Eestimaa looduse fondi asutamisel 15 aastat tagasi valiti selle vapiloomaks meie metsades elav haruldane näriline – lendorav.

Kohe ELF-i tegevuse alguses käivitus ka lendorava projekt. Kõigepealt koostati ülevaade selle liigi levikust Eestis, koondades nii kirjanduse kui ka kunagiste küsimustike ja uurimistööde andmed. Samal ajal alustati inventuure selgitamaks lendorava levikut.

Töö jätkub ka nüüd: vaadatakse üle kõik lendoravale sobivad metsad, eelkõige paikkonnad, kus ta praegu elab või varem on elanud. Kontrollitakse kõiki teateid, mis viitavad märkidele lendorava olemasolust. Kogutakse teavet loomade arvukuse, asurkondade seisundi, võimalike elupaikade ning bioloogia kohta. Selle kõige alusel tehakse ettepanekud, kuidas seda üliharuldast liiki paremini kaitsta.

Lendorav on orava sarnane, kuid temast pisut väiksem näriline. Tema keha on 13–20 cm pikk, lapik saba 9–14 cm. Kindlad tunnused:

* suured mustad silmad, kohastumus öiseks eluviisiks;
Kuva lõik rasvaselt: - ei    |

* lennusena talitlev nahavolt keha külgedel, ees? ja tagajalgade vahel;

* pikk lapik saba, mille abil ta hoiab ronimisel tasakaalu, hüpetel aga tüürib;

* pehme, aasta ringi hall, pruunika või musta kirmega karvastik, mis aitab loomal sulanduda puude, eriti haava koore ja sellel kasvavate samblike taustaga.

Levik maailmas. Lendoravlaste sugukonda kuuluvast umbes kümnest perekonnast elab enamik Vana Maailma troopilises vööndis. Üks sugukonna väiksemaid esindajaid – lendorav (Pteromys volans) – on aga taigaloom: ta elab kogu põhjapoolkera metsavööndis – Soomest Siberi, Mongoolia, Korea ja Kirde-Hiina metsadeni. Lendorava levila põhjapiir kulgeb Koola poolsaarelt mööda metsavööndi piiri üle Uurali mägede ja Jenissei jõe kuni Tðukotkani. Teda leidub ka Sahhalini ja Shantari saarel ning Sihhote-Alini mägedes. Levila lõunapiir ühtib idas enam-vähem metsastepi ja läänes laialehiste metsade lõunapiiriga. Euroopas leidub lendoravat vaid Soomes, Eestis, Põhja-Lätis, Kirde-Valgevenemaal ja Venemaal (#1).

Kogu levila ulatuses on see loomake väikesearvuline ja hajus, seejuures levila idaosas sagedasem kui lääne pool. Siberi vanades lehisepuistutes on lendorav olnud ajast aega tavaline.

20. sajandi algusest on selle loomaliigi leiukohtade arv levila lääneosas pidevalt kahanenud. Leedus hävis lendorav juba 19. sajandi keskpaiku, Valgevenes jäi 20. sajandil väga haruldaseks. Viimastel aastatel on siiski andmeid lendoravate kohta Kirde-Valgevenest (Vadim Sidorovitði suulised andmed). Lätis oli lendorav möödunud sajandi alguses veel üsna laialt levinud, kuid sajandi lõpuks peaaegu hävinud. 2003. aastal leiti taas üle paljude aastate lendorav Kirde-Lätis, Aluksne (Aluliina) regioonis. Just seal, üsna Eesti piiri lähedal, olid viimased tema leiukohad Lätis ka möödunud sajandi lõpus.

Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes. Seetõttu on neid seal ka rohkem uuritud ja paljud teadmised lendoravate eluolu kohta toetuvad just Soomes kogutud andmetele. Põhiasurkond on Lõuna-Soomes, lendoravate levila põhjapiir kulgeb Oulu–Kuusamo joonel.

Kõikjal Euroopas, kus lendorav veel elab, on ta kantud regionaalsetesse punastesse raamatutesse ja kaitstavate liikide nimistuisse.

Levik Eestis. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril. Aegade jooksul on tema kohta talletatud küllaltki palju levikuandmeid (# 2).

Esimesed kirjalikud teated lendorava kohta Pärnumaa metsades on kirja pannud juba August Wilhelm Hupel 1777. aastal [5]. Nii ajaliselt kui ka koha poolest täpsemad andmed on esitanud Alexander Huek ja Paul Possart oma 1846. aastal ilmunud töödes, kus nad väidavad, et juba siis olid lendoravad Kolga ja Roela metsades haruldased [4, 7]. Esimene tõestusmaterjal pärineb 1854. aastast, mil krahv Stackelberg viis Jõhvi kihelkonnast Pagarist ühe lendorava Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi. Muuseumi kogudesse anti ka 1856. aastal Pärnumaalt Saarde mõisast ja Tori kihelkonnast pärit loomad [10].

Esimese ulatuslikuma ülevaate lendorava levikust Ida-Balti aladel on teinud Ferdinand Stoll 1906. aastal: ta toob aastate kaupa kõik teadaolevad kohad, kus lendoravat on tabatud ja nähtud. Väga haruldane oli lendorav tol ajal Kuramaal, sagedasem Liivimaa põhja? ja idaosas, eriti Pärnumaal ja Valkamaal (praeguse Läti alal). Eestimaa kubermangus elas lendorav Virumaa metsades [11].

Tundub, et Baltisaksa mõisnikele pakkus lendorav küllalt suurt huvi, sest sada aastat tagasi on selle looma kohta ilmunud üsna palju väikseid artikleid mitmelt autorilt.

Levikukaart näitab, et kuni 1918. aastani oli lendorav Eestis üsna laialt levinud: eeskätt Pärnu-, Viljandi- ja Virumaa suurtes metsades, aga ka mitmel pool Kagu-Eestis. Saartelt, Lääne-Eestist ja Harjumaalt teated sellel perioodil puuduvad.

Ajavahemiku 1918–1940 kohta on suurema osa andmeid kogunud Edwin Reinwald, kes korraldas loomharulduste leviku selgitamiseks ankeetküsitlusi. Tema andmeil elas lendorav 1920. aastatel kolmes Eesti piirkonnas: Kirde-Eestis, Edela-Eestis ja Kagu-Eestis vastu Läti piiri. Kirde-Eesti asurkond oli jäänud püsima umbes samale alale, kus sajandivahetuselgi. Pärnu- ja Viljandimaal oli see loomake jäänud tunduvalt haruldasemaks. Hargla ja Misso kandis nähtud lendoravad kuulusid ilmselt Põhja-Läti asurkonda.

Pärast seda, kui Gustav Vilberg-Vilbaste eestvõttel loodi 1930. aastatel looduskaitse usaldusmeeste võrk, saadi lendoravate leiuteateid ka mõnest uutest kohast: Sagadi, Oruveski, Remniku ja Ahja metskonnast, Narva lähedalt ning Urvastest.

Järgmise ankeetküsitluse korraldas Harry Ling 1954. aastal. Selle andmetel [1] oli lendorava asurkond Kagu-Eestis hävinud, Pärnu- ja Viljandimaa asurkonnast, mida sajandi vahetusel peeti Eesti alal kõige elujõulisemaks, olid säilinud vaid kaks leiukohta: Kariste ja Kõpu metskonnas. Kirde-Eestist saadi varasema ajaga võrreldes tunduvalt vähem teateid. Uute leiukohtadena on lisandunud Aimre Märjamaa lähedalt, Loobu metskond ja Mustjõe.

1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastatel uurisid lendoravate levikut ja ökoloogiat peamiselt Kirde-Eestis Jüri Tõnisson ja Vahur Eenmaa: levikupilt langeb suures osas kokku 1920. aastate omaga, ent 1970. aastatel oli lendorav paljudest varasematest leiukohtadest metsatööde tõttu või mõnel muul põhjusel hävinud. Sagedamini nähti neid veel Oonurme, Tudulinna, Iisaku, ja Sonda metskonnas. Pärnu- ja Viljandimaalt, kus põhjalikumaid uuringuid ei tehtud, oli teada vaid kaks leiukohta: Kariste metskonnas ja Kanaküla lähedal.

1986. aastal Eesti terioloogia seltsi korraldatud ankeetküsitluse andmeil elas lendorav vaid 13 metskonnas, tema levila oli Kirde-Eestis veelgi ahenenud. Mõnevõrra üllatusena tulid teated Vardi metskonnast Raplamaal ja Tuhalast Harjumaal. Täpseid leiukohti ei suudetud üles leida Häädemeeste ja Paunküla metskonnas.

1991. aastast on lendorava uuringuid võimaluste piires teinud Eestimaa looduse fondi ja Eesti terioloogia seltsi ühine lendorava töörühm: välitöid on korraldatud peamiselt Virumaal. 1994. aastast käib lendorava riiklik seire. Osa uusi leiukohti langevad kokku aastaid või isegi aastakümneid tagasi teada olnud vanadega või on nende lähedal. Samas on siiski ka päris uusi kohti. Kogu Mandri-Eestist tulnud teadetest pakuvad eriti huvi Rapla ja Pärnumaa omad, sest seal ei olnud pikka aega teada lendorava täpseid leiukohti. Nüüd on nende loomakeste olemasolu Nigula looduskaitsealal ja Märjamaa lähedal Lümandus taas kinnitust leidnud. Lendoravate ulatuslikud otsingud 2004. aastal Võrumaal jäid tulemusteta, kuigi neile sobivaid elupaiku veel leidub, eriti Misso, Mõniste ja Sõmerpalu kandis.

Niisiis on lendorav Eestis viimase sajandi jooksul tugevalt taandunud, suurem asuala on veel vaid Virumaal.

Elupaik. Lendorav elab kogu levila ulatuses küpsetes ja metsamajanduse seisukohalt üleseisnud sega- või lehtmetsades, kus leidub pesapuuks sobivaid õõnsaid haabu. Ta teeb oma pesa puuõõnde, maapinnast nii kõrgele kui vähegi võimalik – enamasti 3–10 m kõrgusele –, ilmutamata erilist valivust ilmakaare suhtes. Talle sobivad nii looduslikud kui ka rähni taotud õõnsused, pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste, peenestatud niinekiudude ja karvadega. Kirjanduse andmetel kasutab lendorav ka oravapesi või ehitab ise puuokstele sellega sarnase pesa, kus mitu loomakest võivad koos talvituda [13].

Soomes elab lendorav peamiselt kuuseenamusega segametsades, kus valib pesapuuks suure haava. Eelistatud elupaikades on umbes veerand puistu koosseisust lehtpuud. Talvel on oluline toiduks vajalike kase- ja lepaokste kättesaadavus. Emasloomad vajavad lähikonna lehtpuid ka suvel, sest nende eluala on piiratud ning sealt kättesaadava toidukogusega peavad nad ka pojad üles kasvatama [3].

Soomes on lendoravate elupaiganõudlusi uuritud ka raadiotelemeetria abil [3]: jälgiti 23 emaslooma ja 20 isaslooma, nende kodupiirkonnad jagati kümneks elupaigatüübiks. Uurimistulemused näitasid, et lendoravad eelistavad kuuse- ja lehtpuuenamusega metsi. Emasloomade kodupiirkonnad on valdavalt kuuseenamusega metsades. Noortes metsades, seemnepuudega raiesmikel ja võsas käidi peamiselt toitumas, nende kaudu liiguti ka ühest kuusikust teise. Raiesmikele tuldi sööma peamiselt öösiti. Puudeta raiesmikke ja väga noori võsasid lendoravad vältisid, ei käidud ka männikutes ja soometsades.

Kui emasloomad elavad peamiselt ühes metsatukas, siis isased liiguvad ringi suurematel aladel ning erisugustes metsakooslustes. Alla 3,5 hektari suuruses metsatukas pole lendoravat pesitsemas leitud. Metsa suurus mõjutab ka seda, kas loom saab seal elada aasta ringi või kas noor lendorav võib iseseisvudes sinna elama asuda. Ühtlasi selgub uurimusest, et tavaliselt emasloomade kodupiirkonnad ei kattu, seda tuleb ette vaid üksikutel juhtudel.

Eestis eelistavad lendoravad elada vanemates kuusesegametsades ja haavikutes, kus nad leiavad endale toitu ja võimaluse ehitada pesa. Tingimata vajalikud on vanad õõnsad haavad – pesapuud. Kuused peaksid olema vähemalt teises rindes, nende varjus saab lendorav turvaliselt liikuda.

Virumaal 20 aasta jooksul analüüsitud 40 pesapuud olid kõik haavad. Nende kõrgus varieerus 17 meetrist 30 meetrini ja tüve diameeter 1,3 meetri kõrguselt 28–83 sentimeetrit; oksad algasid 5–18 meetri kõrgusel. Pesaõõnsuse avad asusid vähemalt nelja meetri kõrgusel. Pesapuude naabritest olid 90% kuused, 5% haavad ja 5% kased, kes kasvasid kuni 2,5 meetri kaugusel. Naaberpuud olid 8–25 meetri kõrgused, oksad algasid neil kuni 15 meetri kõrguselt.

Virumaal on lendoravale sobivad metsad suuremalt osalt ka asustatud, ent need metsaosad on sageli üksteisest eraldatud ulatuslike lageraielankide või noorendikega. See raskendab lendoravate ümberasumist, levi ja loomade vahetust eri asurkondade vahel. Sobivate elupaikade killustatus on probleemiks ka mujal Eestis.

Kodupiirkond ja arvukus. Soome lõunaosas tehti aastatel 1996–1998 raadiotelemeetriline uuring [3], et täpsustada lendoravate kodupiirkonna suurust, loomade liikumist ja pesakasutust. Jälgiti 37 looma: keskmine kodupiirkond oli isasloomadel umbes 60 ha, emastel pisut üle 8 ha. Isased liikusid öösiti pesast kuni kahe kilomeetri kaugusele – peamiselt toitu või emaslooma otsides. Selgus ka, et lendoravad kasutavad vaheldumisi mitut pesa, nii õõnsustes kui ka oravate risupesi okstel. Pesa vahetama sunnivad ilmselt pesaparasiidid ja vaenlased.

Kodupiirkondi on püütud määrata ka ekskrementide järgi: need näitavad kätte kodupiirkonna keskse osa. Pisikeste kollakate pabulate järgi otsustades liiguvad emased valdavalt umbes 50 meetri raadiuses ümber pesapuu.

Et hinnata lendorava arvukust pindala ühiku kohta, määratakse emasloomade (kodupiirkondade) ligikaudne arv püsivaatlusalal asustatud pesapuude järgi. Asustustihedust hinnatakse ajavahemikul 1. märtsist 15. maini, seega enne, kui rohurinne muutub tihedaks.

Ajavahemikus 1995–2005 pole lendoravate asustustihedus püsivaatlusaladel eriti muutunud. Vaatlusperioodi keskel oli Anguse püsivaatlusalal märgata väikest langust, kuid seejärel arvukus ja asustustihedus suurenesid kuni ühe emaslooma kodupiirkonnani hektari sobiva metsa kohta. Nii tihe asustus võib olla tingitud sobivate elupaikade vähesusest vaatlusala lähiümbruses: loomadel polnud, kuhu hajuda. 2005. aastal vähenes lendoravate arvukus Angusel tugevalt. Selle võis põhjustada mõni haigus, aga ka lendoravate elupaika asunud nugis või kakk.

Püsivaatlusalade metsades on välditud intensiivset metsamajandust. Ning seireandmed näitavad, et eritingimusi arvestav valikraie Tudulinna vaatlusalal ei ole lendorava asurkonnale halvasti mõjunud (#3).

Kui palju lendoravaid Eestis elab? Looma varjatud eluviisi ja leviku iseärasuste tõttu ei saagi sellele sageli esitatavale küsimusele täpselt vastata.

Soome lõunaosas on püütud eri meetodeid kasutades seda arvu siiski leida, ent hinnangud lahknevad väga suurtes piirides: ühe hinnangu kohaselt elab Soomes praegu 40 000–50 000 emaslooma, teistel andmetel 14 500–54 200 emaslooma või pesakonda.

Võimalusi, et lendorav mingis piirkonnas püsib, iseloomustab sobivate elupaikade asustatuse protsent. Mida väiksem see on, seda tõenäolisemalt leiavad loomad olude halvenedes endale lähikonnas uue sobiva elupaiga. Virumaal on lendoravale sobivate metsade asustatust hinnatud 12 kuni 24 protsendile.

Toitumine. Lendorav sööb suvel kase, paju, haava ja lepa urbi, võrseid, lehti, aga ka marju, seemneid, okaspuude võrseid, harvem ka seeni, samblikke ja roheliste käbide soomuseid. Talveks kogub lendorav väikseid varusid, aga toitub ka pungadest, viljadest ning noorte võrsete koorest. Ta koorib väga osavalt puuoksi, samuti männi- ja kuusekäbisid, alustades käbi alumisest otsast ja süües ainult soomuseid (orav seevastu otsib käbidest just seemneid). Lendorava hambad ja soolestik on kohastunud eelkõige koredamate taimeosadega. Niisiis pole ta harilikule oravale ei toidu- ega elupaigakonkurent.

Huvitavaid andmeid lendorava toitumise aastaajaliste muutuste kohta on kogutud meie naabrusest Kirde-Venemaal [6]. Aasta läbi oli seal lendorava põhitoit männi vegetatiivsed osad ja lepaurvad, lisa saadi aga eri taimedest, mida metsas parasjagu oli: suvel ja sügise alguses noorte mändide okkad, kase-, haava- ja pihlakalehed, noorte männikäbide soomused, habesamblikud, mustikavarred koos lehtede ja marjadega, sügisel mustikavarred ja -pungad, männi- ja kuuseokkad, kase-, haava-, kuuse- ning kadakapungad ja -koor, lepaurvad; talvel männipungad ja -okkad, lepaurvad, männi- ja kuusekäbi soomused; kevadel noored vaigused kuuse- ja männipungad, puhkevad kase- ja haavapungad, kase- ja lepaurvad; suve alguses peaaegu eranditult männikasvud ja isasõisikud, noored haava- ja kaselehed. Lendorav valib endale antud aastaajal kättesaadavast toidust kõige kalori- ja vitamiinirikkama.

Paljunemine. Lendorav poegib korra või kaks aastas, kirjanduse andmetel on Eestis täheldatud isegi kolme pesakonda. Poegi on pesakonnas kaks kuni kuus, tavaliselt kuni neli, kuid mõningate andmete järgi rohkemgi: näiteks Maidla metskonnas on 1967. aastal leitud ühest pesast isegi üheksa poega [13]. Sel juhul võisid küll ühes õõnsuses koos olla kahe ema pesakonnad.

Esimene pesakond sünnib tavaliselt mai alguses, teine juuni lõpus või juuli alguses. Vastsündinud lendoravatel on juba lennunahk, kuid nad on täiesti paljad ja pigmendita, suletud silmalaugude ja kõrvaavadega, tagajalgade varbad pole lahknenud. Silmad avanevad 17. elupäeval või veidi varem. Hambad hakkavad tekkima alates kuuendast elupäevast, 30. päevaks on hammastu täielik. Kuuvanused pojad söövad peamiselt sama toitu mis täiskasvanud. Kahekuused pojad on juba iseseisvad. Suguküpseks saavad lendoravad järgmisel kevadel. Selle loomakese eluiga on viis kuni kuus aastat.

Soomes aastail 1996–1998 tehtud vaatluste andmeil [3] sündis esimene pesakond aprilli lõpus ning pojad läksid laiali augustis. Keskmine levikukaugus oli emastel noorloomadel 1,4 km, isastel 2,4 km. Enne lõplikku lahkumist sünnikohast tegid noored pikki matku, kuid tulid enne päikesetõusu oma pessa tagasi. Kõik peale ühe vaatlusaluse noore lendorava talvitusid oma kodupiirkonnas. Järgmisel kevadel jäid oma sünnikodu lähistele pesitsema vaatlusalustest loomadest vaid üks emas- ja üks isasloom.

Käitumine. Lendoravad tegutsevad põhiliselt videvikus ja öösel, mõnikord ka päeval. Sagedamini võib päeval kohata noorloomi kodupiirkonnast lahkumise aegu. Talvel tuleb lendorav pesast välja harvem.

Suurema osa oma elust veedabki see loomake pesas: päeval tukub kerratõmbunult, kuid on sealjuures erk. Valdav osa loomadest jääb häirimise (ka pesapuu saagimise) korral puuõõnde, mõned hüppavad ehmatuse korral pesast välja, jooksevad puutüvel ülespoole ja jäävad siis liikumatult seisma, maskeerudes eriti samblikega kaetud haava- ja kasetüvedel.

Lendorav ronib väga kiiresti ja osavalt üles-alla ka peaaegu siledal puukoorel, peenematel okstel jookseb rippasendis. Midagi uurides võib loom kaua seista puutüvel või oksal, saba selga visatult. Samuti võib ta pikka aega tardunult seista, pea alaspidi.

Lendorava hüpped puult puule on pikemad kui oraval (vastavalt 20–50 ja 4–5 meetrit), “lend” on hääletu, kusjuures sabaga tüürides võib ta muuta suunda nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas. Et pehmelt maanduda, sirutab lendorav käpad ette: esikäpa väikese sõrme abil avatavad lennusekurrud aitavad hoogu langevarjuna pidurdada.

Lendorav käib maas harvemini kui orav: läbib vaid väikesi vahemaid puust puuni, takerdudes liikumisel lennusesse. Seetõttu on ta maas joostes kerge saak igale kiskjale.

Lendoravad on suured puhtusearmastajad: nende väljaheiteid võib leida puu alt või väikese hunnikuna puu tüvel. Ekskremendid on värtnakujulised, riisitera suurused, ümardunud otstega, värvuselt rohekaskollased või kollakasrohelised.

Vaenlased. Lendorava looduslikud vaenlased on tavaliselt metsnugis ja kassikakk, Soomes lapi kakk. Viimastel aastakümnetel on Eestis oluliseks vaenlaseks kujunenud veel händkakk, kelle arvukus on tunduvalt suurenenud ja kes sageli asustab ka lendoravale sobivaid metsi.

Et lendorav on alati ja kogu levila ulatuses olnud harv õõnespesitseja, olenevad tema käekäik ja ka arvukus peamiselt sobivate elupaikade olemasolust. Suur osa järglaskonnast (eriti varakevadisest pesakonnast) hukkub arvatavasti niiskete ilmade ja hiliskülmade mõjul, ent tugevamad jäävad ellu.

Lendorava pideva taandumise oluline põhjus on sobivate pesitsuskohtade – vanade õõnsate puude vähesus: need raiutakse lihtsalt maha. Pesapuu langetamisel hukkuvad loomad, kaovad pesakoht ja toidulaud. Järglased jäävad sündimata või sünnivad juhuslikus pesapaigas, kus nende üleskasvamise tõenäosus on tunduvalt väiksem. Lendoravate levikut tõkestavad lagedad alad, sealhulgas ka suuremad lageraielangid. Niisiis on just vanade metsade raie seadnud selle liigi oma levila lääneosas väljasuremisohtu.

Et kaitsta lendoravat, s.t. hoida või taastada tema elujõuline populatsioon, tuleb pöörata tähelepanu eelkõige tema elupaikadele.

Seal peavad olema kas õõnsusega pesapuud (vanad õõnsad haavad) või orava pesaga kuused; sobivad ka tehisõõnsused (pesapakud ja -kastid). Asustatud pesaõõnsuste ava läbimõõt on kolm kuni neli sentimeetrit ning oluline on, et õõnsuste seinad oleksid küllalt paksud. Tehispesa kõrgus maapinnast ei ole eriti oluline: asustatud pesi on leitud kahest meetrist paarikümne meetri kõrguseni. Soomes on lendoravad asustanud isegi poolteise meetri kõrgusele paigutatud pesakaste.

Järgmisena tuleb uurida pesapuu lähiümbrust. Lendoravale sobib toitu ja varjet pakkuv üle 50-aastaste haabadega segamets, kusjuures tähtis on, et pesapuu lähedal kasvaksid õõnsust varjavad teise rinde kuused. Puhthaavikuid lendorav enamasti ei asusta, olgugi seal talle koduks sobivad õõnsused. Viimaste aastate tähelepanekud lisavad veel ühe tingimuse: üle 90% lendoravate kodumetsadest kasvab alustaimestikus mustikas.

Lendorava kodupiirkond on üsna väike: suurema osa ajast tegutseb emasloom kuni 50 meetri raadiusega alal pesapuu ümber. Samas on oluline, et peale pesapuu oleks kodupiirkonnas veel piisavalt vabasid õõnsusi, mis sobivad ajutiseks varjeks või varupesadeks. Üht pesaõõnsust võivad lendoravad kasutada mitu aastat. Nagu seireandmed näitavad, on mõni pesapuu kasutusel olnud isegi kümme aastat järjest. Oonurmes on üks haab olnud lendorava pesapuu 1960. aastate lõpus ning ka 2005. aastal. Kahjuks pole teada, kas selles puus on elatud kõik need aastad või vaheaegadega.

Et lendoravad söövad peamiselt puude lehti, pungi ja võrseid, siis sageli on pesapuu neile ühtlasi söögituba. Siiski käivad nad toitu otsimas ka kaugemal. Toidupuudust lendorav meie metsades ei tunne.

Küll võib aga probleemiks kujuneda see, et lendoravatele sobivad metsad paiknevad killustatult. Vältimaks sugulusristumist peaksid loomad laiemalt liikuma. Selleks on vaja, et nende kodupiirkondade vahele jääksid ühenduskoridorid – olgu või ribadena metsa, vähemalt võsa: lagedat ala, sealhulgas lageraielanke lendoravad väldivad. Pikemate vahemaade läbimisel peaksid loomad leidma turvalisi varje- ja puhkepaiku.

Teadaolevad ja võimalikud leiukohad. Suurem osa lendoravate uusi asustatud elupaiku on leitud seniste lähedalt. Sellekohast metsade inventuuri on kõige parem teha märtsi lõpust kuni mai keskpaigani: siis on sulaval lumel või taimestikuta maapinnal kergem märgata lendorava tegevusjälgi – rohekaskollaseid pabulaid. Seiretöödel Virumaal on leitud igal aastal keskmiselt kolm kuni viis uut leiukohta. Sobivate metsaosade asustatuse protsent on Virumaal aasta-aastalt suurenenud, see näitab metsaraie tugevat survet lendoravale sobivatele metsadele. Peale selle hävis osa lendorava elupaiku 2001. ja 2002. aasta tormides.

2004. ja 2005. aastal tehti elupaikade analüüs ajalooliselt teadaolevatel lendorava levikualadel Lohusuu–Võtikvere–Avinurme piirkonnas, Võrumaal ja Lõuna-Pärnumaal selgitamaks sobivate elupaikade asukohti.

Esimesel etapil uuriti metsakorralduse andmebaasi. Andmebaasist päringu koostamisel võeti kriteeriumidena aluseks lendoravale pesapuuks sobivate õõnsustega haabade väikseim vanus – 50 aastat. Teiseks päringukriteeriumiks võeti metsa esimese rinde peapuuliik: lendoravale sobilikes metsades on see enamasti kas haab, kuusk või kask. Analüüsides sobivate metsade olemit ja kavandatud raieid, selgus, et Võrumaa riigimetsades on kavandatud kümne aasta jooksul maha raiuda 80–85% lendoravale sobivatest puistutest. Teise etapina inventeeriti päringukriteeriumidele vastanud metsaosi looduses.

Lendorava inventuuride ja seire andmed on olnud aluseks mitme kaitseala (Sirtsi, Muraka, Suigu, Paadenurme, Kämbla jt.) piiritlemisel ning katsekorra kehtestamisel. Peale selle on inventuuri- ja seireandmeist saadud teave kantud keskkonnaregistrisse, mida jälgivad metsamajanduskavade ja -soovituste koostajad, metsateatiste kooskõlastajad ning järelevalve teostajad.

Euroopa Liit kohustab. Nagu eelnevast on juba selgunud, võib lendoravat Euroopa Liidu alal leida vaid Soomes ja Eestis ning ilmselt üksikutes kohtades ka Lätis. Piiratud leviku ja suurema osa Euroopa jaoks eksootilise loomana on see liik kantud loodusdirektiivi II ja IV lisasse. Seega peavad liikmesmaad, kus lendoravat leidub, tagama tema asurkonna säilimise ja looma tema elupaikadesse kaitsealasid.

Eestis kuulub lendorav I kategooria kaitsealuste liikide hulka. Looduskaitseseaduse järgi tuleb kehtestada tema elupaiga säilimist tagav kaitsekord kõikides leiukohtades. Eestis on lendoravate elupaiku kaitstud juba möödunud sajandi algusest, paljud leiukohad on võetud eri aegadel kaitse alla.

Seisuga 1. jaanuar 2006 oli keskkonnaregistris registreeritud 61 lendorava leiukohta. Neist 25 asuvad kaitsealadel ning viimastest 10 Sirtsi looduskaitsealal. Peale Sirtsi elab lendorav veel Kämbla, Muraka, Nigula, Paadenurme, Suigu ja Võtikvere looduskaitsealal, Soomaa rahvuspargis, Tudusoo maastikukaitsealal ning Iisaku parkmetsas.

Üks lendorava teadaolev elupaik asub Suurekivi hoiualal (Lääne-Virumaal). Ka Raplamaal on plaanis kaht lendorava leiukohta kaitsta hoiuala kaitsekorra abil, kuni sealne asurkond on täpsemalt piiritletud. Keskkonnaministri praegu ettevalmistatava määrusega võetakse püsielupaigana kaitse alla 33 väljapoole kaitsealasid ja hoiualasid jäävat lendorava leiukohta: 16 Ida-Virumaale ja 8 Lääne-Virumaale loodava lendorava püsielupaiga kogupindala on 1082 ha, millest suurema osa võtab enda alla riigi maa, kuid mitu püsielupaika hõlmavad ka eramaid.

Keelud ja ettekirjutused. Püsielupaikades tohivad inimesed käia, korjata marju ja seeni ning muid metsaande. Ka jaht on lubatud. Peamised piirangud on seatud metsaraiele: selleks peab olema kaitseala, hoiuala või püsielupaiga valitseja nõusolek.

Raiet kavandades tuleb lendoravatega asustatud metsaeraldistes kõigepealt kindlaks teha asustatud pesapuud: need ja nende lähiümbrus 25 meetri raadiuses peab jääma puutumata. Sellest ringist väljaspool tuleb kasvama jätta vanad ja õõnsustega haavad ning neid vahetult ümbritsevad puud: nii tagatakse varuõõnsused ja ka tulevikuks sobivad pesapuud.

Olenevalt kaitseala, hoiuala või püsielupaiga metsade koosseisust ja lendoravate pesapuude paiknemisest on võimalik teha valik- või häilraiet. Häilude loomine võib teatud juhtudel osutuda isegi vajalikuks: nii soodustame haava järelkasvu – tagades samas elupaigas pesapuude olemasolu ka 50–60 aasta pärast. Püsielupaikadesse jäävates, kuid lendoravale praegu ebasobiva koosseisuga metsaosades on võimalik ja kohati vajalik teha ka suurema mahuga raieid, luues üksiti võimalusi lendoravale sobiva koosluse kujunemiseks.

Tudulinna lähedal asuvas Kivistiku talu metsas on seire näidanud, et eespool kirjeldatud põhimõtteid järginud raie ei ole ligi kümne aasta vältel lendorava asurkonnale halvasti mõjunud.

Põhilised ohud. Kuni möödunud sajandi alguseni võis lendoravat ähvardava ohuna kõne alla tulla nende küttimine, sest enamik teateid tuligi lastud loomade kohta. Hiljem on selliste teadete arv järsult vähenenud ning tänapäeval pole lendorava laskmise juhtumeid teada. Nüüd on kõik ohutegurid seotud looma elupaigaga.

Peamine lendorava levilat ahendav tegur on praegusajal metsaraie. Varjatud eluviisi tõttu jäävad lendoravad sageli enne raiet märkamata. Seetõttu avastatakse loomake sageli alles pesapuu langetamisel. Jüri Tõnissoni andmetel on aastail 1953–1968 langetatud vähemalt 30 lendorava pesapuud [13], mille tagajärjel hukkus saadud põrutusest vähemalt 25 looma. Umbes niisama palju loomi pääses esialgu küll eluga, kuid nende edasine saatus on teadmata: sobiv elupaik võib asuda endisest küllalt kaugel, seda otsides võib lendorav langeda looduslike vaenlaste saagiks.

Väljaspool registreeritud lendoravate leiukohti tuleks pesapuu langetamist käsitada õnnetusjuhtumina. Sellest tuleks kindlasti teatada lendoravauurijatele või keskkonnateenistusele, et saaks koguda värsket materjali (näiteks pesa, hukkunud looma ja muu taolise kohta). Kahjuks jõuab teade uurijateni sageli liiga hilja, mistõttu väärtuslik teave haruldase looma kohta läheb lihtsalt kaotsi.

Raiete mõju võib olla ka kaudne. Tudu kandis hävis tugevate tuultega mitu lendorava elupaika, sest nende ümbert olid metsad kas maha raiutud või raietega nõrgestatud. Peale selle katkestavad ulatuslikud raiesmikud ja noorendikud lendoravatele liikumistee eri asurkondade vahel.

Siit tulenebki järgmine oht – elupaikade killustatus. Lendoravatele sobivad metsad on püsinud enamasti vaid üksikute väikesepinnaliste metsaeraldistena. Et liik püsiks antud piirkonnas elujõulise asurkonnana, peaksid loomad saama liikuda eri kodupiirkondade vahel: et pesapuu hävimise korral saaks kodutu leida endale uue pesapuu ja noored rajada oma kodu. Isolatsiooni jäänud väikseid asurkondi ohustavad aga sugulusristumisest tulenevad viljakuse langus ja haigused.

Lendoravad on üsna paigalise eluviisiga: emasloomad liiguvad vaid 50 kuni 100 meetri raadiuses. Isasloomad on küll liikuvamad, kuid neilegi osutuvad oluliseks levikutõkkeks lagedad alad, sealhulgas lageraielangid ja noorendikud. Soomes tehtud uuringud on näidanud, et noored lendoravad leivad sünnikohast enamasti kuni kolme kilomeetri kaugusele [3]. Nagu näha jooniselt (#4), paikneb suurem osa lendoravate leiukohtadest Virumaal üksteisele liiga kaugel, et nende vahel saaks toimuda vaba isendite vahetumine.

Lendorava peamised looduslikud vaenlased on metsnugis ja kakud. Soome lendoravauurijate andmeil võivad mõned nugised ja kakud lausa kohastuda toituma lendoravatest. Kakulistest on Eestis lendoravate kõige tõenäolisem vaenlane händkakk, kes sageli elab lendoravaga ühes metsas. See oht on siiski paikne, mõjutab vaid konkreetse nugise või kaku kodupiirkonda jäävaid lendorava asurkondi.

Tiheda asustuse korral võivad lendoravat ohustada ka parasiidid ja mitmesugused haigused. Et parasiitidest vabaneda, vahetavad lendoravad oma varje- ja pesapaiku. Kui aga metsas on vähe sobivaid varjepaiku, siis pole ka võimalust parasiitidest vabaneda. See probleem tekib eelkõige väikesepinnalistes vanades metsades või üksikute õõnsate puudega noortes metsades.

Metsas liikuv inimene lendoravat tavaliselt ei häiri, sest inimesed tegutsevad päeval, lendoravad öösi. Häirimine tuleb kõne alla siis, kui minnakse saagima pesapuud või mõnda teist puud selle naabruses.

Lendorava kaitse korralduse kümneks aastaks määrab vastav tegevuskava. See peab vähendama sobivate elupaikade kadumise riski, mis lähtub eelkõige metsamajandusest.

Tegevuskava näeb ette:

* säilitada lendorava teadaolevad leiukohad. Selleks tuleb metsamajanduskavad ja kavandatavad raied viia kooskõlla lendorava paikadele kehtestatud kaitse nõuetega; korraldada piirkondlikele looduskaitse- ja metsaspetsialistidele koolitus lendorava elupaikade, tegevusjälgede ja elutingimuste tundmaõppimiseks. Nemad omakorda saavad edaspidi nõustada metsaomanikke, kuidas korraldada metsakasutust nii, et lendorav ei kannataks;

* korraldada raie-eelseid lendoravate inventuure avastamaks uusi leiukohti. Nii väheneks lendoravate elupaikade hävitamine teadmatusest. Alustada on otstarbekas Virumaa riigimetsadest ja kindlasti jätkata otsinguid kõikjal teadaolevate ja varasemate leiukohtade lähiümbruses;

* jälgida populatsiooni seisundit, s.t. jätkata seiret;

* töötada välja põhimõtted, mis aitaksid vältida lendorava elupaikade edasist killustumist ning alustada ühenduste taastamist asurkondade vahel;

* selgitada lendoravatele sobilike elutingimuste, sealhulgas õõnsuste, täpsemad parameetrid. * uurida meie lendorava asurkonna geneetiliste varieeruvuste ja eri leiukohtade geneetilise isoleerituse taset;

* teavitada kõige laiemat inimesteringi, eelkõige metsaomanikke, nii ajakirjanduse vahendusel kui ka juhendmaterjale koostades ning levitades.

<

Kuidas teada saada, kas metsas elab lendoravaid?

Kõige lihtsam on otsida lendoravatele pesapuuks sobivate suurte haabade alt tema pisikesi rohekaskollaseid pabulaid. Kui metsas on selliseid puid palju, siis tuleks vaatluse alla võtta suuremad, nähtavate õõnsustega ja seeneviljakehadega haavad, samuti need, mille tüve varjavad lähedal kasvavate kuuskede oksad.

–––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––

Mida teha, kui olete metsaraiel leidnud lendorava elupaiga?

Peatage raie ja teatage leiust kohe maakonna keskkonnateenistusele, looduseuurijate seltsi, Eestimaa looduse fondi või keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse loodusbüroole. Seejärel vaatab koha üle lendorava elutingimusi tundev inimene ning koos otsustatakse – kas, kus ja kuidas on võimalik raiet jätkata.

–––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––

1. Aul, Juhan jt. 1957. Eesti NSV imetajad. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.

2. Grevé, Karl 1909. Säugetiere Kur?, Liv?, Estlands. Riga.

3. Hanski, Ilpo K. et al. 2001. Liito-oravan (Pteromys volans) biologia ja suojelu Suomessa. –Suomen umpäristö. Helsinki,

4. Hueck, Alexander Friedrich. 1845. Darstellung der landwirtschaftlichen Verhältnisse in Esth-, Liv- und Curland. Leipzig.

5. Hupel, August Wilhelm 1777. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 2. Riga.

6. Новиков Г. A. и др. 1970. Звери Ленинградской области. Ленинград.

7. Possart, Paul A. F. C. 1846. Die russischen Ostsee-Provinzen Kurland,

Esthland und Livland nach ichren geographischen, statistischen und übrigen Verhältnissen. Das Goverment Esthland. Stuttgard.

8. Reinwald, Edwin 1927. Lendorava esinemisest ja kaitsest Eestis. – Eesti Mets 7 (5): 110–111.

9. Reinwald, Edwin 1927. Über Verbreitung und Schutz einiger Säugetiere Estlands. Äratrükk Tartu Ülikooli Metsaosakonna toimetistes, 10. Tartu.

10. Seidlitz, Georg K. M. von 1861. Verzeichnis der Säugetiere, Vögel, Reptilien und Amphibien der Ostseeprovinzen, mit Berügnahme auf die Sammlung der Naturforscher?Gesellschaft zu Dorpat. – Sizungsberichten Naturforscher?Gesellschaft. Dorpat: 367–424.

11. Stoll, Ferdinand E. 1906. Die Verbreitung des Flughörnchens in den Ostseeprowinzen I, II. – Neue Baltische Weidmannsblätter 2 (23, 24): 589–592, 614–616.

12. Timm, Uudo 1992. Projekt “Lendorav”. – Eesti Loodus 43 (1): 21–22.

13. Tõnisson, Jüri 1975. Lendoravast ja tema esinemisest Eestis. – Eesti loodusharulduste kaitseks. Valgus, Tallinn: 197–211.

14. Vilberg, Gustav 1931. Eesti loodusmälestusmärke. Tartu.