Jutustab Jan:

Ühel jaanuarikuu viimastest päevadest lapsega kelgutades avastasin kodu lähedal pisikeses kiirevoolulises ojas agaralt tegutseva vesipapi. Tõin kiiresti kodunt kaamera ja asusin hiilima. Ent see pisike lind – kasvult ehk kuldnoka ja varblase vahepealne – ei lasknud endale lähemale kui 10–15 meetrit. Paraku on see vahemaa 300-millimeetrise objektiivi jaoks liiga pikk. Sedapuhku tegemata jäänud pildid jäid hinge kripeldama.

Teades, et talvituval vesipapil on oma kindlad söögikohad, otsustasin ehitada kärestiku lähedusse telkvarje paari piilumisprao ning suurema avaga objektiivi jaoks. Mu rõõm oli suur, kui linnuke naasiski ojakividele: nüüd sain teda jälgida lähemalt.

Vesipapi päev algas enda puhastamisega. Seda jäädvustades sai poolik film mu kaameras täis. Filmi vahetades liigutasin kogemata varjet, see aga ei jäänud vesipapile märkamata: ta lendas sadakond meetrit allavoolu oma toimetamisi jätkama. Ootasin poolteist tundi, kuid väike tume kogu üha sukeldus seal kaugel.

Järgmise päeva hommikul kohendasin varjet ning seadsin võttenurga madalamale. Statiiv oli nii maad ligi, et pidin toetuma küünarnukkidele, taguots põlvedel. Oodata tuli päris kaua, enne kui nüüd juba tuttav vesipapp söögipoolist otsima tuli. Minu suureks üllatuseks tõi ta sel korral ühes kaaslase, justkui teiselegi oma suurepärast toidulauda pakkudes. Kahekesi tegutsedes olid nad tunduvalt aktiivsemad, kumbki ei püsinud hetkegi paigal. Olin seni pidanud vesipappi veelembeseks, kuid siiski rohkem kuivamaa linnuks. Nüüd kummutati see arvamus täielikult: linnud ujusid ja sukeldusid pidevalt, tuues peaaegu iga kord välja midagi suupärast. Ent sain teha vaevalt mõned kaadrid, kui otsustati lennata teisele, allavoolu paiknevale püügikohale ...

Loomulikult olin platsis ka järgmisel päeval. Sel korral tuli vesipapp lausa varjendi ette, mis tähendas, et sain filmi peagi täis. Et uut filmi kaasas polnud, siis jäin lihtsalt linnu tegemisi jälgima. Vaatemäng oli täiuslik. Lindudelgi on inimestega sarnased kombed: aeg-ajalt on vaja ennast sügada ja liikmeid sirutada, siis tuleb haigutus peale jne.

Ma poleks küll tahtnud linnukest häirida, aga kahjuks hakkas aeg otsa saama, nii et pidin end minekule sundima. Kui ma varjest välja ronisin, ei ehmunud vesipapp üldse: vaatas pisut kahtlustaval ilmel, kuidas ma oma fotokola varjest välja tõstsin ja minema jalutasin.

Ent ilmutusest saadud kaadrid valmistasid täieliku pettumuse: pildid olid ebateravad ning detailitud. Väikest rõõmu pakkusid siiski tabatud huvitavad momendid, mis veensid, et kiiresti liikuvaid objekte laseb pildistada ka vana hea manuaalse fookusega objektiiv.

Näitasin oma ebaõnnestunud pilte sõber Svenile ning meelitasin teda Saaremaale lootuses, et äkki suudab tema oma kogemuste ja parema tehnika (objektiiv!) abil paremaid pilte saada.

Päeval, mil Sven saarele jõudis, oli linnuke nagu kiuste kadunud. Oma senise kogemuse põhjal teadsin, et tuttav vesipapp ei kao kunagi kauemaks kui ainult üheks päevaks. Kasutasime aega, et ehitada veel teinegi varje.

Järgmisel hommikul oli suurepärane talveilm, temperatuur paar kraadi alla nulli ning taevas selge. Teades, et parim valgus jõuab ojakesele alles kella kümnest, sõime rahulikult ning tegime ettevalmistusi pikemaks pildistamiseks varjes.

Jutustab Sven:

Vesipapp andis meile tõelise etenduse. Ta tegutses mõlema varje läheduses terve päeva, võimaldades meil valida valgust ja õigeid hetki.

Olen kindel, et paljud talvel matkajad, keda tõmbab vee lähedus, on näinud seda väikest pruuni valge “pudipõllega” tombukest kivil kükitamas ning põlvi nõksutamas. Mõnigi saab sellest laengu terveks päevaks, kuid elamus pole võrreldav võimalusega vaadata ja pildistada linnu tegemisi kõigest paari meetri kauguselt.

Vesipappi jälgida on väga huvitav, eriti veel siis, kui saab tõepoolest näha iga tema detaili, iga sulekeerdu ning lugeda veepiisku linnu sulestikul. Huvitav on õppida tundma tema liigutusi ja käitumist. See on lausa vajalik parimate momentide tabamiseks: et jäädvustada sekundi murdosa kestvat poosi, ei aita kiirest reageerimisest, vaja on ennetada. Tuleb teada, mis millelegi järgneb. Ainulaadseid momente tabad vaid siis, kui tead, milline käitumine eelneb haigutusele, kuidas vesipapp ennast järjekordsele sukeldumisele sätib. Ainult niimoodi toimetades on võimalik tabada seda, mis hiljem kodus õhtuteed juues ja pilte vaadates mõjub niisama meelierutavalt nagu varjes linnukese läheduses. Selles põhinebki foto mõte: anda edasi momendi emotsiooni.

Igatahes oli see retk üliedukas, sain rikkamaks suurepärase kogemuse võrra ning tuttavaks ühe senini ainult Fred Jüssi kirjelduste järgi silme ees oleva linnuga.