Metsade pindala väheneb Eestis küllap kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis. Üks intensiivistunud puidukasutuse ilmselgemaid ohvreid on kanakull, kelle arvukus on meil viimasel kümnendil vähenenud ligikaudu kaks korda. Tema elupaiku, kuuseenamusega raieküpseid metsi, jääb üha vähemaks. Rääkimata tema üha halvenevatest toitumistingimustest või metsatöödega kaasnevast häirimisest. Möödunud aastast alates on kanakull arvatud kaitsealuste liikide teise kategooriasse, mistõttu vähemalt pooled pesapaikadest peavad jääma kaitsealadele või olema vormistatud püsielupaikadena.

Kanakull on vanadele eestlastele olnud kardetud võõras, kelle nimetamisest eriti söögilauas hoiduti. Ümberütluses sai kanakullist metsakuri. Lääne-Nigulas tuli “kull võttis kana” asemel öelda “mets võttis kana”. Mart Mäger on oma teoses “Linnud rahva keeles ja meeles” kirjutanud, et kanakatkuks kutsutud kanakull võtab kanal tihti hinge välja pererahva silme all, nii et suled lendavad. Ei aidanud siin ka majaliste hurjutamine ega kanakarja meeletu kisa.

Kanakasvatusest maal, nagu muustki põllumajandusest pole praeguseks paraku kuigi palju alles: tänapäeval peetakse enamasti vaid kasse-koeri ning kevaditi põletatakse kulu. Nüüdisaegsete kanafarmide asukaid kanakull vaevalt kätte saaks, pealegi on kanakulle väheseks jäänud. Inimese majanduslikke huve kanakull tänapäeval seega vaevalt kahjustada suudab. Ometi püsib mälestus kanakullist kui hävitamist vajavast röövlinnust visalt: tarvitseb vaid vaadata kommentaare aasta linnu valimise teate kohta või kuulata metsameeste arvamusi kanakulli püsielupaikadest, mis takistavad uute raielankide rajamist.

Vajadus parandada selle linnu mainet ning tema kiiresti vähenev arvukus on kindlasti peapõhjused, miks ornitoloogid valisid tänavuse aasta linnuks kanakulli. Seejuures väärivad esiletõstmist kotkauurijad, tänu kellele on teadmised kanakulli käekäigu kohta päris head. Ometigi saavad ka Eesti Looduse lugejad omalt poolt pisut kaasa aidata aasta linnu kaitsele, teatades kanakulli võimalikest pesitsuskohtadest Eesti ornitoloogiaühingule.

Siinkohal on vast sobilik meenutada, et oleme huvitatud igasugustest tähelepanekutest Eesti looduse kohta. Ka pealtnäha lihtsad loodusvaatlused võivad huvi pakkuda nii teadlastele kui ka teistele loodushuvilistele. Meie looduse parimad tundjad on nõus vastama lugejate küsimustele. Teretulnud on muidugi ka igasugune tagasiside ilmunud kirjutiste kohta, rääkimata artiklite temaatika ettepanekuist.

Kanakasvatusest maal, nagu muustki põllumajandusest pole praeguseks paraku kuigi palju alles: tänapäeval peetakse enamasti vaid kasse-koeri ning kevaditi põletatakse kulu. Nüüdisaegsete kanafarmide asukaid kanakull vaevalt kätte saaks, pealegi on kanakulle väheseks jäänud. Inimese majanduslikke huve kanakull tänapäeval seega vaevalt kahjustada suudab. Ometi püsib mälestus kanakullist kui hävitamist vajavast röövlinnust visalt: tarvitseb vaid vaadata kommentaare aasta linnu valimise teate kohta või kuulata metsameeste arvamusi kanakulli püsielupaikadest, mis takistavad uute raielankide rajamist.

Vajadus parandada selle linnu mainet ning tema kiiresti vähenev arvukus on kindlasti peapõhjused, miks ornitoloogid valisid tänavuse aasta linnuks kanakulli. Seejuures väärivad esiletõstmist kotkauurijad, tänu kellele on teadmised kanakulli käekäigu kohta päris head. Ometigi saavad ka Eesti Looduse lugejad omalt poolt pisut kaasa aidata aasta linnu kaitsele, teatades kanakulli võimalikest pesitsuskohtadest Eesti ornitoloogiaühingule.

Siinkohal on vast sobilik meenutada, et oleme huvitatud igasugustest tähelepanekutest Eesti looduse kohta. Ka pealtnäha lihtsad loodusvaatlused võivad huvi pakkuda nii teadlastele kui ka teistele loodushuvilistele. Meie looduse parimad tundjad on nõus vastama lugejate küsimustele. Teretulnud on muidugi ka igasugune tagasiside ilmunud kirjutiste kohta, rääkimata artiklite temaatika ettepanekuist.