Kui looduses ka muud ei oleks kui vaid mets ja meri, jääks nende vahele ikkagi rannajoon. Iidne kohtumispaik. Elementidevaheline piir. Aga kus on piirid ja üleminekud, seal on sünergia. Sel aastal ei tahtnud meri kuidagi omal kohal püsida. Vesi ronis kuivale maale ja võttis oma servaefektid kaasa. Sünergia tekkis seal, kus seda nii määratus koguses tavaliselt pole, ja võib ütelda, et lõi kõvasti laineid.

Antiiksetest aegadest peale tunneme vee tõukejõudu, mõtlemata sellele, et veel suurem tähtsus oli tal mõttemaailma ülesehituses kõikide teiste ainete arhetüübina või lihtsalt teadusliku mõtte taganttõukajana. Antiik on ammu murenenud asi, praegu ei tõuka vesi isegi mitte veskilabasid. Mis ime siis, kui see kipub enne või pärast kaanetamist pingeid maandama.

Nüüd on rannajoon põhjani üles kaevatud ning metsa alla ja rannalinnade õue peale laiali loobitud. Juured ja tüükad on puhtast kangekaelsusest seni veel vanas kohas ning need, mis lainetele meelepärasemad olid, on pakase abiga võtnud endale iseseisva elu.

Õige varsti pärast seda, kui hillitsetud ummiklaines servipidi kokku klõbisevad jäätaldrikud üheks jagamatuks koorikuks muutuvad, saab jääst põline põrand käijale, ent ujujale kõva katus pea kohale. See on meiesugustele nina peale visatud puhas pluralism, millega ainete arhetüüp justkui muuseas hakkama saab. Kõnni, surelik, kui julged! Enne kui jalgealune vedelaks lööb ja meri taevasse aurab.

Kui vesi on sümbolistlik kaose ja naisalge tähistaja, siis mis on jää? Tardunud kaos? Frigiidsuse ekvivalent? Ootele pandud elu? Saamise idee, saatuse hologramm?

Räägitakse, et jääpurika sees, nagu veetilgaski, peegeldub maailm. Või oli see tulevik? Kui ei peegeldu, on silmapiir udune. Ei teagi, mis juhtuma hakkab ja mis millal tuleb. Küllap tuiskab kevadeni.

Kas kevadel vanad reeglid ikka kehtivad veel? Need, mis pluralismi reguleerivad ja purikad tilkadeks muudavad. Küllap siis, kui protsesside arhetüüp – tuli – ikka ahjus on. Ja nii saavadki ühel soojal päikesepaistelisel kevadpäeval neli ürgelementi rannajoonel jälle kokku.