Kunda linnapiiri lähedal, praegusest mererannast ligikaudu kaks kilomeetrit sisemaa pool kõrgub loodus- ja muinsusmälestisena kaitse all olev võimas vallseljandik – Kunda hiiemägi.

Paiga olulisust kohalike jaoks märgib arhiivi kogunenud arvukas pärimusaines. Rahvajuttudes on seda kohta kirjeldatud kui muistset hiit, kus ennevanasti käidi palvetamas ja ohverdamas, aga uuemal ajal peeti simmaneid ja tantsupidusid. Uue ja palju märkimisväärsema tähenduse sai Kunda hiiemägi 2003. aastal, kui maavalla koda tegi hiite ülevaatust. Nimelt silmas Aseri maanõunik Ahto Kaasik karjääri tõttu lõhutud mäe idaküljel inimluid. Need asusid korrapäraselt laotud paekivimüüritiste vahel.

Piki karjääri serva asetsev muistne matusepaik on kahjuks hävimas. Kuigi kaevandamine hiiemäel lõppes aastakümneid tagasi, ohustab kalmet looduslik erosioon: vähehaaval kalmepind mureneb ja selle osad kanduvad karjääri põhja.

Seetõttu alustas arheoloogiakeskus möödunud aasta suvel Kundas arheoloogilisi päästekaevamisi. Eesmärk on kivikalmet põhjalikult uurida ning panna kirja kogu säilinud teave. Juba esialgsete tulemuste põhjal võib öelda, et ligikaudu 2500 aastat tagasi rajatud kivikalme kuulub varaste tarandkalmete hulka, millesarnaseid on Eestis teada üsna vähe. Peale selle selgus, et matusepaiku on Kunda hiiemäel olnud teisigi ning teadaolevalt on see seni suurim ja ulatuslikum muinasaegne kalmeväljaga hiiekoht Eestis.

Hiied Eesti minevikus ja tänapäeval. Hiisi peetakse üldiselt Eesti rahvausundi (nimetatud ka oma- ja maausuks) keskseteks rituaalpaikadeks. Huvi hiite vastu on tärganud juba ammu: kirjalikud teated selle kohta pärinevad 18.–19. sajandi romantilistest ideedest mõjutatud baltisaksa uurijatelt. Ajastule omaselt käsitlesid nad hiisi kui kohalike elanike paganlikke pühakohti, kus toodi jumalatele ohvreid ning kus seisid jumalakujud. Suuresti mõjutasid sellist arusaama antiikmaailma romantilised tõlgendused ning antiiksele Vahemere-piirkonnale iseloomuliku ülekandmine. Siit sai alguse ka palju kritiseeritud nn. Eesti Olümpos.

Kui eestimaise muinaspanteoni sellist tõlgendust on tublisti arvustatud, siis baltisaksa uurijate hiiekäsitlus on rahvalikus ajaloo- ja usunditeadvuses märksa laiemalt levinud. Seda mitte ainult huviliste, vaid osalt ka professionaalide hulgas. Ka neilt on kostnud mõtteavaldusi, mille järgi võib hiieks pidada vaid ilusat ja suurejoonelist tammemetsa mõne kena künka peal. Oluliseks on peetud ka hiide rajatud lõkkekohti, kus põletati jumalatele ohverdatud ande. Enamasti pole baltisaksa uurijad aga välja toonud või täpsemalt selgitanud, millistele materjalidele nad tol ajal toetusid. Kindlasti oli nende jaoks oluline Läti Henriku kroonika, kus samuti on hiieks nimetatud Virumaal asuvat mäge ja väga ilusat metsa. Tõenäoliselt kasutasid baltisaksa uurijad ka kohalike elanike pärimust, kahjuks ei leia sellele aga kinnitust kirjandusallikatest.

Teaduslik hiiekäsitlus. Teaduslikumalt võeti hiied vaatluse alla eelmise sajandi esimesel poolel, ehkki romantilist käsitlusviisi kohtab veel nüüdki. Selle aja uurijad, eesotsas Matthias Johann Eiseni, Oskar Looritsa ja Uku Masinguga, tõlgendasid neid samuti muinasaegsete pühakohtadena. Baltisakslaste romantism oli aga asendunud eestlasliku romantismiga.

Oskar Looritsa eestvedamisel pälvis nn. muistne iseseisvusaeg küllaltki suurt tähelepanu. See aeg oli tema arvates midagi “puhast”, kus igapäevased toimetused toetusid loodusoludele ja -märkidele. Inimühiskond lähtus ürgdemokraatlikust samaväärsusest ja võrdõiguslikkusest. Loomulikult oli sellises vaateviisis oma ja küllaltki mõjuv osa ka hiitel, mida vastandati kristlikule kirikule: hiis oli igati täiuslik looduslik pühakoht, mida ei ahistanud kivist müürid.

Tollased uurijad kasutasid juba mitmekesisemaid teabeallikaid, kuid peamiselt rahvapärimust. On ju sealt teada mitmesugused hiieuskumuses olulised keelud: hiiest ei ole lubatud midagi murda, lõhkuda, kaasa viia jne. Selle põhjal kujuneski arusaam hiiest kui puutumatust pühast alast, kus loodus areneb ilma inimese vahelesegamiseta.

Ühtlasi on oluline pöörata tähelepanu sõna “hiis” levikule. Eestis koonduvad hiie-nimelised toponüümid ennekõike Põhja- ja Lääne-Eestisse. Mauno Koski on oletanud, et hiis ongi oma algupäralt just Põhja-Eesti ja Lõuna-Soome nähtus. See seletaks ka, miks Lõuna-Eestis on hiie-nimelisi kohti märksa vähem. Seega ei saa hiietraditsiooni pidada üldeestipäraseks nähtuseks.

Hiite seos kalmistutega. Eelmise sajandi uurijad seostasid hiisi kalmistute, teinekord ka surnu põletuskohtadega. Kasutades nii folkloori kui ka sõnade algupäraseid tähendusi, näidati, et paljud pärimustest teada olevad hiieelanikud on esialgu olnud surnute hinged. Ka rahvauskumus viitab hiiele kui kalmistule ja hiieelanikele kui surnutele. Ometi ei ole seda oletust suudetud tõestada muinasajast pärit leidudega: üldjuhul pole hiiekohtadest saadud arheoloogilisi leide ning neid, mida on võimalik siduda kalmistuga, on ette tulnud veelgi harvem. Seega ei ole ilmselt õige pidada hiiekohti otseselt kalmistuteks.

Siiski tuleb ette ka selliseid hiie-nimelisi kohti, mis ilmselt on olnud matmispaigad. Näiteks Äntu Ugurimägi Väike-Maarja kihelkonnas. Selle kohta teatakse rääkida, et mägi oli enne Teist maailmasõda küla tantsu- ning jaanituleplats. Pärast sõda veeti sealt kruusa ja selle käigus leiti 11.–12. sajandi kaksikristpeaga rinnanõel ning inimluid. Muidugi on võimalik, et hiis oli muinasajal hoopis paik, kus suheldi surnutega. Sellega ei pruukinud aga kaasneda matmine. Siit ka põhjendus, miks hiieelanikke seostati surnute hingedega.

Mõnikord on hiis ja kivikalme koos. Sellise muististe leviku alusel võib oletada, et ajal, kui Eestis rajati kivikirstkalmeid, tähtsustati hiie-nimelisi kohti. Ajaliselt toimus see pronksiaja lõpus ja eelrooma rauaajal ehk 2000–3000 aastat tagasi. Tõenäoline kivikirstkalme asub näiteks Tõrma hiiemäe jalamil (# 1). Kivikirst- ja tarandkalmeid on leitud ka Purtse hiiemäe läheduses. Kui selline seos ja ajastus peab paika ning hiied kuuluvad samasse kultuurikompleksi kivikirst- ja tarandkalmetega, siis seletaks see veel kord hiie-toponüümi levikut: on ju sellised kalmevormid levinud ennekõike Põhja- ja Lääne-Eestis.

Kivikalme Kunda hiiemäel. Viimase aasta uuringud osutavad, et ka Kunda hiiemägi on üldisest tavast erinevalt olnud kasutusel matmiskohana. Peale kahe teadaoleva ja osaliselt hävinud kalme mäel, on ajaloo instituudi arhiivis foto veel ühest, praeguseks täielikult hävinud kivikalmest (# 2). Seega võis esialgu kalmeid olla rohkemgi. Kahjuks jääb kunagi hiiemäel olnud matusepaikade lõplik arv, nende rajamis- ja kasutusaeg teadmata. Küll aga võimaldavad arheoloogilised uuringud heita valgust neist ühele.

Kunagine suur kivikalme Kunda hiiemäel on nüüdseni säilinud vaid osaliselt. Seda tähistab ümbritsevast maapinnast kuni mõnikümmend sentimeetrit eenduv kühm, mis 50 meetri ulatuses piki karjääri serva hõlmab kitsa 6–10 meetri laiuse riba. Matusepaik koosneb mitmest tõenäoliselt eri ajal rajatud osast. Kalme edelaosas on näha viie tarandi piirjooned (# 4). Karjääri servas jälgitavad paeplaatidest laotud tarandimüürid toetuvad raudkividest alusele. Arvestades kalme ehituslikke iseärasusi ja tarandite suurust, võib kalme seda osa pidada noorema eelrooma rauaaja aegseks (200 e. Kr.–50 p. Kr.). See on siiski vaid esialgne oletus, millele tuleb kaevamistega kinnitust leida.

Eelmisel aastal kaevetöödega avatud 78-ruutmeetrine ala kalme kirdeosas on seevastu sarnane teadaolevate vanemal eelrooma rauaajal (500–200 e. Kr.) rajatud tarandkalmetega. Kaevandis võis eristada kaheksat kirstulaadset tarandit, millesse oli maetud üks või mitu surnut. Üksteise külge pikuti ja risti ehitatud väikesed tarandid ehk kirstud moodustasid omamoodi kärgja struktuuri. Kirstude ja luustike paigutuses oli jälgitav kindel korrapära: need asetsesid kas kirde–edela- või loode–kagu-suunaliselt. Kirstude 50–70 cm laiused müürid koosnesid ühte või kahte ritta laotud paekividest. Nende siseosa mõõtmed jäid vahemikku 260–290 x 70–80 cm. Niisuguse ehitusega varaseid tarandkalmeid on Eestis teada alla kahekümne, neist Kunda hiiemäele lähim jääb Iilasse.

Matmiskombed. Uuritud kalmeosas märgiti üles kolmeteistkümne luustiku asendid (# 5). Surnud olid paigutatud kirstu põhja pandud suurematele paeplaatidele. Kolmes kirstus asus maetu pea juures päitsikivi. Üks kirstudest oli aga seestpoolt vooderdatud viltuste ja püstiste paeplaatide ning -kamakatega. Tarandi põhjaplaatidelt leitud söetükid osutavad, et enne surnu asetamist kirstu tehti selles tuld. Võib-olla on see kajastus matmiseelsest kombest, mis nõudis kirstu rituaalset puhastamist tulega. Pealt kaeti surnukeha aga kahe kuni nelja paeplaadikihiga.

Esialgu olid tarandi müürid sisetäidisest umbes kuuskümmend sentimeetrit kõrgemal, kuid aja jooksul on kirstud täitunud müüridelt alla varisenud kividega.

Nii nagu mitmes teiseski varem kaevatud eelrooma rauaaja matusepaigas (nt. Tõugu II, Palmse) võis ka Kunda kalme matmisrituaalides täheldada, et surnu keha ja pead oli koheldud erinevalt. Kuigi kivikalme kaevatud osas luustikel üldjuhul põlemisjälgi ei leitud, oli siiski kaks matust, kus surnu pea, erinevalt kehaosast, oli põletatud. Neist ühe juures oli pinnas kolbatükkide ümber põlenud ning sisaldas söetükke: ilmselt tehti kirstus kohapeal pea ümbruses tuld.

Inimese pea ja/või kolju olulisust matmiskultuuriga seonduvates uskumustes näitavad ka neli üksikult leitud kolpa. Uskumustele peast kui väe asukohast leiab viiteid paljudelt loodusrahvastelt.

Seda tüüpi matusepaikadele iseloomulikult puuduvad Kunda kalmes uhked hauapanused. Enamik matuseid oli üldse ilma kaasleidudeta, mõne juurest leiti loomaluid ning kahest kirstust ka savinõukilde. Võimalik, et pea rituaalne käitlemine laienes ohvriloomadelegi, sest kaasa oli pandud eelkõige nende lõualuid ja hambaid.

Ilmselt on pärast mõningast vaheaega kalmeosa matusepaigana uuesti kasutusele võetud. Järelmatusele viitab üks luustik, mis paiknes teistest kõrgemal, tänapäevasest maapinnast kõigest veerandsaja sentimeetri sügavusel. Luustiku kolba juurest leitud kumerselgse raudnoa järgi (# 9) võib matus olla samaaegne kalme edelaosa hilisemate taranditega.

Mõni seik jääb igavesti teadmata. Kui suur oli järelmatuste osakaal maetute koguarvust, ei ole praegu veel võimalik öelda. Üksikult paiknenud inimluid leiti palju ning juba mõne sentimeetri sügavuselt maapinnast. Täpsemad andmed maetute arvu, nende soolise ja ealise kuuluvuse ning tervisliku seisundi kohta selguvad pärast luude analüüsi. Samuti saab põhjalikumate uuringute järel teha kindlaks kalmest leitud loomaluude liigi.

Praegu ei ole üheselt selge, kas kalmed ehitati Kunda hiiemäele kui hiide, kus käidi jumalaid teenimas või mäele, mis oli mingil muul kombel oluline. Ei asu ju kõik Kunda kalmed just hiiemäel: tsemenditehase lähedale jääb Eestis seni teadaolevalt pikim, 150 meetri pikkune tarandkalme.

Küll aga on kindel, et umbes 2400 aastat tagasi pidasid kohalikud elanikud Kunda hiiemäge äärmiselt tähtsaks paigaks. Paraku pole selge, milliseid rituaale täideti mäel peale kivikalmete rajamise ning sinna matmise, ja vaevalt, et selles selgust saabki.