Nikolai Laanetu on sündinud 29. jaanuaril (9. veebruaril) 1946 Põlvamaal Mikitamäe vallas Suure-Rõsna külas. Haridusteed alustas Karisilla algkoolis, 1965. aastal lõpetas Räpina keskkooli. 1971. aastal lõpetas Tartu ülikooli bioloog-zooloogina ning suunati tööle TÜ zooloogiamuseumi.

Hiljem töötanud Tartu loodusesõprade maja direktorina (1972–1974), Eesti metsainstituudis vaneminsenerina (1974–1975), Tartu metsamajandis vaneminsener-zootehnikuna (1975–1985), TÜ zooloogiamuuseumi juhatajana (1985–1989), Eesti tervishoiu arenduskeskuses vanemspetsialistina (1989–1992), Eesti metsainstituudi looduskaitse uurimiskeskuses loomastiku eksperdina (1992–1996), Eesti põllumajandusülikooli keskkonnakaitse instituudis zooloogiaspetsialistina (1996–1998); 1997. aastast Tartu ülikooli doktorant, 1998. aastal valitud Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi sisevete elustiku teaduriks, 2002. aastast loodushoiu ühingu LUTRA juhatuse esimees, 2003. aastast Metsakaitse ja Metsauuenduse keskuse spetsialist-jahimaakorraldaja.

Õpinguaastail Tartu ülikoolis ja pärast seda on osalenud teaduslikes uurimistöödes veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogia ning ökoloogia alal. Neil teemadel on

avaldanud üle 50 teaduslikku ja populaarteaduslikku artiklit ning teinud üle 80 rakendusliku uurimistöö.

1984. aastal valmis kandidaadiväitekiri "Ondatra ökoloogia ja tema varude ratsionaalne kasutamine Eesti NSV-s", mis jäi aga kaitsmata, sest Tartu ülikooli juures töötanud (ökoloogia) kaitsmiskomisjon oli lõpetanud tegevuse. 1997. aastal kaitses magistriväitekirja teemal: ” Kobras ja saarmas Eestis”.

Osalenud paljudes töörühmades ja mitmes ekspertkomisjonis, litsenseeritud keskkonnaekspert.

Sa peaksid olema õnnelik inimene, sest sul on kaks sünnipäeva. Räägi hakatuseks see lugu ära.

Setumaal oli veel kuuskümmend aastat tagasi kombeks, et naised sünnitasid kodus. Mina sündisin südatalvel, 29. jaanuaril – tennüspäeval. Ema ütles selle kohta ka tennämäpäiv, mis tähendas setu keeles tänupäeva. Üle kahekümne kraadi olnud külma, tollal olid talved ikka krõbedamad. Pakane olevat kestnud ka kogu järgmise kuu, nii et mu vanemad ei saanud viia mind vallamajja, kus uusi kodanikke arvele võeti.

Kui siis märtsi algul ilm pehmenes, pandi laps kelgule ja viidi nelja kilomeetri kaugusele Mikitamäele. Seal selgus, et tähtsa toiminguga oli hiljaks jäädud: see tulnuks korda ajada kuu aja jooksul pärast lapse sündi. Hilinemise eest nõuti nüüd trahvi. Aga raha oli niigi liiga vähe. Isa pidanud siis emaga nõu ja tegidki mu pisut nooremaks: täpselt nii palju, et poleks vaja trahvi maksta. Nii siis saigi minu ametliku sünniajana kirja 9. veebruar 1946.

Mul on hea meel, et mu tegelik sünnipäev langeb kokku mu hea sõbra Fred Jüssi omaga, ainult et meil on täpselt üks looduse aastatsükkel – üksteist aastat – vahet.

Mida sa mäletad oma lapsepõlve Setumaast?

Aeg, mil sündisin, oli väga raske kogu eesti rahvale. Pärast sõda oli nii, et kellel oli maad, see seda ka haris. Aga juba aasta enne kolhoosi ajamist tuldi sügisel hobustega põllule ja viidi ära nii vili kui ka kartul – normiks. Kui siis veel kolhoos tehti, algas lausa näljaaeg. Meil oli suur pere, viis last (kuues – ainuke tütar – oli väikselt surnud), aga ühe tööpäeva eest anti 200–300 grammi vilja. Mäletan, et isa sai aasta töötasuks poolteist kotti rukist: kes toidaks sellega ära viielapselise pere? Aga ellu me jäime, sest oskasime loodusest võtta, või õigemini – loodus ise andis meile seda, mis hinge sees hoidis.

Elasime Karisilla oja kaldal ja kevadel oli esimene asi – hankida kala: kalast saadav loomne valk on olnud veeäärsele rahvale tingimata vajalik toidulisa nii korilusaegadel kui ka põllupidamise kõrval. Talvel käidi jää alt lutsumänna ja mõrraga (setu keeles rihits) lutsu püüdmas ja õngitsemas, aga kui veebruaris esimesed tibad räästast kukkusid, siis tähendas see justkui vabanemist ja pääsu.

Meil oli kalurikolhoos ja isa tegeleski kalapüügiga, aga sealt ei saanud ju oma lauale, kõik tuli ära anda. Ja kolhoositöö kõrvalt ei olnud isal aega oma perele piisavalt toitu hankida. Nälg pani meid, poisse, tegutsema: meil oli vana västar, aga kasutasime ka sõnnikuharki selleks, et kala kätte saada. Kuigi tänapäeval on niisugune püügiviis keelatud, ei näe ma tookordses kuritegu, sest see aitas meil ellu jääda.

Muide, Soomes on praegu västrapüük lubatav, sest sellega ei saa just paljud hakkama. Nõnda püütud kalade hulk on muul viisil püütutega võrreldes kaduvväike, nii et kalapopulatsioon ei saa eriti haiget. Niisugust toidu hankimise viisi võib võrrelda kiskja-saaklooma suhtega. Sel moel loodusest toitu hankiv inimene peab ka loodust tundma: nälg sunnib ümbritsevat paremini mõistma, näljane inimene on ka palju erksamate meeltega.

Nii et sinu loodusehuvi sai alguse kõhumuredest?

Teataval määral küll. Poisikesepõlve talved olidki üks pikk kevadeootus. Talvel sai küll Karisilla ojal läbi klaasja jääkaane imetleda veealust maailma: igas jõekäärus ja koolmekohas oli elu. Aga kevadisest pööripäevast alates ärkasin kell seitse hommikul, kevadhommikuid ei saanud ju maha magada! Mäletan kevadõhtuid, kui esimesed pardid hakkasid prääksuma: see tähendas meile justkui elu algust, ettevalmistust rõõmupäevadeks, külluseaja saabumist looduses ja ühtlasi kindlat täiendust meie toidulauale.

Ma ise olen juba loomult seotud veega: olen veevalaja ning indiaani horoskoobi järgi saarmas. Ja saarmas ongi olnud mulle justkui teejuht vee-elustiku juurde.

Oma esimese olümpiaaditöö koolipõlves tegin kalade kudemisest Karisilla ojal, järgmine oli koprast Räpina ümbruses. See aitas mind Harry Lingi õpilaseks, kes panigi mu kopraid uurima. Tegelikult olin siis veendunud, et minust saab ihtüoloog: olin käinud koolipoisina kahel suvel Ervin Pihu ja teiste kalauurijatega Peipsi järvel, mind kutsuti isegi järvekomisjoni koosolekutele. Siiani igatsen taga sellist inimlikult sooja seltskonda, nagu kogesin tookord ihtüoloogide juures.

Nii ma siis ütlesingi Harry Lingile, et tahan saada kalateadlaseks ega hakka kopraid uurima. Tema veenis mind: kopra uurimine avab su silmad veeökosüsteemidele tervikuna, kaladega tuleb kobrast uurides tegeleda niikuinii. Ja lisas, et kopra kõrval oleks vaja uurida ka teisi loomi, näiteks ondatrat, saarma kohta oleks vaja andmeid ... Harry Ling andiski tõuke läheneda loodusele süsteemselt: ei saa uurida ainult ühte liiki, sa pead nägema väga paljusid tema kõrval. Ja ma läksingi õnge.

Hiljem olen paraku mõistnud, et need, kes käsitlevad loodust süsteemselt, ei ole teadlasena edukad.

Kuidas siis nii?

Materjali koguneb nii palju, et uurija piltlikult öeldes upub selle sisse, raske on kokku panna CC-nõuetele vastavat artiklit. Või teisiti öeldes: selle aja peale, kui hakkad süsteemist aru saama, oled vana ja liiga tark, et hakata teadlaseks. Sest tänapäeva loodusteadus on pigem mõõtmise ja kaalumise kunst, liiga primitiivne oma taotlustes. Selline teadustöö võimaldab inimesel realiseerida oma ego, ent ei anna võtit mõistmaks süsteemi.

Olen imetlenud teadlasi, kes on siiski suutnud ületada akadeemilise nihilismi ja primitivismi ning mõistavad looduse süsteemi toimimist, selle hierarhilist struktuuri ja funktsionaalset seostatust. See on tunnetuse tasand, kus olulist rolli etendab kogemuslik intuitsioon: süsteemi taju ja tunnetus tuginevad suurele hulgale teadmistele ja süsteemis endas toimuvate seaduspäraste muutuste tundmisele. Selliseid teadlasi on paraku väga vähe.

Aga vahest ei olegi õige kirjutada kõigest, milleni süsteemne mõtlemine välja viib? Võib-olla on isegi hea, et loodus ei ava oma saladusi igale mõõtjale-kaalujale. Sest ühtäkki võib olla kõik müüdav, ka looduse saladused ja selle arukus.

Eesti Looduse lugeja tunneb sind huvitavate loomalugude autorina, aga küllap on ka tähele pannud, et sa sekkud sageli vaidlustesse looduse ümberkujundamise asjus. Kas püüad siingi peale suruda süsteemset käsitlusviisi?

Mind huvitavad liigid ja nende elupaigad ei eksisteeri omaette: nad on osa suurest tervikust, kuhu kuulume lõpuks ka ise. Kui seda tervikut lõhkuda, saavad haiget kõik.

Minus käivitub igasuguste lõhkumiste korral mingi häirekell.

Mu uurimisobjektid on väga tihedalt seotud veega. Ja minu ettekujutus vee- ning veelähedastest elupaikadest pärineb üsna kaugest ajast – laialdase maaparanduse algusaastatest. Veekogud olid siis veel terved ja elustikurikkad. Nii et rändajagi ei pruukinud looduses nälga jääda. Praeguseks on veekogud elustiku poolest kõvasti vaesunud: me ei saa kaitsta ühtki liiki, kui me rikume tema elukeskkonna.

Sõna võtma on sundinud ka seadusloome vahel lausa kuritegelik vaatenurk looduse ümberkujundamisele ja ressursside kasutamisele. Süsteemse käsitlusviisi korral saab mõndagi mõista juba puhtkogemuslikult. Nii ma siis kipun vahel rääkima sellest, mille kohta mul pole tagataskus kindla metoodika järgi kogutud ja süstematiseeritud arvandmeid. Muidugi olen ka väga palju kaalunud-mõõtnud, aga seejuures otsinud pidevalt seoseid muu elustikuga.

Minu eesmärk ei ole olla teadlane, ma tahan lihtsalt aru saada looduse asjadest.

Tundub, et sa ei usalda hästi neid, kelle võimuses on loodusväärtusi hoida või hävitada.

Väga mitmekülgseid andmeid mingi liigi kohta vajame selleks, et teda kaitsta. Ent kui avaldada üksikasjalikke andmeid näiteks mõne liigi käitumise kohta, siis võime tahtmatult ulatada võtme ka neile, kel on hoopis vastupidised eesmärgid, ning muuta seega mõnigi liik kaitsetuks. Praegu huvitutakse eeskätt ressurssidest, mida saab müüa, kas või nende hävingu hinnaga. Ja mitte ainult looduses.

Atraktiivseks on osutunud näiteks setude kultuur. Et näe, on meil sellised aborigeenid: iseenesest laulavad, ilma rahata ... Anna natuke viina, siis laulavad veel paremini. Ja juba ilmuvadki välja tegelased, kes tahaksid seda nähtust müüa – küll Ameerikasse, küll Lätti.

Nii, nagu ei tohi anda sõjardite kätte tuumaenergiat, ei tohi jätta ärimeeste käeulatusse loodus- ja kultuuriväärtusi.

Mida pead siiski oma põhiliseks uurimisalaks?

Uurida ainult üht liiki – see oleks väga piiratud käsitlusviis. Meeletult huvitav on jälgida elustikus toimuvat: üks liik annab võtme, millega läheneda teisele. Kui vaadelda kõiki üheskoos, siis on sageli nii, et sa juba tead, kuidas asjad käivad.

Kandidaaditöö tegin ondatra ökoloogiast ja varude ratsionaalse kasutamise alustest. Kobrast uurides hakkasin tasapisi nägema veeökosüsteeme hoopis teise pilguga. Samal ajal kogusin andmeid saarma ja metsnugise, üldse kärplaste kohta. Need kõik koos sundisidki mõtlema süsteemselt.

Kõige põhjalikumalt olen siiski uurinud ondatrat. Olen kogunud tema kohta andmeid 1960. aastatest kuni tänapäevani: püüdnud ligi kaks ja pool tuhat ondatrat, mõõtnud nad üle ja puhastanud koljud. Selle põhjal sain ülevaate muutustest soolises ja vanuselises vahekorras. Sain selgeks isegi nendega suhtlemise keele. Kui vaja, võisin kutsuda nad välja varjulistest roostikest, põõsastest ja isegi kuhilpesadest. See aitab mõista nende käitumuslikke iseärasusi ja territooriumi kasutuse seaduspärasusi, liigisisest konkurentsi ja palju muud.

Kas nüüdseks on sinu põhiline ja põline uurimisobjekt Eestimaalt kadunud?

Ei ole. Ondatra toodi meile sisse 1947. aastal ning lasti algul lahti Vooremaa järvedesse. Sellest ajast, kui hakkasin seda liiki uurima, on ta teinud läbi neli arvukustsüklit: üks tsükkel kestab üheksa kuni üksteist aastat. Tavatsetakse öelda, et need tsüklid olenevad päikese aktiivsusest, toidubaasist, selle taastumisest. Tegelikult osutusid määravaks liigisisesed suhted: arvukus suurenes, püsis seejärel kolm-neli aastat tipus, siis vähenes. Nii oli see Vooremaa järvedel, samuti Värska lahel, kusjuures ajaliselt ei langenud need tsüklid kokku.

Hoopis järsk langus vallandus aga siis, kui ondatra elupaikadesse ilmus mink, kes pani nahka kogu tema järelkasvu. Mingi ulatuslik pealetung kogu Eestis algas 1980. aastate algul. Järgmiste kümnendite jooksul ongi ta viinud ondatra arvukuse peaaegu nullseisu.

Mink on väga võimas kiskja, aga oluline on veel see, et nad mõlemad ondatraga pärinevad Põhja-Ameerikast, kus nende kiskja-saaklooma suhted on väga hästi välja kujunenud: ondatra urud on mingile varjepaikadena ja küttimiseks väga kohased. Seetõttu kujunesid mingi esimesed põlvkonnad siin väga arvukaks: näiteks Võrtsjärve lõunasopist püüdis üks jahimees igal aastal paarkümmend minki. Viieteistkümnekilomeetrisel kaldalõigul pidi siis olema kolm-neli pesakonda.

Kas mingi-ondatra suhetes ei ilmne vastuolu: tavaliselt kiskja ju ei hävita looduses oma saaklooma?

Siin tuleb mängu kolmas liik. Nimelt, hävitatud ondatra urud (Eestis kokku tuhandeid kilomeetreid) ei jäänud tühjaks: taime juured ja risoomid kasvasid sinna sisse, see oli suurepärane toidubaas mügrile. Uuringud näitavadki, et ondatra taandumise järel suurenes mügri arvukus. Nii ei jäänud ühe saaklooma peaaegu täielikult hävitanud mink toiduta, vaid hakkas sööma mügrisid.

Siin ongi seletus ökoloogia reegli paikapidamatusele: sissetoodud võõrliikide puhul paikselt väljakujunenud ökoloogiatõed alati ei kehti. Võib isegi juhtuda, et mõni liik hävib, kui mõni teine liik asub toitumisahelas tema kohale.

Aga ondatra pole Eestist siiski hävinud. Nüüd, kus mingi arvukus on kahanenud, võib ondatra paiguti tulla tagasi.

Mis põhjusel mingi arvukus väheneb?

Mink on taandunud seetõttu, et vähenenud on tema saaklooma mügri arvukus: kunagised ondatra urud on kinni kasvanud, sealne toidulaud kadunud. Teiseks sunnib minki taanduma vahepeal väga suure arvukuse saavutanud metsnugis: tema saab vähemalt emasest mingist kergesti jagu. Ka rebane võib mingi arvukust mõjutada.

Veekogude kallastele hakkab nüüd taas ilmuma tuhkur, kes oli vahepeal põhiliselt asulate elanik. Tema taastumine oleneb suuresti mingi arvukusest.

Ükskõik millist liiki vaadelda või uurida, olulised on eeskätt toitumisandmed: kui teame, millised liigid (toiduobjektina) on uuritavale liigile eluks hädavajalikud, siis selgub ka, milline elupaik ühele või teisele liigile sobib.

Täpselt sama näitavad saarmauuringud: olen teinud üle viie tuhande saarma ekskremendiuuringu ja kogunud tulevasteks uuringuteks veel üle kümne tuhande proovi, mille põhjal olen saanud üsna hea pildi saarma suhetest teiste liikidega.

Ja muidugi ei oleks õige neis arutlustes mööda minna euroopa naaritsast: kui ondatrat oli Vooremaa järvedel palju, siis suurenes seal ka naaritsa arvukus. See liik asustas varem kogu Eestit – mitte küll tihedalt, aga teda jagus kõikjale talle sobivatesse elupaikadesse. Tema arvukust hoidsid kontrolli all metsnugis ja saarmas. Ent mink sai saatuslikuks ka euroopa naaritsale.

Hunt ei ole veelise ega ka poolveelise eluviisiga loom, järelikult ei kuulu sinu põhilisse tegevusvaldkonda. Ometi kirjutasid mõni aasta tagasi temast Eesti Looduses väga köitva artikli. Milliste seoste tõttu?

Hundil on väga oluline osa meie ulukifaunas ja mina olen koolituselt ikkagi jahiteadlane ning pidanud ka ise üle kümne aasta hundijahti. Harry Ling õpetas meid nägema ulukite faunat tervikuna: kui tahad olla kursis kogu metsaeluga, siis ei saa kõrvale jätta hundi kiskjarolli.

Olen vaadanud Discovery superhäid filme koerlaste kohta. Need annavad sügava tausta kõigele, mis hundisse puutub, ka tema kaitsele. Paratamatult hakkasin võrdlema neis filmides nähtut hundiprobleemi käsitlusega Eestis ja jõudsin järeldusele: küsimus ei ole mitte hundi arvukuses, mille saame teada neid loendades. Küsimus on tema normaalse sotsiaalse ja populatsioonistruktuuri säilitamises.

Oma toonases kirjutises (Kus on hundi kodu. EL 1999, 11: 441–443 Toim.) tahtsin näidata, et kui tahame hunti kaitsta, siis peame säilitama karja elementaarse sotsiaalse struktuuri: emane, isane ja üks kuni kaks eelmise aasta kutsikat. Ülejäänud võib hävitada, ilma et ulukifauna sellest eriti kannataks.

Hunt muutub nuhtluseks siis, kui kari läheb liiga suureks või seal puuduvad “jahimehed”, see tähendab vanemad hundid. Sel juhul ema ei suuda karja toita. Või kui püssi ette on jäänud ema: siis kutsikad hakkavad murdma neid, keda nad kätte saavad. Koerte murdmiseks läheb lahti ikka seal, kus karja loomulik koosseis on rikutud.

Et hoida ära hundi tekitatavat kahju nii teistele metsloomadele kui ka koduloomadele, peaksid jahimehed järgima põhimõtet: küttimisel pole oluline mitte lastud huntide arv, vaid see – millised karja liikmed kõrvaldatakse. Planeerimine põhineb teadmisel, et järgmisel aastal sünnitab hundiema viis-kuus uut kutsikat.

Olen jahindusnõukogu ja jahimeeste seltsi juhatuse liige ning kuulun suurkiskjaid uuriva töörühma koosseisu: seega olen lausa sunnitud propageerima nii-öelda teadmistepõhist jahti.

Sa vaidlesid vastu ka nendele, kes korraldavad metsloomade vaktsineerimist marutaudi vastu. Miks?

Kui see vaktsiin on nii tõhus, nagu väidetakse, siis miks ei kasutata seda koduloomadel? Miks kasse ja koeri süstitakse igal aastal, kui üks kord antud vaktsiiniampull mõjub väidetavalt kümme aastat? Pealegi saaks koduloomale vaktsiiniannuse kindlalt sisse sööta, samal ajal kui metsloomade puhul pole sugugi kindel, et selle neelavad alla just need, kellele mõeldes sööt lennukilt alla poetatakse.

Miks ma nii arvan? Harry Ling pani mind kunagi uurima metsnugise toidubaasi. Püüdsin siis hektari suuruselt alalt hiiri: mul olid kolmel järjestikusel päeval eri elupaikades väljas sajast lõksust koosnevad püügiliinid. Arvutuste kohaselt sain hektarilt kolmkümmend kuni nelikümmend leethiirt ja peale selle veel kakskümmend kuni kolmkümmend karihiirt ja muud pisiimetajat. Nad kõik on nõus sööma seda kalamaitselist hõrgutist. Kui nüüd hektari kohta heidetakse alla kaks kuni neli kapslit, siis võib arvata, et enne kui kährikkoer või rebane sinna juurde jõuab, on hiired (või metssead, keda on samuti palju), selle ammu nahka pistnud. Kährikkoerale jääb vaid mõnu nuusutada seda kohta, kus hõrgutis lebas …

Iseasi, kui needsamad hõrgutised paigutataks otse kährikkoera või rebase urusuudmesse või käiguradadele – siis võiks loota, et sööt koos vaktsiiniga jõuab nende liikideni, kellele see oli mõeldud.

Mind huvitab hoopis asja olemus, ehk see, kus kohas marutaud looduses püsib. Ta on sajandeid püsinud: ajuti kaob, siis ilmub jälle. Ükski vaktsineerimine ei hävita teda täielikult.

Maailma kainestamiseks oleks vaja Baeri-aegseid teadlasi, kes käsitlesid mis tahes nähtusi süsteemselt ning tundsid seejuures vastutust selle eest, mida rääkisid. Teadlased, kes suudaksid näha süsteemselt praegust maailma, võiksid anda meile nõu, kuidas jääda ellu.