Tühi peegel,” sõnas ta. “Kui sa suudaksid sellest tõeliselt aru saada, poleks sul vaja enam midagi muud otsida.” Motoga tühjast peeglist alustab biitnik Janwillem van de Wetering oma läbielamiste kirjeldamist ühes zen-kloostris Jaapanis, kuhu ta läheb 26-aastasena, lootes läbi budismi “kannatusest täielikult lahti saada”, nagu ta kirjutab.
Kannatusest, mida ta leiab kõikjal enda ümber, nii vaesuses kui ka “või-ja-suhkruga-pudru õhkkonnas” üleskasvanud inimestes.
Viimaste hulka kuulub ka van de Wetering ise, rikka hollandlase pojana on ta saanud hea hariduse ning maitsnud elu mitmes maailma eri paigas. Heaolu teda ei rahulda. Zen-kloostris elab ta koos kohalike munkadega harjumatult rasket kloostrielu: vaid neljatunniseks kahandatud uneaeg, pikkade mediteerimistega kaasnevad valutavad lihased ja hemorroidid ning rutiin tekitavad hellitatud lääne inimesele talumatuid raskusi, mida autor ka värvikalt kirjeldab.
Vahepeal tundub talle, et sel kõigel pole mõtet, et ta ei saa hakkama. Kui ta aga poolteist aastat hiljem kloostrist lahkub, avastab ta, mida tegelikult kloostrielu talle andnud on. Mitte küll kannatusest vabanenu, mida ta Jaapanisse pöördudes soovis, aga… siinkohal uurige ise edasi. Lugejana van de Weteringile teose vältel kaasa elades võib tema saavutatuga rahule jääda.

Janwillem van de Wetering

Tõlkinud Kaarel Tamre

Deevatar, 151 lk