Peatselt loodav Rubina looduskaitseala hõlmab eeskätt mitmekesist loodusmaastikku, kus leiab elupaiga liigiliselt kirev linnupere, ent elamusi ja korilusrõõmu jagub ka inimesele.

Sakala kõrgustikul, Valgamaa ja Viljandimaa piirimail on loomisel uus kaitseala. Viljandi maakonnas hõlmab Rubina looduskaitseala Karksi valla Mäeküla, Ainja ja Sudiste ning Tarvastu valla Veisjärve küla maid; Valga maakonnas jääb ta Põdrala valla Voorbahi küla ning Helme valla Karjatnurme küla maadele. Kavandatava looduskaitseala pindala tuleb ligikaudu 1920 hektarit.

Peamise osa kaitsealast võtavad enda alla Rubina soo ja Veisjärv. Rubina soo (ka Lagesoo, Tõrusoo) asub lainja moreentasandiku ulatuslikus nõos, mille lohkudesse jäid pärast mandrijää taandumist väikesed järved. Need kunagised veesilmad olid ilmselt üsna madalad, sellele viitavad hajusalt paiknevad 30–40 cm paksused järvemudakihid turba all.

Veisjärv on võrdlemisi suur (pindala 480 ha) ning ainus siinses nõos senini püsinud jäänuk pärastjääaegsest suuremast jääpaisjärvest. Kõrg-Eesti rohketoiteliste järvede hulka kuuluva veekogu põhjas lasub 4,5 meetri paksune mudakiht. Järv on väga nõrga läbivooluga: ainus väljavool lähtub edelanurgast Õhne jõkke, mida mööda kulgeb osaliselt ka kaitseala edelapiir. Järvetasandik on laialdaselt soostunud, mistõttu lõuna ja lääne poolt järvele hästi ligi ei pääse. Põhja- ja idakallas on kättesaadavam, sest kallast palistab vaid kitsas metsariba, kohati ulatuvad põllumaad peaaegu järveni.

Möödunud sajandil (1920. aastatel ning ka hiljem) on maaparandajad Veisjärve veetaset mitme meetri võrra alandanud. Varasematel aegadel oli see järv oluline kalamajanduse seisukohalt: mitmel korral (1938, 1962) on siia lastud isegi angerjamaime. Veetaseme langus on aga kalastikku tugevalt mõjutanud, nii et kunagi väga rohke latikas on siit nüüdseks peaaegu kadunud. Sellegipoolest sobib Veisjärv kalastajaile ka praegu ning on ümbruskonna inimeste armastatud supluskoht.

Pärimuse järgi on Veisjärv tulnud oma praegusele kohale musta pilvena ja uputanud heinalise, kes nüüd igal aastal ohvreid nõuab. Järve tuleku ajal oli sinna uppunud ka palju veiseid, sellest siis veekogu nimi. Vanarahva jutu järgi maksab Veisjärv Võrtsjärvele võlga: ta pidavat igal aastal saatma neljandiku oma kalasaagist Võrtsjärve, sest pärast sündi polevat tal endal kalu olnud ning ta laenud neid naabrilt. Arvata võib, et kalavahetus käib Õhne jõe kaudu, mis neid kaht järve ühendab.

Mitmekesine maastik. Soo- ja järvetasandikku läbib mandrijääsetetega täitunud ürgorg, kus leidub allikaid. Lainjat moreentasandikku soonõos mitmekesistavad üksikud künnised ja seljakud. Leidub oose ja kivikülve. Maastik on siin pilkupüüdev ning pakub eriilmelisi elupaiku. Ohustatud taimeliikidest kasvavad järve põhjakaldal täpiline ja kahkjaspunane sõrmkäpp.

Oma osa maastiku kujundamisel on ka kopral, kes tegutseb peamiselt soo lääneossa kaevatud kraavidel. Kraavides vett paisutades on kobras üle ujutanud laialdase metsaala.

Rubina soo eri osades saab näha nii madalsood ja raba kui ka nende vahepealset siirdesood, viimast rohkem Õhne jõe ülemjooksu lähistel ning soo edelaosas. Veisjärve äärne raba on kuivenduse tagajärjel muutunud puisrabaks, ent otsesest kraavitusest puutumata raba keskosa ilmestavad rohked laukasilmad. Siin on nii puis-lauka, puis-älve kui ka älvesteta lageraba. Turbakiht küünib kohati kuni 9,7 meetrini. Rabalaamade vahemikus laiub samblarohke põõsas-siirdesoo, kus iseloomuliku liigina kasvab alpi jänesvill. Soo lääneosas valitseb mätlik siirdesoomännik, äärealadel leidub ka madalsookuusikut ja -kaasikut. Rubina soo on hästi teada marjulistele, sest siin kasvab rikkalikult jõhvikaid.

Rahvusvahelise tähtsusega linnuala. Veisjärv ja Rubina soo on ümbruskonna linnurikkamaid alasid, mis paistab silma omanäolise haudelinnustiku poolest. 1990. aastatel tehtud inventuuride andmeil pesitseb sel alal linde ligi 80 liigist. Ohustatud linnuliikidest on siin elupaiga ja pesitsemisvõimalused leidnud väikepistrik ja Eestis üks haruldasemaid pesitsejaid – laululuik. Veel kuuluvad siinsesse haudelinnustikku kalakotkas, mudatilder, soo-roolind, punaselg-õgija jt. Toitumas käivad sel mitmekesise loodusega alal ohustatud liikidest veel väike-konnakotkas, must-toonekurg, merikotkas ja kanakull. Rubina soo lääneosa on metsise elupaik ning kevad- ja sügisrännete ajal peatuvad siin läbirändavad haned ja sookured. Viimastele on ala ka turvaline sulgimispaik. See rahvusvahelise tähtsusega linnuala on oluline ka meie kohaliku linnustiku kaitse ja elupaikade säilitamise seisukohalt.

Rubina looduskaitseala kuulub nii linnu- kui ka loodusalana loodavate Natura 2000 alade hulka.

Kaitsekord. Kaitse-eeskirja järgi jaguneb Rubina looduskaitseala Rubina ja Õhne sihtkaitsevööndiks ning Veisjärve ja Õhne piiranguvööndiks. Kõige rangemad piirangud on Rubina sihtkaitsevööndis, kus tahetakse tagada looduse areng inimese sekkumiseta. Õhne sihtkaitsevööndis on ohustatud liikide kaitse otstarbel keelatud inimeste liikumine 1. veebruarist kuni 31. augustini. Kogu kaitsealal tohib jahti pidada 1. septembrist kuni 31. jaanuarini. Veisjärvel ja Õhne jõel võib sõita paadiga, kuid linnustiku ja vee-elustiku kaitse huvides ei tohi paadimootori võimsus ületada 6 kW.

Et Rubina looduskaitseala kuulub Natura 2000 alade hulka, tuleb seal midagi kavandades hinnata mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku aladele kehtestatud erisusi.

Kaitseala valitsevad keskkonnaministeeriumi Viljandimaa ja Valgamaa keskkonnateenistus.

1. Eesti Ornitoloogiaühing (koost.)1998. Ettepanek Rubina looduskaitseala moodustamiseks. Käsikiri keskkonnaministeeriumi info- ja tehnolesluses.

2. Mäemets, Aare (toim.) 1968. Eesti järved. Eesti NSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituut, Tallinn: 402–406.