3/2010



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Väikesed lood Islandilt

Linnud
Mul oli Lõuna-Islandi tuulisel lagemaal „oma talu.” Talu asus mitme jõe vahel kõrge tundru all. Tundru jalamil allikasoos ja turbamättasel karjamaal hõikusid üksteist põhjarüüdid. Õppisin rüüte armastama Taimõril kivitundra kõrgetel põndakutel. Nende nukraid vilesid ei aja segi mitte ühegi teise linnu lauluga. Vähesega leppivad rüüdid kuuluvad tundra avaruse juurde sama loomulikult kui kääbuskased, samblikud või kõrrelised.

Rüütide seltsi jagasid pika kaardus nokaga suurkoovitajad, mustakuuelised erepunaste jalgadega meriskid, keda meil kohtab rohkem mererannal, ning tundrakiurid, kes tõusid rohust õhku pruunvalge vurrina, ning uskumatult palju luiki ja hallhanesid. Haned-luiged olid minu teekaaslased matkal mööda inimtühja Kjöluri kiltmaad, mida valitsevad liustikud, must laava ja liiv ning vuhisevad tuuled. Kui nad augustis kõrgmägedest alla voorima hakkasid, teadsin ma juba, kus nad olid pesitsenud. Jalgraja ääri palistasid kõrreliste ja tarnade puhmad, puna-kollaseks tõmbunud vaevakased ja -pajud, leesikapuhmad ja metskurerehad, sekka kukemarja, kanarbikku ja drüüase kuivanud kõtrasid. Oli augusti lõpp. Nõmm-liivateed ja roosad merikannid veel õitsesid. Ette tuli silmarohtusid ja ädalalilli. Vesistes kohtades valendasid villpeade kogumikud. Ei kullerkuppe, meelespäid ega kirburohtusid, mis tegid meele rõõmsaks Taimõril.

Ma ei saanud kaugelt kindlaks teha, kas luiged olid kühmnokad või laululuiged. Sügis oli soe, kuni novembrini lõpuni välja kosutasid vanalinnud end koos poegadega heinamaadel, viljapõldudel ja jõekäärudes. Islandi luiged talvituvad Suurbritannias. Mõni paar eksis jäätuvale jõele pojaga veel detsembris. Parv parve järel lendasid nad raskel lennul üle maja, nii madalalt, et nägin nende võimsaid tiivalööke. Otsekui vedades läbi taeva enda järel kumedate hüüete ketti – kordumatut heli, milles on maise olemise tarkust, rännuigatsust ja vabadust, mida tunnevad vaid linnud.

Tuul
Kui sa elad Islandil ja puud tuules ei mühise, oleks justkui hea sõber ära läinud. Lõuna-Island on väga lage maa, kus puid kasvab üksnes talude lähedal ja külades hoonete ümber. Tuuletõkkeks on kõverate kaskede ja paplite (need on põlised puud) kõrvale istutatud kuuski ja nulge. Üksikute mäekoonuste vahel tõmbab kui lõõtsaga. Oktoober ja november on tormide kuud. Iilid tugevusega 30 meetrit sekundis ja rohkem ei ole erand. Tormihoiatuse saanud kalalaevad pagevad kurja ilma eest sadamatesse. Talunikud ja linlastest hobuste pidajad, kes sellistel päevadel kuhugi sõitma peavad, ei kinnita auto taha horse box’i. Kui üritad õues midagi õiendada, on sul raske jalul püsida. Saareelanikud on omandanud imelise oskuse sellise tuule ees isegi lompidel liugu lasta. Marutuul lajatab hoope vastu maja külgi, kolgib aknaid, kangutab katuseid ja viib minema kõik, mis pole varju alla kantud, kaanega kaetud või kõvasti millegi külge köidetud. Maavärinate kaitseks on Islandile iseloomulik maja ehitatud raudsõrestikuga betoonist. Plastmassist akendel on suure ruuduga kinnine osa ja selle kõrval õhuaken, mida saab avada ja sulgeda mitte ülevalt, vaid alt krambiga. Aken avaneb vaid väikese nurga all.
Ühel päeval viisid tuttavad mind vaatama Eestist hiljuti toodud palkmaja. Kuumaveeallikad ulatusid seal maapinnale ja paik oli soojem kui naaberkülade piirkond. Kas palkide vahel oli sammal? Tuult maja igatahes ei pidanud. Üsna pea hakkas palkmaja sarnanema saare tüüpilisele valgele majale. Peremees lõi palkide peale valge pleki. Isegi betoonist maju kaitseb plekist ümbris.

Jökull
Kutsusin oma tööandjat endamisi Kulliks. Ta päris nimi on imetabane – Jökull, mis tähendab islandi keeles liustikku. Nimi sobib talle. Ta on oma nime väärt. Jökulli lugu on aga rohkem kui vaid tema lugu, see on lugu Islandist, islandlaste iseloomust ning põllumajanduse olukorrast suurel saarel, mis asub keset Atlandi ookeani poolel teel Ameerikasse.
Jökull on panga vang, nagu enamik islandi talunikke, kes „headel aegadel” ostsid endale uue kahekorruselise elumaja, juurde põllumaad, uusi traktoreid. Tema talu oli veel mõned aastad tagasi väga heal järjel. Ta peab endiselt lehmi, lihapulle, lambaid ja hobuseid. Kitsa aja survel pidi ta majapidamist kõvasti koomale tõmbama, müüs Saksamaale hea hinna eest maha paar hobust, viis lihakombinaati rohkem lehmi ja mullikaid kui tavapärasel sügisel.
Sellel, kes Islandil ei ole elanud, on väga raske mõista, mida tähendab siin talu pidada. Üksnes 2% saare pinnast on haritav maa. Iga meeter on arvel. Et rohi kasvaks, on vaja heina- ja karjamaade eest hästi hoolt kanda. Kui ma juulis Islandile jõudsin, oli rohi kollaseks tõmbunud. Põud tegi Jökulli murelikuks. Vihmad tulid augusti alguses ja heinategu sai alles siis hoogu. Viimased heinad said palli pandud veel oktoobris!
Jökull on väga vanamoeline talunik. Ta ei olnud ostnud endale ameeriklaste eeskujul uhiuut ülisuurt maastikuautot. Ta masinapark on vana. Ta lambad on väljas tundru otsas veel siis, kui teised on need ammu ulu alla ajanud. Noorlehmi, kellele laudas ei ole ruumi, ning hobuseid peab ta väljas ka lumega, neile viib ta söötmiskohta heinapalle. Ta teab vaistlikult seda, mida tema arvates ministrid mõista ei suuda, rääkimata võõramaa tarkadest, kes ei ole Islandil ju kunagi elanud. Isegi siis, kui Island peaks ühinema Euroopa Liiduga, jäävad nad edasi elama suurele saarele, kaugele kõigest, ja peavad end ise ära toitma.
Jökullil on viis õde ja venda, üks neist töötab kalalaeval. Kalanduse tähtust saareriigi majandusele on võimatu üle hinnata. Oli aeg, mil islandlased püüdsid kala väikeste ühe või kahe purjega paatidega ja soolasid seda otse sadamas kivisillutisel. Suuremjagu raskest tööst tegid ära naised ja lapsed. Sellest ajast jutustab Laxnessi „Salka Valka”. Tööstusliku traalipüügi ja kala müügiga Euroopasse ja kaugemale 20. sajandi esimestel kümnenditel pani väike riik kindla aluse oma majandusele.
Kala kõrval vajab rahvas oma liha ja piima. Kusagil mujal pole ma söönud nii palju head liha kui Islandil. Jökulli „ökoloogiline” lambaliha on tuntud, tellijatest ei ole tal puudus. Vaheldust lihale pakuvad toidud lõhest, tursast jt kaladest. Talu lähim jõgi on Littla Laxa, Väikese Lõhe Jõgi. Ei lähe meelest õhtud, kui istusime köögis suure laua ümber ja sõime ahjus hõbepaberis küpsetatud värsket lõhet, mille mulle tõi Jökulli teine vend, kirglik kala- ja jahimees. Hommikuti jõime kohvi ja vaatasime aknast Hekla tulemäge. Teisest köögiaknast paistis kätte Langajökull.
Island ei ole ei Ameerika, ei Euroopa ega Skandinaavia. Islandlasi on vaid üle 300 000 ja nad elavad rahvaarvu kohta uskumatult suurel maalapil. Ookeanist tuleb mitte üksnes kala, mõnel pool süüakse veel hülge- ja vaalaliha. Ei maksa arvata, et kõik saare elanikud armastavad hapendatud vaalaliha. Tasuvam on vaalu näidata turistidele. Islandlased teavad, kes nad on, ning elavad eksimatult kooskõlas oma loomusega. Loodus on olnud neile helde. Jõed annavad suurel hulgal puhast külma vett. Elekter tuleb kammitsetud jõgedelt. Kuum vesi ja küte maa seest. Teede ehitamise materjalist ei tule niipea puudust. Kurgid ja tomatid valmivad maaküttel kasvuhoonetes. Harukordne loodus kutsub siia reisijaid ja rändureid üle maailma. Islandi hobune on hinnatud ja seda peetakse ka Saksamaal, Skandinaaviamaades jm. On imeline tunne võtta vanni lageda taeva all kuumaveeallikal basseinis.
Jökull ei tea, mis tema talust edasi saab. Tal on kolm poega. Noorem käib talle suvel heinatöödel abiks, aga kas temast talumees saab, seda on vara oodata. Talu ja talupidamise raskuste kõrval on ta loos mitu naist. Aitasin teda hobustega ja pidasin maja. Naistega ei ole tal läinud nii, nagu tema tahtis. Aga see on juba teine lugu.
Jökull ei tahtnud, et ma teda lahkudes pildistan. Mind on ainult üks, ütles ta.

Islandi maamehed
On vabad mehed vabal maal. Kahe jalaga maa peal, viskavad nalja tõsise näoga. Ei aja asju kella järgi ega jää kuhugi hiljaks. Ajavad asjad ära siis, kui on õige aeg. Loevad põllumeeste ajalehte, käivad lambapügamise võistlustel ja hobuste väljamüükidel. Panevad kümneid tuhandeid välja hea tõumära varsa eest. Võivad olla ettearvamatud, ohjeldamatud ja põikpäised. Nii nagu nende väikest kasvu turjakad hobused, kes järgnevad sulle koplis vaikselt, aga sihikindalt, ja müksavad sind peaga, paludes leivapalukest või porgandit. Või sarvedeta noored lehmad, kes kappavad ringi kentsakal traavil. Või veidrad lambad, kellel turritab otsa ees kolm või isegi neli tontlikku sarve.
Augusti alguses pikal nädalavahetusel, kui selles riigis on kontorid kinni neli päeva, joovad mehed end kõrtsides maani täis, tõestavad end rusikavõitluses ja jätavad maha ohtralt tühja taarat. Nad sülitavad tantsusaalis põrandale ja puhastavad söögilauas sõrmeküünega hambaid. Sa ei saa nendega jutu peale, kui sa ei joo õlut, ei oska ratsutada ega armasta autosid. Inimene, kes ei tunne hobuseid, on neile kuidagi poolik. Linde põllul ja aias nad tunnevad. Sügisel lasevad nad hulgakaupa luiki ja hanesid ning panevad liha sügavkülma. Läänefjordides ja saartel on säilinud vana merelindude munade kogumise komme. Taimedest ei pea nad suurt midagi. Pulle tapavad ise, otse lauda kõrval – kott pähe, kuul ajju ja pea noaga otsast maha. Lehmad, kes lüpsta ei lase, tehakse hakklihaks. Hulkuvad kassid kas lastakse maha või lüüakse kiviga surnuks. Lehmalauda nurgas või prügikastis võid sattuda ammu surnult sündinud vasikale, kellest on järele jäänud vaid luud ja nahk. Koerad ja hiired.
Ainult imelikult ujedad ja saamatud on need mehed naistega. Naiste kohta seda öelda ei saa. Nagu Jökull ütleb, emantsipatsioon on naised vabastanud. Nad poevad laua taga vägisi meestele sülle ja ripuvad neil tantsupõrandal kaelas.

Toit
Islandlased kallavad hommikul kaerakördi peale külma piima, puistavad pakist peale teraviljahelbeid ja segavad lusikaga kõik hästi läbi. Hommikusöögi juurde käib supilusikatäis tursamaksa õli, mõni segab selle pudru hulka, mõni rüüpab kruusist peale piima. Nad söövad talumatult palju liha. Saare ärimehed ei jätnud enne jonni, kui nende oma pulsa, loomalihast viiner saia vahel, mcdonaldsist võitu sai. Kuumi viinereid ja topsiga kohvi müüakse tänaval putkast. Väga armastavad islandlased lambaliha. Lambaid peetakse lume tulekuni tundrul, nende liha on lahjem, väiksema rasvasisaldusega kui mõnel teisel Euroopa maal. Vanaks jäänud hobustest tehakse lemmikvorsti. Kunstsooles vorstirõngast tuleb keeta potis täpselt 35 minutit. Läbi soole paistab punakas liha. Mind häirib vesi soole otstes. Aurav vorst, mida lõigatakse kui verivorsti, osutub hõrgutiseks. Seda serveeritakse suhkruga maitsestatud kartulipudruga. Vanamoodsaid hobusevorste valmistab üks mees lähimas linnakeses kuuri all.

i>Blue lagoon
On detsembri algus. Istume sombusel talveõhtul talu noore sulase Palmega kottpimedas islandlaste hot potis ehk kuumas tünnis lageda taeva all. Tintmustad pilved, kahvatu poolkuu. Pimedus ja taevas on üks must põhjatus. Tähed on kusagil. Tibutab. Tuul harjumatult vaikne. Sulane on tulnud kümblema maasturiga ja jätnud eestuled põlema. Tal on pikk ja vibalik keha, kõhnad käsivarred ja sääred ning merevahu karva siilisoeng.
Tünn ei ole see õige kuumaveebassein. Ei midagi rohkemat kui suur neljakandiline metallkast, sees helesinine plastvooder, üks ots madalam ja teine istmega kõrgem, karjamaal kraavi pervel, betoonist kütteputka kõrval. Ma ei saa aru, miks, aga putkal ei olegi ust. On lainelisest plekist katus ja selles ruudukujuline auk, kuhu ronitakse redeliga. Redel on pikk ja lõpeb õhus. Kraavipoolse seina ääres lohus külitab liiva vajunud roostetanud vann.
Hallist plastiktorust tuleb vanni pahinal tulist vett. Vanni ees haigutab suur aurav lomp. Vesi loigus ja meie kehade ümber läigib tumedalt. Kraavist ei ole muud näha kui mõni meeter kopa kuhjatud mullahunnikuid ning õrnvalge jutt. Tünni kuum vesi tuleb mustast kummivoolikust. Vooliku üht otsa hoiab tünni serval paigal laavakamakas. Teine ots vonkleb kulus paksu posti moodi raudtoru juurde. Torusse tõuseb maapõuest, 20 m sügavuselt, keev vesi, ning jookseb karjamaa all torustikus vannitubadesse ja lautadesse.
Veeaur seguneb pimeduse ja peene vihmaga. Kostab pumba vaikset undamist. Tuul on nõrk, peaaegu hääletu. Seljataga otse üle jõe mäeküürudel taluakende tuled. Kaugel paremal säravad oranþilt kasvuhooned kui täistuledes laevad. Õhusooja on kuus kraadi ja vesi parajalt kuum. Palme rüüpab purgist külma õlut ja paneb suitsu ette. Mina mõtlen, basseini all on turbamuld ja siis kusagil elav laava. Kui hakkab palav, istume tünni serva peale jahtuma. On hea olla. Märkan, et tuul kogub hoogu ja sadu tiheneb. Nepi, talu mustvalge koer, lamab kulupuhmal ja lakub käppa.

Ilma hobuseta, aga koeraga
Lõuna-Islandi tuuliseid ja märge lagendikke ilmestavad läbi turbase maa tõmmatud kuivenduskraavid kui helklevad sooned. Lagemaast tõusevad üksikud 600–1200 meetri kõrgused mäed, mis meenutavad Lapimaa tundruid. Mägede üks ots on lauge ja teine järsem. Need ei ole pealt ühetasased, nagu kaugelt paistab. Üsna kõrgeid künkaid lahutavad lohud või orud, mille põhjas niriseb allikas või oja, orud võivad olla päris sügavad ja mõne põhjas on järv.
Tundru külgi lõhestavad järsakud, vooluvete kulutatud peaaegu püstloodsete nõlvadega sälkorud ja hirmuäratavad kuristikud. Kui oled üritanud otse üle karjamaa tundruni jõuda, siis teist korda seda enam ei tee. Kergem on minna teed mööda. Kraavid on sügavamad kui sa oskasid arvata ja võivad olla ääreni vett täis. Vihmasel ajal on turbased perved ja savised põhjad pehmed. Karjamaa on kole mättaline ja auklik. Hobused ja lehmad on kõrgete rohupuhmaste vahelised teerajad vakku tallanud. Jalg vajub aukudesse rohu sees. Kõrgete kummikutega ei pääse üle iga kraavi. Karjamaa muutub tundru jalamil allikasooks.
Minu Islandi kodu lähedane tundur, Vördufjell, on eriline; selle ühes otsas kõrgel kaljunukil seisab kividest kangur. Miks see seal on, ei osanud öelda ei peremees ega naaberküla tuttavad. Tavaliselt leidub selliseid teenäitajaid kõrgmägedes muistsete rännuteede kõrval, mida mainitakse juba saagades. Puudeta tundras ei olnud inimestel kasutada raja tähistamiseks muud materjali kui laavakamakad. Kohtasin igivanu sambaid esimest korda Kjalveguril, kiilukujulisel Kjöluri kiltmaal, mis kulgeb kõrgmägedes Langjökulli ja Hofsjökulli vahel piki Hvita jt jõgesid. Mõne küljes rippus hobuseraud. Võibolla jäi see maha lustireisijate seltskonnast. Või kaotas raua talupidaja hobune.
Juba väga ammusest ajast toimub Islandil iga aasta septembris rettir, lammaste kojuajamise pidu. Koos lähevad ühe piirkonna talunikud hobustel mägedesse, kaasas koerad. Abiks tulevad lapsed, sugulased ja sõbrad. Tavaliselt sajab sel ajal mägedes vihma. Päevad on pikad ja väsitavad. Ööbitakse mägionnides. Lambad on laiali väga suurel alal, nad ei liigu karjades, vaid väikestes salkades. Esimese korraga ei leita kõiki üles, tuleb tulla veel teine ja kolmaski kord. Lambad aetakse koertega suurtesse aedikutesse kokku ja mägedest alla. See on aasta kõige ilusam päev. Ja ainuke päev, millal islandlased söövad lambalihast keedetud suppi, mida kutsutakse kjötsopa
. Raja moodustab mitu rööpasse tallatud jalgteed. Hobused. Jälgede järgi näed, kus astus hobune, kus inimene, kus lammas. Mõtlen, kes küll kõik on seda teed käinud. Ülikud koos kaitsesalkadega, sõjasaagiga koormatud röövlijõugud, naised, mehe seltsis ja omapead, kirikuõpetajad ja piiskopid, kogukonnast väljaheidetud lindpriid, kes otsisid varjulist elupaika maa-aluse jõe uuristatud koopas.
Vanadelt ülesvõtetelt on näha, et ränduritel istub hobuse seljas peremehe taga koer. Kui oli vaja minna läbi jõe, jäid mõlema jalad kuivaks. Mina astusin mööda rada üksipäini. Nelja päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi hingelist peale lammaste ning luikede-hanede. Hvita jõge ületasin üks kord. Oli hea tunne näha juba kaugelt järgmist teeposti.
Usun, et rändurite koerad olid sellised nagu Nepi. Tema soontes voolab seesama ränduriveri, mis islandi hobustes või lammastes. Nepi on tavaline islandi talukoer, kelles on segunenud väiksevõitu islandi koera ja suurema, tugevama saksa lambakoera veri. Ta on keskmist kasvu, pikema karvaga mustavalgelaigulise kasukaga, kergelt rõngas sabaga, kikkis kõrvadega. Suurematel talunikel on hulganisti lambaid. Nepi ei ole väljaõppinud karjakoer, aga ta on üles kasvanud koos loomadega ja harjunud kutsikast peale koos peremehega tööd tegema. Ta on taiplik, kuulekas, tragi ja vastupidav ning saab oma tööga hakkama. Kevadeti ajab ta lambad koos peremehega tundru otsa ja mägedesse, sügisel aitab karjad ajada koju. See töö kestab mitu kuud. Septembris tuuakse hobuste ja koertega kõrgmägedest alla suurem osa lambaid. Tundru otsast tuuakse lambad ära enne lume tulekut. Vaba eluga harjunud lambad ja neile sündinud talled ei taha kuidagi lauta minna. Alati on talus isepäiseid lambaid, mullikaid või lehmi, keda ei pea ükski aed. Vahel on vaja mitut inimest ja koera, et tõrksad hulkurid aeda tagasi tuua. Nepil on omad puudused. Ta armastab lambaid kintsust näksata. Ja tal on loll komme rünnata autosid teepervelt rohu varjust.
Kui ma pärastlõunal majast välja astusin, teadis ta kohe, nüüd on meestel lõuna söödud ja mina lähen end tuulutama. Nepi saatis mind paljudel jalutuskäikudel ja ronis minuga tundru otsa. Kuna ta tervete päevade kaupa väljas oli ja pidi palju jooksma, oli ta minuga võrreldes suurepärases vormis. Mind võttis järskudest nõlvadest ülesrühkimine võhmale. Astusin mägioja äärt pidi, istusin oja kõrvale mättale puhkama, rüüpasin peost vett ja sõin mättalt kukemarju ja sinikaid. Nepi pani mööda kaljusid ja rusu üles kui kits, limpsis lombist vett, tegi oma ringid ära ja tuli vahepeal vaatama, kas minuga on kõik korras. Vahel viskas ta tuulest varjatud mäenukile pikali ja ootas kannatlikult, millal mina sinna jõuan. Viimast korda käisime tundru otsas detsembris, enne ärasõidupäeva. Istusin kangru kõrvale, leidsin maast paraja kivi ja sobitasin selle teiste vahele. Oli hele karge päev. Mäekülg oli libe. Renne ja lompe kattis jääkoorik, maa oli paksust hallast valge. Kui kodu poole minema hakkasime, tõusis kulust lendu lumepüü. Tuul keerutas peenikest lund.



Tiiu Speek
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013