Peipsi ning Emajõe ja tema lisajõgede kallastel, samuti Kagu-Eestis leidub paiguti lausa pajumaastikke – looduslikke salikaariume -, kus eri liiki pajude vormirikkad võrad annavad maastikule näo. Niisiis võiks Ida- ja Lõuna-Eesti suuremate veekogude ümbrust nimetada Paju-Eestiks.

Kokku on meil pajusid umbes 20 liiki (olenevalt liigi mahust), seega on tegu ühe liigirikkama puittaimede perekonnaga Eestis [1].

Osa pajusid on väga väikesed, enamasti allameetrised põõsad: sellistest on meil tavalisim hundipaju, vähem sagedad mustikpaju, lapi paju ja hanepaju. Teisalt kasvab mitu liiki suureks puuks. Puuks sirguvaid pajusid nimetatakse ka remmelgateks: raagremmelgas, raudremmelgas, hõberemmelgas. Kolmanda, suurima rühma moodustavad aga pajud, keda tunneme mõne meetri kõrguste põõsastena. Sellistest on tavalisimad tuhkur paju, kahevärviline paju, mustjas paju, kõrvpaju, vitspaju.

Pajude levik on meil päris hästi teada ja silmapaistvalt hästi herbaarselt tõendatud. Selle perekonna liigid on andnud üle 40 hübriidi, neist kümmekond on üsna tavalised ja levinud üle Eesti.

Just hübriidirohkusest tingitud määramisraskused on sundinud botaanikuid pajusid hoolega herbariseerima. Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Eesti herbaariumis on näiteks hundipaju 370, kahevärvilist ja mustjat paju mõlemat 320 herbaarlehte – tunduvalt rohkem kui mis tahes teisi kodumaiseid puittaimi.

Pajude leviku andmed leiab hiljuti ilmunud “Eesti taimede levikuatlasest” [2]. Sealt perekonna levikut vaadates selguvadki kõige pajurohkemad paigad (#1): peale Paju-Eesti hakkab silma veel Tallinna ümbrus. Hoopis vähem liike leiame saartelt, ent Lääne-Eesti saartel on hanepaju ja tema alamliigi liivpaju ainukesed leiukohad Eestis.

Pajud tunnevad ennast Eestis enamasti hästi, vaid mõned liigid on kippunud viimastel aastakümnetel kaduma. Pärast 1970. aastat on kõige tugevamini vähenenud mustik- ja lapi paju leiukohtade hulk: mustikpaju 128 leiuruudust on seda liiki viimasel ajal nähtud vaid 38-s ning lapi paju 191 asemel vaid 62-s. Mõlemale liigile on saatuslikuks saanud siirdesoode laialdane kuivendamine. Tugevamini on pajude liigirikkus vähenenud Tallinna, Tartu ja Narva ümbruses ning Kesk- ja Lõuna-Eestis (#2).

Kuid mõneti on inimtegevus pajude levikule just kaasa aidanud: härm- ja halapaju, samuti punapaju on istutatud tuiskliivade kinnistamiseks Tallinna ja Pärnu ümbrusse. Neid kolme liiki peetakse meil küll pärismaiseks, ent üsna tõenäoliselt on nad siia kunagi sisse toodud ning hiljem hakanud levima ka looduslikesse kooslustesse ehk naturaliseerunud.

Ammustest aegadest on kasvatatud korvipajusid, eelkõige vitspaju. Nüüdisajal on lisandunud energiavõsapõllud, kuhu suurema produktsiooni nimel on toodud uusi vitspaju kloone näiteks Rootsist. Võib kahtlustada, et ka vitspaju on Eestisse sattunud just inimese vahendusel.

Ilupuudena kasvatatakse sageli hõbe- ja rabedat remmelgat, samuti nende hübriidi punakat remmelgat. Mõnegi autori arvates pole ka hõberemmelgas Eestis pärismaine, vaid siia ilupuuna sisse toodud. Pärismaised ehk looduslikud võivad siiski olla hõberemmelga leiukohad Lõuna-Eesti suuremate jõgede kallastel, ent Lääne- ja Põhja-Eestis võib neid puid leida eelkõige inimasustuse ümbruses metsistununa.

1. Krall, Heljo; Viljasoo, Linda 1965. Eestis kasvavad pajud. – Abiks loodusevaatlejale 51: 1–110.

2. Kukk, Toomas; Kull, Tiiu (toim.) 2005. Eesti taimede levikuatlas. Atlas of the Estonian flora. EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.