsime ka jupi pehmet traati ja mõne hetkega oligi mullitaja valmis. Vahtu saime vedelseebi pudelist, kui avastasin, et sealt ei saa muud moodi kogu seepi kätte, kui sortsuke vett juurde lasta. Oh, kus siis hakkas vahutama! Sellest vahust saaks ju ka laste tühjaks saanud poemullitajad täita ja mullid tulevad suuremad kui tavamullitajast. Meie koduvalmistatud mullitaja on juba mitu kuud pidevas kasutuses olnud ja kulumise märke veel ei näita! Pudelilind Meie kodu pudelilind on juba kõige auväärsemas eas, mitu aastat vana. Tütar Ingridil tärkas lihtsalt soov isaga midagi meisterdada. Linnu kehaks on väike guašš värvidega värvitud plastpudel, suled sinna peale kleebitud, nokk ette liimitud ja silmad pähe joonistatud.
|