Herilasepesad pööningutel, kuurides ja mujal inimese läheduses pole harv nähtus. Aga need pesad erinevad suuruse, kuju ja materjali poolest ning, mille peale alati ei tulegi, ka ehitajad on eri liiki putukad – enamasti tavalised, aga mõned äkki haruldasedki.

Pildil olev pesa on ehitatud umbes kümme aastat tagasi kahe-kolme suve jooksul. See asub kahekorruselise puitsõrestikuga maja pööningul. Pööningu suurim kõrgus katuseharja kohalt on 60–70 cm, maapinnast on pesa 7–7,5 meetri kõrgusel. Suviti on pööningul herilased ja palju väikesi pesi. Käin seal harva, mõnel aastal üldse mitte ja pole senini pööranud neile erilist tähelepanu.

Kes on meil need kõige tavalisemad “koduherilased” ja mille järgi ära tunda, et tegu võib olla ka teadlastele huvi pakkuva leiuga?

Erik Heinsoo Tallinnast

See üpris suur herilasepesa (võrdle pesale asetatud tikutopsiga!) on pildistatud Tallinnas Kalamehe tee 6 pööningul mullu suvel.

Foto: Erik Heinsoo

Kommenteerib entomoloog Jaan Luig

Selliseid paberist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki, peale nende veel kolm liiki pesaehitajatega väliselt väga sarnaseid ja lähedalt suguluses olevaid pesades parasiteerijaid. Kuuluvad nad kõik ühisherilaste sugukonda või alamsugukonda (Vespidae, Vespinae), olenevalt süstemaatilisest käsitlusest.

Ühiselu elavad kõik pesaehitajad liigid. Pere liikmed kuuluvad kolme kasti: üks ema, hulk temast väiksemaid töölisi ja isased. Töölised on arenemata suguorganitega emased, kes suve lõpuks kasvatavad üles uue emade ja isaherilaste põlvkonna. Ühiselulised on ka pesaparasiidid, kuigi neil puudub tööliste kast.

Peale ühisherilaste elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast.

Paberimeistrid. Ühisherilased on tõenäoliselt maailma esimesed paberileiutajad: nad kraabivad puitpindadelt lõugadega pindmist pudedamat kihti ning pressivad seda süljega niisutatult pesakatete ja kärgede servadele õhukeseks leheks. Tardudes muutub see segu tõeliseks paberiks, millele kannatab isegi kirjutada. Pesa suurenedes, eriti suve teisel poolel, kui koorub ning pesaehitus- ja hooldustöödesse lülitub järjest rohkem töölisi, lammutatakse järk-järgult sisemisi pesakatteid ja ehitatakse välimisi juurde.

Pildil on peale suure pesa näha kaks üsna väikest (üks neist kinnitatud suure külge), mis tõenäoliselt kuuluvad saksi-metsaherilasele. Juhul, kui elanikega vahepeal mingit õnnetust ei juhtunud, suurenesid needki pesad suve jooksul. Siinkohal on oluline märkida, et kõik meie herilaste paberpesad, olgu nad siis suured või väikesed, on ühe suve looming, sest herilasepere elutsükkel kestab vaid aasta: üle talve elavad vaid viljastatud emaherilased, kes järgmisel aastal igaüks iseseisvalt oma pesa rajavad. Väga harva hakatakse uut pesa ehitama vana pesa sisemusse. Nii võibki näida, et pesa ehitati mitu aastat. Pesa suurus erineb liigiti ja sõltub sama liigi puhul oluliselt sellest, kui soodne on pesitsemiskoht, kas toitu on külluses ja suvesooja piisavalt.

Miks on pesad nii erisugust värvi? Vastus on lihtne: puitpinnad, kust materjali kraabitakse, on seda samuti. Et iga herilane käib materjali kogumas oma harjumuspärases kohas, võib pesalt leida suuremaid ühtlase värvusega triipe ja alasid, mis vahelduvad teist värvi aladega. Ülevõõbatud puit ning harva ka paberist kuulutused või plakatid, mida herilased samuti ära ei põlga, võivad anda pesale üldtoonist üsnagi silmatorkavalt eristuvaid laike ja viidata kohtadele, kust materjali on hankimas käidud. Meie suurim herilane – vapsik – kraabib oma pesamaterjali põhiliselt kõdunevalt puidult, seetõttu on tema pesa kollakaspruuni tooni. Kõikide teiste liikide pesad on aga hallika põhivärvusega.

Maapinnast kõrgemal pesitsejad. Pesapaiga valikult jagunevad meie herilased kahte rühma. Ühed teevad pesa maapinnast kõrgemale mitmesugustesse õõnsustesse, kasutades seejuures ka inimese loodud varjualuseid: lakapealseid, kuure, pesakaste, isegi kummuli ämbreid jm. Kõige levinum on sellistest liikidest eespool juba mainitud saksi-metsaherilane.

Maapinna kohal pesitsevate liikide hulka arvame ka need, kelle pesad on tavaliselt põõsastes või puude võrades, kuid kes tulevad ka inimese juurde. Nimetatud rühma (perekonna) eestikeelne nimetus on metsaherilased ja neid on neli liiki. Pildil näha olev hiidpesa oma „lisatiivaga“ piki sarikat võiks kuuluda suur-metsaherilasele, kuid päris kindlalt saaks liiki määrata, kui näeks ka mõnda pesa elanikku või selle kitiinkesta suuremat tükikest, abi võib olla ka pesa sisemuses asuvast kärjest.

Viies maapinna kohal pesitsev liik on Eestis väga haruldaseks peetud kärjeherilane, kes on viimastel aastatel oma levilat siin laiendanud. Möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest on teada selle liigi ainus leid Eestis: ühelt väikeselt Kagu-Eesti

rabalt [1]. Nüüd on see soojalembene lõunapoolne putukas jõudnud juba Tartu lähistele Kärevere kanti, aga võib-olla ka mujale.

Kärjeherilase tunneb ära pesa järgi: see on väike ja tal puudub teistele herilastele iseloomulik kerajas pesakate. Peenikese varrekese külge kinnituvad kärjed on justkui alasti (vt. fotot). Kui märkate mõnd sellist herilasepesa, siis andke teada (toimetuse aadressil). Et selgitada kärjeherilase tegelikku levikut Eestis, on uurijad tänulikud iga leiuteate eest.

Maapinna kohal pesitsevate liikide pesakate võib säilida väga kaua, nagu seda võib tõdeda ka siinse lugejakirja põhjal. Nii võib tähelepanelikul uurimisretkel oma lakapealsele leida väga mitmekesise kollektsiooni eri suuruse ja mitmesuguses arengujärgus maha jäetud herilasepesi alates sellistest, milles alla kümne kärjekannu ning pesakate alles pooliku kuplina. Pesa sisemuse hävitavad üsna kiiresti putukad (koid, leedikud, nahanäklased jt.), keda meelitavad ligi orgaanilised jäägid kärjekannudes.

Maa-alused. Teine rühm herilasi ehitab oma pesad maa õõnsustesse, näiteks väikese närilise urgu. Sedamööda, kuidas paberist pesa mõõtmed suurenevad, laiendatakse tühemikku sealt pinnast välja kaevates, nii et suve lõpul võib pesa ise olla priske kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas. Seda rühma nimetame maaherilasteks, siia kuuluvad kaks väga tavalist ja suve lõpul tihti tüütut liiki: liht-maaherilane ja täpik-maaherilane. Kolmas – ruske maaherilane – teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi tavaliselt ei tüüta.

Mõlemas rühmas, maa kohal ja all elavate liikide hulgas, tuleb ette ka erandeid. Vapsikut on nähtud pesitsemas kompostihunnikus ja tõenäoliselt mingis maa-aluses õõnsuses rannavallis. Täpik-maaherilase pesa olen näinud viie meetri kõrgusel tellisseinal, kinnitatuna katuse-eendi alla. Ka moondunud pesakuju tuleb sageli ette, näiteks siis, kui pesa ruumipuudusel enam loomulikult laieneda ei saa. Pildil näha olev hiidpesa tavatu kuju võiski tekkida just sel põhjusel. Pesa allosas asuv väljalennuava „kasvas“ põranda lähedale ning herilased, järgides instinkti, ehitasid seda edasi suunaga harjumuspärase väljapääsu poole, mistõttu tekkiski ebaharilik „galerii“ piki sarikat.

Andmed herilasepesade kohta pakuvad huvi, olenemata sellest, kas tegemist on tavalise või haruldase liigiga. Kellel huvi teha põhjalikumalt tutvust ühisherilastega, saab sellekohast teavet Eesti loodusuurijate seltsi loodusvaatlejatele mõeldud sarja 83. numbrist [2].

1. Maavara, Vambola 1984. Herilane ei heida meelt. – Eesti Loodus 35 (7): 431–437.

2. Remm, Kalle 1983. Eesti ühisherilased (Hymenoptera, Vespidae). Abiks Loodusevaatlejale, 83.