Saare põhjaossa sensitiivid minna ei soovita. Seal olla jube suur kiirgus. Arvatakse, et saar on alt õõnes ja seal peidab tänini end mõni aatomiallveelaev ...

Nii kirjutati Naissaarest 1997. aastal. Tõele see siiski ei vastanud, nagu ka jutt nafta olemasolust saarel. Legende Naissaare nime ja sealsete asukate kohta on aga rohkesti. Mis seal parata, kui 11. sajandil Naissaarel käinud munk Bremeni Adam kirjeldas oma kroonikas Terra Feminarumil nähtut nõnda: „Saarel elavad imekaunid naised, lapsi saavad nad aga koledate elukatega, keda saarel mitte vähe ei ole. Kui sünnivad poisid, siis on need koerakoonlased. Kui tüdrukud, siis ilusamad kõikidest. Naised elavad koos ega taha meestest midagi teada. Kui mehed peaksidki neid vaatama tulema, siis kihutatakse nad kurjaga minema.“ Teise lapsesaamise võimalusena märkis ta kohaliku allikavee joomist, kolmandana siiski ka tõelist mehe-naise vahekorda aeg-ajalt saarel käivate kaupmeeste või vangi võetud võõraste sõdalastega, keda amatsoonid ise vangistanud. Meheikka jõudnud pojad olevat maha müüdud slaavi orjaturgudel, tütred kasvatatud üles – emadetaolisteks.

Naissaart tutvustab kolm matkarada, millest lõuna- ja keskrada on Eesti Looduses juba varem kirjeldatud (vt. EL 2005, nr. 1 ja 2). Kolmas matkarada kulgeb saare põhjaosas. Seda võib nimetada militaarrajaks, sest suur osa vaatamisväärsustest on sõjalise minevikuga. Teekonnale asudes tasub kaasa võtta taskulamp: ilma selleta võib nii mõnigi huviväärsus korralikult nägemata jääda.

Ohvitseride kasiino üsna hägune ajalugu. Matkarada algab sadamast kuue kilomeetri kaugusel Haldja (Aldia) külast, mida nüüdsel ajal kutsutakse ka Kasiinokülaks. Küla tekkis siia eelmise sajandi alguses, täpsemalt Esimese maailmasõja käigus. Üks tähelepanuväärsemaid ehitisi ongi ohvitseride kasiino ehk Naissaare komandantuur. Praegusajal on see eraomanduses, kuid paraku seni väga kehvas seisukorras. Samuti pole kiita olukord maja ümbruses: endises iluaias võimutsevad kibuvitsad.

Esimese maailmasõja ajal hoone põles ning see taastati 1924. aastal. Legendide järgi tehtud hoones päeval tööd ja õhtul lõbutsetud linnast toodud tüdrukutega ning mängitud kaarte. Ent Eesti Vabariigi ajal midagi säärast ei juhtunud. Vähemasti nii kinnitavad need, kes sel ajal siin elasid ja kelle vanemad komandantuuris töötasid. Ka endised naissaarlased ei osanud mulle öelda, miks seda komandandi ametiasutust ikkagi kasiinoks nimetati. Samas nentisid nad, et ka laste seas oli levinud see kõlalt uhke ja salapärane kasiino.

Haldja külas asus ka Naissaare komandantuuri juhtimiskeskus: staap, klubi, kino, algkooliklassid, kasarm, söökla, saun, töökoda, mitmesugused laod ja kõrvalhooned. Söökla oma suure köögi ja leivaküpsetusruumiga varustas ühtlasi lõunakomandantuuri: toit veeti sinna raudteel suurtes termosnõudes. Nõukogude armee kasutas seda ametihoonet kasarmu ja staabina.

Viimsi vald müüs oksjonil 23 nõukogudeaegset militaarrajatise varet; kõige kallim oligi Haldja külas asuv ohvitseride kasiino – 121 000 krooni. Kokku oli Naissaarel tagastatavaid krunte aga 69. Kasiino ehitamise aasta ja esialgse otstarbe kohta pole andmeid. Hoone leiab aga hõlpsasti üles: kui sadama poolt tulla, jääb see paremat kätt kohe tee äärde.

Savikalda rannaastang ja patareid. Haldja külast suundub matkarada mere äärde, Naissaare kõige tuntuma astangu juurde. See on Savikallas, mille kõrgus on üle seitsme meetri. Rannaastangul paljandub sinakas liivsavi, mida enamasti katab rusukalle. Üks endine naissaarlane rääkis mulle, et väiksena hüppasid nad sealt astangult merre. Ta imestas, kuidas nad sellise vägitükiga tollal hakkama said: kive on palju ja pisemagi eksimuse korral oleksid tagajärjed kurvad olnud. Naissaare Savikallas tuleb aga mulle meelde iga kord, kui näen kuskil päevalilli õitsemas. Just seal, peaaegu mere piiril, väikeste kivide ja liiva vahel õitses ühel suvel üksik, ligi kahe meetri kõrgune päevalill.

Savikaldast mitte kaugel asub Eesti-aegse nummerduse järgi 5. patarei (lõunarajal asuv 5. patarei kandis sel ajal numbrit 4). Siia, saare idakaldale rajati patarei 1919. aastal, et vajaduse korral hoida tule all Naissaare ja Aegna vahelist ala. Tallinnast saadeti kaks 150-millimeetrist Saksa rataslafettsuurtükki, millele 1921. aastal lisandusid kolm 76-millimeetrist Vene 1900. aasta mudelit. Kuid kindlat positsiooni polnud: kahurid seisid täiesti ilma varjeta.

Ajakohast patareid hakati Savikaldale ehitama 1923. aastal. Juba järgmisel aastal oli võimalik kahurid paigale seada, kuigi valminud oli ainult kaks betoonalust – teised olid puidust ja mullast. Esialgu meenutas komandopunkt pigem muldonni, mille kohal madal palktorn. Veel samal aastal jõuti lõpule ka betoonist komandopunkti ning kahe suurtükialuse ehitusega.

Et patarei maapealne osa märkamatuks ei jääks ja huvilistel oleks võimalik ka maa-alustesse käikudesse piiluda, on “katakombidesse” viivad avad tähistatud punaste nooltega. Üks selline asub matkarajal, teine paarkümmend meetrit mere pool. Maa-aluse tunneli pikkus ulatub paarisaja meetrini, selle kõrgus on aga 1,9–2 meetrit. Ühele ja teisele poole peatunnelit jäävad väikesed ruumid: need olid laskemoonakambrid ja meeskonnavarjendid. Ilma taskulambita pole käikudes paraku midagi teha. Mõned matkajad on tunnelites näinud nahkhiiri.

Rannakaitsepatareid polnud aga põhjus, miks Naissaar oli viiskümmend aastat Nõukogude armee eriti rangelt salastatud sõjaline objekt. Eeskätt tuli saladuses hoida saare keskossa paigutatud miiniladusid. Samuti ei tohtinud ükski tsiviilisik sattuda raketibaasi, mis rajati saare põhjaossa 1963. aastal. See rajatis koosnes kümnest raketipesast ja oli tollal üks uuema tehnoloogiaga raketibaase Nõukogude Liidus. Baas suleti 1982.–1985. aastail. Praegu on raketibaasist alles angaarid. Mõni aasta tagasi võis neist leida ka „erialakirjandust“ ja loosungeid, kuid praeguseks on Naissaare elanikud angaarid teisel otstarbel kasutusele võtnud. Seega ei kutsuks üles angaarides kolama, küll aga soovitan nautida angaaride pealt avanevat vaadet.

Tuletornist näeb ära ka Soome. Raketibaasist pisut põhja poole jääb kunagine hüdrometeoroloogiajaam, kus tehti vaatlusi 1923. aastast kuni 1993. aasta juulikuuni. Raketibaasi vastas üle tee paikneb Naissaare piirivalvekordon.

Matkarada mööda suundume aga Naissaare kõige põhjapoolsema tipu – Virbu otsa poole. Kuival ajal on eriti selgelt näha veega kokku kantud liiv ja kivid, millest on moodustunud siuglev neem. Siin asus Põhjasadam ehk Põhjasild: sellest annavad märku vee alt välja turritavad kiviaiad.

Virbu küla oli Nõukogude Liidu ajal ainus Naissaare küla, kus elas tsiviilelanikke. Majad on siin üsna hästi säilinud, kuna need olid kasutuses ka okupatsiooniajal. Praegu elavad külas majaka- ja metsavaht.

Virbu suurim vaatamisväärsus on 1960. aastal püstitatud kaheksatahuline 45-meetrine tuletorn. Naisaare lõuna- ja põhjatipus asusid majakad juba 1788. aastast. 1805. aastal ehitati Pikasääre otsa kivist tuletorn, mis 1817. aastal sai plinkimisseadme. 1842. aastal otsustas kroonu ehitada saare põhjatippu aga uue tuletorni. Ehitajateks olid venelased, kes juttude järgi olid hoolitsemata välimusega ega pidanud tööriistade hoidmisest raasugi lugu. Teatakse rääkida, et läheduses elanud Karu Jüri nimeline naissaarlane korjas laokile jäetud tööriistad metsa alt kokku ja müüs need omakorda majakaehitajatele. Ehitus kestis viis aastat ja uus, 38 meetri kõrgune ümmargune tuletorn valmis 1849. aastal. Hoolimata uuest tuletornist laevahukud siiski jätkusid. 1941. aastal majakas aga õhiti.

Praegune raudbetoonist tuletorn on rajatud peaaegu samale kohale. Majakavahiga kokkuleppel saab ronida ka tuletorni platvormile. Sportlik vorm on soovitatav, sest lifti pole. Vaade on aga ronimist väärt. Selge ilma korral näeb tuletorni vaateplatvormilt ka Soomet, mille lähim punkt on vaid 34 kilomeetri kaugusel. Viimaste aastate jooksul on Naissaare tuletorn teinud läbi väikese uuenduse: torni on värvitud ja parandatud plinkimisseadet.

Järjekordsed patareid. Tuletornist paistab ka saare põhjatipu juures asuv monoliitne betoonehitis – 9. patarei. Selle kummaski otsas olid laskemoonavarjendid ja nende kohal kahe kaheksatollise kahuriga soomustorn, mille diameeter oli 6,62 meetrit ning soomus ühtlaselt kolmkümmend sentimeetrit paks. Otsaehitisi ühendas paksus betoonis kulgev tunnel, mille otstes asus lai trepp. Eraldi komandopunkti patareil ei olnud. Kogu esikülge kaitses liivavall. Tuld sai avada nii veeväljale läänes kui ka Suurupi-esisele. Seegi patarei on õhitud.

Vaid mõnisada meetrit edasi on Peeter Suure patarei, mida tunti ka numbri all 10A. Terviku moodustasid kaks tugevat kahekorruselist soomustornialust, mis olid omavahel ühendatud 200-meetrise liivavalliga. Selle keskosas võib märgata laiendit: tõenäoliselt oli see kolmanda torni jaoks kavandatud asukoht. Valliga püüti vaenlase tule eest varjata raudteeharu.

Betoonehitistest valmis ainult põhjapoolne, millele jõuti peale tõsta ka soomustorn. Torni paigaldati selleks kohale toodud portaalkraanaga. Lõunapoolsest betoonrajatisest suudeti valmis ehitada vaid raudkivialus koos välisseintega ja silinderjas betoonalus soomustornile. Katuse, seinte ega vahelagede valamiseks aega enam ei jäänud: enne tuli saarelt lahkuda.

Ka selle patarei projektis polnud juhtimiskeskust ette nähtud. Mõlemad rajatised on püsinud tervetena. Põhjapoolset torni saab seest uudistada, kuid jällegi läheb vaja taskulampi. Pisut ettevaatust ei tee paha: on kohti, kus põrand jätkub alles viie meetri sügavusel.

Tuleks mainida, et saare põhjaosas mobiiltelefonilevi puudub, vähemalt Eesti võrgus. Korduvalt on saabunud mulle aga teateid, et olen nüüd Soome levialas. Saare põhjaossa ehitatud mast pole siiski mõeldud telefonilevi parandamiseks, vaid see kuulub piirivalvele. Masti otsas on radar, mis monteerimisjärgus olles sai äikesetormis tabamuse. Sel ajal saarel olnud oskavad teile tollest 14. novembri õhtust lähemalt pajatada.

Maa-alla peidetud saladused. Enne veel, kui jõuame järgmise patarei juurde, möödume paigast, kus asub nn. avalik saladus. Avalik sellepärast, et kõigile on see näha. Saladus aga seepärast, et päris täpselt ei tea keegi, mis see on. Nähtaval on ainult avaus ja liiva täis varisenud käigu algus. Mis sealt edasi tuleb ja kuhu see käik minna võiks, pole teada: torkida seda ei lubata. Tõlgendusi on siiski mitu. Mõni teab, et seal olevat viiekorruseline maa-alune hoone, teine jälle väidab, et maa on seal seest õõnes, ja kolmas …

Enamik Naissaarele saabunuist tunneb suurt huvi patarei 10B vastu: seal asub suur pöörlev kahurialus. See on tõepoolest Naissaare suurim. Kahuritoru pikkus oli 14 meetrit, läbimõõt 320 millimeetrit. Mürsk kaalus viissada kilogrammi ja kahuri laskekaugus oli alguses 24, pärast täiendusi 30 kilomeetrit. Kahurist tehti siiski vaid üks proovilask.

Patarei koosnes kahest suurest betoonehitisest ja nende vahel kerkivast komandopunktist, mille ühes otsas asus jõujaam. Kõik need olid omavahel ühendatud liivavalli all kulgeva tunneliga. Siinne komandopunkt oli Peeter Suure merekindluse kõrgeim kaitserajatis: kolme korrusega ja kõrgust jalamilt ülemise rinnatise servani viisteist meetrit. Eesti Vabariigi alguspäeviks oli põhjapoolne osa patareist peaaegu täielikult hävinud, vasakpoolse soomustorni alus oli aga enam-vähem terve. Korras oli ka komandopunkt, kuid maa-alune ühenduskäik oli vett täis. Vasakpoolne tornialus otsustati konserveerida, selle soomustorn sai pappkatuse. Kuid soov rajada sinna korralik patarei rauges õige varsti: juba 1938. aastaks olid ruumid ning maa-alune tunnel komandopunktiga taas vett täis valgunud.

Praegu saab komandopunktis taskulambi valgel ringi vaadata ning ka selle katusele ronida. Õhitud kahurialuse juures võib aga imetleda stalaktiite ja stalagmiite. Need on moodustunud aja jooksul betoonist välja imbunud lubjast. Väärib mainimist, et loodusliku maavarana paekivi Naissaarel ei leidu, kuid saarele toodud lubi on kindlasti saare taimestikku rikastanud.

Raja viimane punkt on Kunila mägi. Matkarada siirdub metsa alla. Siia, looduse rüppe on peidetud veel üks Nõukogude Liidu ajal rajatud rannakaitsepatarei. Erinevalt teistest Naissaare patareidest pole sellel rannakaitseehitisel numbrit või nime, nii on ta jäänud kõnekeelde kui Nõukogude Liidu rannapatarei. Samuti ei ole teada täpne ehitusaeg, kuid arvatavasti on ta rajatud 1950. aastate lõpus või 1960. aastate alguses. Suurem osa ehitistest jäi maa alla, pinnal on näha ainult kuulipildujate pesad. Patarei pikkus on umbes kolmsada meetrit.

Lühike jalutuskäik metsas ja olemegi jõudnud militaarraja viimase vaatepunktini – Kunila mäele. See küngas on Naissaare kõrgeim tipp ja varem rahvasuus tuntud ka Taani Kuninga mäe või Kuningaaiamäena. Kunila mägi on liivaluide, mille kõrguseks merepinnalt on mõõdetud 27–29,9 meetrit.

Naissaare matkaradadest ulatub Kunila mäeni ka nn. keskrada. Teekonna jätkuks võiks käia ka sellel matkarajal, läbides soo ja miinilaod. Kiiremini jõuab sadamasse tagasi aga künkast ida poole kulgevat rada mööda.