Valdav enamik meist ei tea Sahha Vabariigist ehk Jakuutiast midagi. Ehk seda, et tegemist on külma ja kõleda Siberiga, kuhu Stalin saatis inimesi surema. Tegelikult aga väärib see pea India poolsaare suurune maalahmakas hoopis soojemat tähelepanu kui sünged minevikupildid.

JAKUUTIA

Vastab muidugi tõele, et talved on siin külmad – 40% territooriumist jääb polaarjoone taha ja siin asub maakera külmapoolus, kus on mõõdetud hämmastav temperatuur –71,2 °C! Lapsed aga ei pea kooli minema, kui temperatuur langeb alla –50 °C, mis pole sugugi haruldane. Veel madalamaid temperatuure tasub otsida ainult Antarktikast. Põhjuseks on äärmiselt kontinentaalne kliima, mistõttu äärmustemperatuuride vahe on üle saja kraadi. Suvi nimelt on lühike, aga kuum, kuni +40 °C. Siiski ei peaks selline kliima matkajat kohutama, sobilikke aastaaegu reisimiseks leiab küll.

Laiuskraade uurides on vahed siiski hämmastavad – Sahha pealinn paikneb hiiglasliku Leena jõe keskjooksul ning sugugi mitte palju rohkem põhjas meie kodusest Tallinnast. Kuid klimaatilised erinevused on märgatavad – suurema osa Jakuutiast katab igikelts. Viimase tõttu on hooned kogu linnas ehitatud maasse rammitud vaiadele. Suhteliselt väikese elanike arvuga – Jakutskis elab 200 000 inimest – on see siiski suurim linn tuhandete kilomeetrite raadiuses. Ning siin elab tervelt neljandik kogu suurt territooriumi asustavast rahvast, keda on veidi üle miljoni.

Jakuutia teemandid – puru Venemaa laualt. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kõikjal Venemaal alanud allakäik on Jakutskis juba mõnda aega tõusule pööranud. Igal pool linnas on märgata aktiivset ehitustegevust. Projekteerimisel on sild üle Leena. Muide, jõgi aga on madala veeseisu korral keskmiselt 5 km lai! Kenasti säravad päikeses kirikute kullatud sibulkuplid. Kõrvuti vanade, lehiselaudadest katustega palkmajadega kerkivad uhked klaasist ja roostevabast terasest kõrghooned. Mullu suvel valmis linnas suursugune tsirkusehoone, mis väliskujult sarnaneb lihvitud teemandiga ja sellega tabavalt avab ka selle arengu tagamaid – teemante siin jätkub. Jakuutias toodetakse üks kolmandik kogu maailma ja 99% Venemaa teemantidest, mida Mirnõis kaevandab riigiettevõte Alrosa (lühend sõnadest almaz (vk teemant), rossija, sahha).

Venemaa on Jakuutia teemantidest loomulikult väga huvitatud. Kui endistel aegadel läks kogu toodang ja saadav kasu otse Moskvasse, jäi Jakuutiasse ainult umbes kaks protsenti, siis nüüd on Moskva osa veidi langenud, ent siiski suurem jagu tulust läheb ikkagi Venemaale. Jakuudid kauplevad protsentide üle, mis võiks teemantide päritoluriik endale saada. Venemaa huvist tingituna peab arvestama, et kõigil poliitilistel protsessidel selles miljoni elanikuga vabariigis on tugev majanduslik tagapõhi. Vabariigi iseseisvusest Lääne mõistes on vara rääkida.

Kuna Jakuutia on ka muude maavarade poolest rikas, tegeleb lapsekingades kapitalism agaralt nende rikkuste otsimise ja ekspluateerimisega. Ega asjata kohaliku rahva esindajad nimeta ennast rahvaks, kes peaks olema maailma rikkaimate seas, aga saatuse irooniana on ühed vaesematest. Peale majandusliku ahistamise on läbi viidud ka ulatuslikku venestamist, mis kohati on olnud üsna edukas. Kuigi uuemal ajal on jällegi võimalik koolis õppida jakuudi keeles ning ka linna üldpildis on palju jakuudikeelseid silte, ei mõista paljud noored jakuudid ikkagi oma emakeelt ja suhtlevad vene keeles. Kindlasti on Moskva jätkuvalt huvitatud venekeelse ja -meelse elanikkonna enamusest, et lämmatada jakuutide tegelikku iseseisvumist juba eos. Venemaa mõju all on see suur maa olnud juba sajandeid.

Kui veel kord rääkida pealinnast Jakutskist, siis vanust on linnal üksjagu, ta on asutatud 1632. aastal. Oma ajaloo jooksul on see linn, nagu kogu Kaug-Põhja avastamise lugu, olnud Eestiga väga lähedaselt seotud. Asub ta ju poolel teel suurtele geograafilistele avastusretkedele põhja ja itta. Siin tehti vahepeatusi ja koguti jõuvarusid retkedeks veel kaardistamata aladele, nagu Kirdeväila ja legendaarse Sannikovi maa otsinguteks. Piisab, kui nimetada selliseid nimesid, nagu Middendorff, Wrangel, Toll, Fuhrmann, Kotzebue, Krusenstern. Lähiminevikust on kuulsaim siinsetel aladel rändaja olnud Lennart Meri.

Suurlinnast koriluseni. Sahhas leidub veel palju geoloogiliselt uurimata piirkondi või puudulikult uuritud alasid. Looduslikult on Jakuutia tänu oma suurusele koduks vägevatele jõgedele – Kolõma, Indigirka, Jana, Viljui, Aldan ja loomulikult Leena. Taiga on pelgupaik paljudele metsloomadele ja Leena jõe delta on üks suurimaid rändlindude pesitsusalasid.

Kaugemates põhjapiirkondades, kuhu tsivilisatsiooni käsi enam ei ulatu, elatakse suuresti nagu sajandeid tagasi: püütakse kala, käiakse jahil ja kasvatatakse põhjapõtru. Kui N Liidu ajal maksti inimestele kaugetes põhjapiirkondades elamise ja töötamise eest suuri lisatasusid, siis nüüd on need soodustused kokku kuivanud ning seetõttu on inimesed kergemat elu otsides siit ära kolinud ja paljud asulad inimtühjaks jäänud. Vajalikud tööd saavad tehtud lepinguliste töötajatega muudest SRÜ piirkondadest, kellele samuti tuleb suhteliselt suurt palka maksta.

Mööda linna kauplusi käies hakkab silma Venemaa kohta harjumatult kõrge hinnatase. Põhjus on ilmselgelt tingitud suurtest vahemaadest ja seega kaupade kättesaamiseks tehtavatest kulutustest. Tuuakse ju valdav osa kaupadest siia kas lennukiga või piki Leenat. Meeldivat äratundmist pakub suitsuvorst “Tallinskaja”. Hoopis kõrgemad on hinnad aga kaugetes maarajoonides, kus varustamine on suisa juhuslikku laadi. Ka kütused on oma kolmandiku võrra kallimad kui Venemaa Euroopa-osas. Paradoksaalselt asuvad just siin suured naftavarud.

Teedevõrk on hõre ja autoteed praktiliselt puuduvad. Lõiku Jakutski ja Magadani vahel, pikkusega ligikaudu 2000 km, nimetatakse Kontide teeks. Selle tee ehitasid GULAG-i vangid ja tee-ehitusel hukkus umbes 2 000 000 vangi – iga teemeetri kohta inimene. Riigi ainuke “trass” kulgebki lõunast Vladivostokist läbi Jakutski Magadani. Tegemist on kruusakattega, osalt ka lihtsalt pinnasteega. Praegusel ajal on enamus puidust sildadest üle arvukate veerohkete jõgede purunenud ja tee läbitav ainult madala veeseisu korral kolmesillalistel sõjaväeautodel või hea õnne korral ka vastupidavate džiipidega. Mitmel pool jõekaldal kokkuvarisenud sildade juures on riste õnnetult läbi sildade kukkunutele. Kurvim näide on kolmeteistkümne hukkunuga bussiõnnetus Indigirka jõel. Hoopis teine lugu on talvel, kui kestev pakane kaanetab jõed ja tekivad taliteed. Siis on võimalik autoga sõita peaaegu igasse asustatud punkti. Trassid piki jõejääd kulgevad kuni Põhja-Jäämereni välja. Suvel aga on peamiseks transpordivahendiks üksteisest kaugel asuvate asulate vahel jõetransport. Samuti on kasutada lennutransport, viimane aga on kohalikele elanikele liiga kallis. Et piirkond on Venemaale vägagi perspektiivne, siis ehitatakse raudteed BAM-ilt Jakutski. See peaks oluliselt kiirendama ka kaupade vedu ja avardama inimeste liikumisvabadust.

Talviti toimub Jakuutias märkimisväärt autospordiüritus – autoralli “Kül­ma­poolus”. See on Pariis-Dakari ralli põhjamaine analoog, mis seisneb mitme tuhande kilomeetri läbimises ekstreemselt madalatel temperatuuridel.
Esimesi samme teeb turismimajandus. Praegu on Jakuutia kättesaadavam kui kunagi varem. Kui veel mõne aasta eest pidid lennukist maha astudes põhjalikke selgitusi jagama, et kuhu ja miks, siis mullu olid miilitsad küll lennukitrepil vastas, aga huvi turistide vastu enam ei tuntud. Ilmselt on piirkonna atraktiivsemaks muutmisest huvitatud ka võimuorganid. Juulis 2004 toimusid linnas suurejoonelised rahvusvahelised noorte spordimängud “Aasia lapsed”. Turismifirmasid, kes Jakuutias reise korraldavad, saab üles lugeda ühe käe sõrmedel ning hinnad on krõbedad. Seetõttu julgen soovitada ka omal käel kohalelendamist, et siis ise uurida võimalusi ringiliikumiseks. Hotelle on mitmeid ja hinnad soodsad. Raske on leida jahiks ja kalapüügiks tänuväärsemat piirkonda, kui seda on Jakuutia.

Turistide poolt rikkumata paikades on oma võlu. Inimesed, kes seal elavad, on eriti abivalmid ja heasoovlikud. Ütlusel, et põhi halbu inimesi ei salli, on seal küll tõepõhi all, sest kes seal korra on teise hätta jätnud, ei saa kunagi enam loota, et talle appi tullakse. Hoolimata tohutust territooriumist, elab Jakuutias ju inimesi väga vähe ning üksteist tuntakse-teatakse hästi.

JAKUUTIA
• Sahha Vabariik, pindala 3 103 200 km2, mis on peaaegu 70 korda suurem
Eestist või ligi 2/3 Lääne-Euroopast: Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Itaalia,Rootsi, Inglismaa, Soome ja Kreeka pindalad kokku
• Jakuudid kutsuvad end sahhadeks. Nimi jakuudid, Jakuudimaa on pandud
väljastpoolt
• Jakuutia tohutul territooriumil elab vaid üle miljoni inimese, eri rahvusi on 80:venelased, põlised jakuudid, tatarlased, evengid jpt. Jakuute on veidi alla poole
• Ametlik riigikeel on vene keel
• Pealinn on Jakutsk
• Jakuutia Vabariik moodustati 1992, kuulub Vene Föderatsiooni koosseisu
• Naabriks Hiina, hiinlaste tung Sahha Vabariigi mikromajandusse on
märgatav, see hoiab Venemaad valvel

Maavaradest rikas
Esimesel kohal ekspordis on teemandid, teisel kohal süsi. Et söeettevõtetel hästi läheb, on näha ka “Yakutugoli” ultramoodsast administratiivhoonest Jakutskis. Kuna teemantide ja söe kaevandamine on sisuliselt nende maast üleskorjamine, siis kasumid on ülisuured. Lisaks on Sahha Vabariigis tohutul hulgal muidki maavarasid – väärismetalle, tina, elavhõbedat, gaasi, naftat. Tähtsal kohal on puit, eriti põhjamaistes tingimustes kasvanud tihe lehisepuit. Siia tuleks lisada suured hüdroenergiavarud, mida praegu kasutab ainult Viljuiski HEJ.

Kuidas kohale pääseb?
Jakutskisse sõitmiseks piisab tavalisest Venemaa viisast, taotlemise aeg olenevalt hinnast – ligi nädalaga peab rehkendama. Piirialadele peab taotlema piirivalvest eriloa. Kohale saab praktiliselt ainult lennukiga. Käib ka raudtee-ehitus, aga valmis see veel pole. Kel palju aega ja seiklusteks valmis, võib katsetada ka Moskvast rongiga mööda BAM-i ja siis bussiga ca 1000 km mööda kruusateid. Autor kohtas oma reisil sakslast, kes õppis Voroneži ülikoolis ja oli seda marsruuti kasutades alles reisi 30-ndaks kuupäevaks jõudnud Hatangasse.

Millal minna?
Autor soovitab Jakuutiasse sõita kas suvel või talvel, oleneb eesmärkidest. Suveks on suurvesi alanenud ja võimalus pääseda kaugematesse punktidesse. Sama lugu on talvega, kus jõgede jää on muutunud liiklustrassideks.