6/2010



Roheliste ratteretke info" Kuidas elad, Luitemaa?"

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

58. laiuskraadil
58. laiuskraadil: Mihkli – Puhtu

Soovime „58. laiuskraadi“ lugudega viia lugeja meie looduskaitsepaikadesse. Tahame küsida: kuidas elab meie looduskaitse, kuidas läheb kaitsealadel? On ju ka veel hoiualad, püsielupaigad, liigid ja liikide leiukohad, pargid, üksikobjektid – ja inimesed, kes vastutavad. Kas ikka jaksame kõigel silma peal hoida? Kui palju teavad kohalikud elanikud kümnetest 21. sajandil loodud kaitsealadest?
Alustasime 2009. aasta suvel Peipsi-äärsest Nina külast, sealt oleme silmad- lahti-käigul kulgenud lääne poole. Kui aastatel 2005–2009 Loodusesõbra sarjades „Sammud omas Eestis“ ja „Kagust loodesse“ liikusime üksnes jalgsi, siis „58. laiuskraadidel” oleme lisaks kõndimisele ka suusatanud, hobuvankri ja jalgrattaga sõitnud. Jalgratastel asusime teele ka 17. porikuu päeval Mihklist, eesmärgiga samal õhtul mere äärde jõuda ja retk lõpetada. See meil ka õnnestus.

Olete kuulanud raheterade kukkumist plekk-katusele ja lumeräitsakate kukkumist kuurikatusele? Kuidas aga kõlab tõrusadu läbi sarapuulehtede? Seda võiks kuulda Mihkli tammikus septembris- oktoobris, aga ei ole seal suurt kuulajaid, vähemalt Mihkli rahva hulgast.
Uhke, 88 hektaril laiuv tammik on looduskaitse all ja Mihkli inimesed teavad kusagilt, et sealt ei tohi raagu ka üles tõsta („see, mis kukub, peab jääma”), kuigi infotahvel tammiku servas kõneleb vastupidist. Kohalike meelest ei ole tammik kaitse all, vaid „käest lastud”, aga ega nad täpselt ka tea – sarapuu alusmets ja allakukkunud tammeoksad moodustavad nii tiheda ja hämara rägastiku, et ega sinna, kus nad kunagi nagu tantsusaalis jalutasid, suurt tahtmist minna olegi.

Tammer tammede keskel
Mihkli vanaproua Linda Tammer ei peagi metsa minema, et tõru pudenemise häält kuulata, tal kasvab tammesid trepi ees. Kuidas nad on sinna saanud, kas pasknäär tõi?
„Kui 1987 Mihklisse tulin, oli see juba nii,” kõneleb Linda Tammer. „Neid tuleb järjest juurde, küllap tõesti linnud kannavad!”
Mihkli tammikus käis paari kilomeetri kauguselt Soontaga poolt pärit Linda Tammer aga juba plikana, loomi karjatamas. „Siis oli tammik alt puhas, mitte nagu nüüd, risu täis. Puhas sellepärast, et mu vanaisa Ants ja teised tegid seal hagu.”
Sõidame Mihklilt ära ja vaevalt saame kondid korralikult käima, kui juba pidurdame, sest küla taga põllul laulab kaksteist laululuike ja siis tõuseb samast lendu tuhat valgepõsk-laglet.

Suur pesa ootab otsust
Liigume juba Läänemaal ja Lõpe suunas, lehvitades möödudes Veltsa mõisapargi uhketele siberi nulgudele. Paremale poole metsa taha jääb ulatuslik (ligi 7000 hektaril laiuv) Lihula maastikukaitseala. Ornitoloog Taivo Kastepõllu eestvedamisel 1998. aastal kaitse alla võetud rikkaliku linnustikuga soostik. Lihula soostiku tiivulisi on lähemalt uurinud ka Eesti ornitoloogiaühingu auliige Olav Renno.
Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni looduskaitsebioloog Triin Paakspuu kõneleb, et käis Lihula soostiku ääremail läinud septembri (sügiskuu) lõpus, sest riik tahab müüa kaitsealaga piirnevaid maid, ja keskkonnaameti kohuseks on need üle vaadata: kas on väärtusi, kas on looduskaitselist huvi.
„Jah, muidugi on väärtusi, seal on mets püsti, ja see polegi nii väike väärtus,” räägib Triin Paakspuu. „Kohati on seal üsna raske liikuda. Mõnedel müükiminevatel siiludel on üsna palju rähnidele olulisi vanu haavapuid, nende otsa saaks ka kotkas pesa teha. Mul õnnestus üks suur pesa leida, aga seda ei olnud tänavu kasutatud. Ka üht konnakotka paari nähti seal läheduses.”
Triin Paakspuu kirjutas oma käikudest ülevaate ja andis looduskaitselistest huvidest keskkonnaametile teada, aga ta on pessimistlik selles suhtes, et riik tema raporti pärast tehingu pooleli jätab. „Et teada saada kotkapere kaugematest plaanidest, tuleks käia leitud pesa vaatamas juulis, kui konnakotkal on pojad, ja hiireviu, kui see liik peaks seal pesitsema, laekub varakevadel. Aga meil oli alade ülevaatamiseks üksnes kuu aega.”

Nudipeade austaja
Läbi Peantse küla ja selle servas sügiskontserti esitava koduhanekarja pöörame teise suurema Läänemaa madalsoo – Tuhu soo ja samanimelise maastikukaitseala suunas. Teame, et sealkandis elavad kotkad ja hundid. Nende kohtamist ei julge loota, küll aga tahame leida vaatetorni, mille asukoht on märgitud kaardile.
Pärast veerandtunnist otsimist näeme viimaks torni vundamenti. Leiab kinnitust meie loodusradade juurde käiv paratamatus: raskem kui torne, lõkkepaiku, laudteid rajada, on neid alles hoida. Laudtee on Tuhu soo matkarajal täiesti olemas ja hea tervise juures.
Teises sooservas, Hundiaugu talu lähistel näeme väikest maatõugu karja kadakate vahel suupärast otsimas – nagu August Alle pastoraalis: „Pilvi rebides vilistab tuul, kari on väljas veel mihklikuul.” Meil valitseb ju juba oktoober (porikuu), õnneks puhub tuul poolküliti tagant.
Kohe leiab Ingmar jälje ka nudipeade tõelisest imetlejast, võsavillemist. Ta on külateele vägeva julga jätnud. Nagu inimene jalutab teinekord poes ja limpsab midagi ostmata keelt (ta võib-olla tahaks, aga ei ole võimalust), võib seda teha ka hunt.

Laelatule, kasvõi korraks
Vajume vaikselt läbi Valtu ja Nehatu, külateid pidi mere poole ja külastame Laelatu puisniitu, kust pärineb Eesti ja Euroopa liigirikkuse rekordeid (76 soontaimeliiki ruutmeetril, loetud 2001. aastal).
Puisniidututte võib Läänemaal kohata mujalgi, Laelatul saab aga sellest meie pärandkooslusest kõige hõlpsamalt hea ettekujutuse – saab ju Virtsust piki vana raudteetammi viie minutiga kohale sõita.
Paepealne niit pikitud kaskede, kivide, sarapuupuhmastega. Meie esivanemate jaoks töine, vikati ja rehaga seonduv ilus maastik, mida nüüd tuleb entusiastide, talgute ja riiklike toetusrahade abiga püsimas hoida.
Kahjuks põles 2007. aasta mais maha Laelatu bioloogiajaam, mis oli hooajaline töökodu paljudele bioloogidele-botaanikutele. Mis ei saa aga maha põleda – 1961. aastal Kaljo Porgi rajatud niidukoosluse uurimine Laelatu püsilappidel on pikim botaaniline katse Eestis.

Kivitornid Puhtu rannal
Kavatsesime oma viis aastat kestnud Loodusesõbra- rännakud Eesti radadel lõpetada esialgu Vilsandil ja Eesti looduskaitse sünnipaigas Vaikadel. Juubeli-aasta tõttas aga kiiremini, kui meie retkel edasi jõudsime. Otsustasime finisheerida Puhtus, samuti pika looduskaitselise ajalooga paigas (kaitse all 1920. aastatest), linnuteadlase Erik Kumari 1953. aastal asutatud ornitoloogiajaama lähistel.
Nii väntasimegi Virtsu tuulikuid imetledes mõned kilomeetrid Laelatult Puhtu, kus meid võttis vastu sealse ornitoloogiajaama komandant Krista Kampus.
„Kõige kindlamad külalised Puhtus on kevadise ja sügisese rände ajal soome bongarid eesotsas Tampere mehe Lauri Lehtisega,” kõneleb Krista Kampus. „Eesti ornitoloogidest on siin pikalt töötanud Andres Kuresoo, Arne Ader, Leho Luigujõe, varem Jüri Keskpaik.”
„Aul 100 pluss 120! Aul 32, emaslinde 15, Fusca 42!” Taolised taevalaotusse vaatava ornitoloogi hüüatused, andmete üleskirjutajale adresseeritud, iseloomustavad maikuus Puhtu linnutornis sündivat.
Melanitta fusca ehk tõmmuvaeras on üks kevadisi läbirändajaid.
Ants Laikmaa ütles kunagi: „Puhtu on vaikne nurgake Jumala selja taga.” Poolsaarel 20. sajandi alguses valitsejaametit pidanud Alexander von Keyserling oli sama meelt: „Puhtu on paradiis mere kaldal.”
„Tunnen siin isegi seda,” kõneleb 1985. aastast komandandiametis olnud Krista Kampus. „Hilissügisel, kui inimesi enam ei käi. Luikede hääled õhtul ja öösel Kuu, mis paistab akendesse.”
Puhtu rannal näeme mõnd väikest kivist torni, ei suurt muid jälgi inimesest. Tornid seisavad tuulele vastu, kuid tugevam torm või jää lahutab need kindlasti algosadeks.
Kui jätta jälgi loodusse, siis tõesti ehk vaid selliseid, mida loodus nähtamatuks muuta saab.



Juhani Püttsepp
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013