Vahel lihtsalt on nõnda, et paar parasjagu lugemisel olevat raamatut hakkavad teineteist kõnetama. Ega nad sega, lihtsalt imestad äkki, et kaks nõnda erinevat teost räägivad muu hulgas ka ühest ja samast asjast. Nii juhtus minul Toomas Pauli mõttelugude raamatu ja keskkonnateadlaste kogumiku puhul.

Kirik, mis avardab maailma. Toomas Pauli “Kirik keset küla” on raamat, mis avardab maailma, ja sestap pole sellest niisama lihtne kirjutada. Autori vaade on välja, kirikust välja, ja sümpaatne oma leebe iroonia ning vahel üllatavagi kriitikameele poolest. Paul räägib Eesti kultuuriloost, räägib kirikuloost, räägib teoloogiast. Kuid enim kõneleb ta eetikast. Kellel on eetikale monopol? Kes peaks eetikat õpetama? Kes peaks eetiline olema? “Põhjus, miks ei ole olemas üldist normatiivset kristlikku eetikat, tuleneb kristlusest kui lunastusreligioonist,” kirjutab ta. “Eetika ei pea koosnema maksiimidest, vaid võib pakkuda sihi, mille poole pürgida. Paigalseismiseks saab anda täpseid korraldusi, käimiseks pole see enam võimalik.”

Arutledes eetika õpetamise üle, jõuab Toomas Paul üsna looduslähedasele järeldusele:
“Kui eetikat tahetakse õpetada koolis,
peaks seda tegema bioloogiaõpetaja.”
Elu ellujäämisühikuks on ökosüsteem,
mitte liik. “Ökoloogilise katastroofi ohtu
võiks kahandada see, kui inimesed hakkaksid
tundma, et looduskeskkond esitab
meile nõudmisi.” Suur osa ökoloogilise
säästlikkuse põhjendustest on väljendatud
inimkeskselt, enesepiiramist kujutatakse
vajalikuna inimese heaolule. “Kui kool
midagi suudab, siis ehk (loodust) säästvat
arengut propageerida. Aga vaevalt jaksab
kõige võimekamgi ja idealistlikumgi bioloogiaõpetaja
edukalt sõdida ühiskondliku
arvamuse vastu, mis õhutab aina rohkem
tarbima.”
Ja veel. Keelud siin küll ei aita. “Tabude
maailmas asetatakse inimese õlule lõpmatu
hulk kohustusi ja ülesandeid. Kuid kõik
need kohustused on negatiivsed, ei sisalda
mingit positiivset ideaali. Tegemist on
tõkendite ja keeldudega, mitte moraalsete
või religioossete nõudmistega. Tabude
süsteemis domineerib hirm, ja hirm oskab
vaid keelata, mitte suunata.”
Uued sõnad vanal teel. Keskkonnaeetika
kogumik püüab esitada võimalikult
palju lähenemisi, mis seostuvad
inimese ja looduse vahelise tasakaalu
teemaga. Tulemuseks on enamjaolt pealiskaudne
referatiivsus ning mosaiiksus, mis
pole lähemal vaatlemisel ka värvikirev.
Looduse “iseväärtuse”, “sisemise väärtuse”,
“vooruseetika” jm säärase otsingud
on juba ette määratud sumbuma igavusega tapvasse tinakõrbe. Sest on ju ometi selge, et pole
sel loodusel mingit iseväärtust ega sisemist
väärtust. Kõik ikka nii, nagu inimene seda
määratleb. Ja inimene võib kirjutada, loodus
juhatab.
Ei kujune ka väljapääsuks vanade terminite
ümbernimetamine. Me võime ju ökoloogia
nimetada süvaökoloogiaks, ja eetika uueks ehk
mittestandardseks eetikaks, kuid paremal juhul
saame maailma seeläbi lisaks mõne magistri- ja
doktoritöö, ei enamat. See kõik meenutab nn alternatiivmeditsiini
mängu teadusterminitega, mida
nimme kontekstist välja kistakse, nõnda et saadaksegi
tervendamine “negatiivse energia”, “kvantruumide”
ja “bioväljade” läbi.
Kogu sellest sõnakõrbest palju huvitavam on
elu, ja nõnda eristuvad kogumikus kaks lugu. Üks
neist tutvustab Saaremaa süvasadama stoorit, teine
jälle Ääsmäe prügimäe epopöad. Väga õpetlikud ja
huvitavad. Oleks keegi, kes sellised lood ühte
raamatusse koguks – see vast annaks inimestele
tõelist õpetust, kuidas looduse lagastamisega võidelda.
Lisas antud deklaratsioonid ja konventsioonid,
eriti “Maa harta” on lihtsalt masendavad. Need
näitavad, et ega meil enam palju lootust pole. Mis
tahes keskkonnaliikumistesse poevad üraskitena
sisse sõnakõlksutajad, kes siis selle liikumise
seestpoolt naeruväärseks ja teovõimetuks muudavad.
Tulevik, tume ja irvitav. Omamoodi õpetlik
on, kuidas näeb Eesti tulevikku Toomas Paul ja
kuidas Ahto Oja. Oma essees “Reportaaþ Eestist
aastal 2010” visandab Paul pildi globaalmaailmas,
mis on demokraatlikum nüüdsest, ent ka virtuaalsem.
Ta ei näe ohtu rahvuskultuuridele, küll aga näiteks religioonidele, mida võetakse kui liikluskindlustust.
Kodu tähtsus langeb ja inimese
loomulik looduslik valik peaaegu lakkab. “Kui meie
asemele ei tule keegi teine, hävitab inimene niikuinii
Maa peal kõik elava ning evolutsioonitragöödia
eesriie langeb,” tõdeb futurist Toomas Paul.
Hoopis teisest mastist on futurist Ahto Oja
“Visioon keskkonnatasakaalu põhimõtte ellu
viinud Eestist aastal 2030.” Temal läheb kõik lepse
reega. Perekond muutub pühaks. Sootsium hakkab
elama jälle kogukonna põhimõttel, kus kogu
ühiskonna tähtsaimad asjamehed on külavanemad
ja vallakirjutajad. Tekib metareligioon, mis järgib
maailma kõiki religioosseid suundumusi. Kaubad
tuuakse ukse alla, poed suletakse, raha kaob.
Kurjusest vabanetakse geenimanipulatsioonide
abil. Jne, jne, jne. Oh õudust! Lenin, kus sa oled ja
ei mürista?
Siinkohal ei jää küll muud üle kui võimalikult
sõbralikult ironiseerida – nüüd on Saulus ja Paulus
kohad sassi ajanud. Kirikuintellektuaalist Paulist on
saanud piiblitaguse põrgu kuulutaja, ilmalik
keskkonnauskne Oja aga ennustab taevariiki.
Mida öelda lõpuks? Toomas Paul tsiteerib
Arnold J. Toynbeed: “Mingi eesmärk saavutatakse
kõige tõenäolisemalt siis, kui silme ette ei seata
eesmärki ennast, vaid mingisugune sellest kõrgem
eesmärk.” Ja võrdleb seda jahimehe ettesihtimisega,
et jänesele pihta saada. Siia polegi
palju lisada. Kui, siis ehk seda, et kõnealuseid
raamatuid tasub lugeda igal vähegi loodust ja
keskkonda hindaval ning neist mõtleval inimesel.
Seega siis igal inimesel, kes mõtelda võtab. Tore
on püüda ära arvata, mis saab siis, kui ökoküla
kirikusse külla tuleb.