Kaks aastat tagasi avaldasin Eesti Looduses artikli “Kas uus orhidee – Saaremaa sõrmkäpp?”. Praegu võiksin panna samasuguse pealkirja, kuid mitte enam küsi-, vaid hüüumärgiga.

Põnev küsimus on saanud vastuse. Saaremaa sõrmkäppa käsitlev artikkel on ilmunud Belgia loodusteaduslikus ajakirjas “Les Naturalistes Belges” [4]. Selles on kirjeldatud paari aasta taguse avastuse – senitundmatu sõrmkäpa uuringuid, analüüsitud võrdlusandmeid teiste sõrmkäppadega ja tehtud olulised järeldused. Tulemus on uus orhideeliik: Dactylorhiza osiliensis Pikner, mille eestikeelseks nimetuseks on otstarbekas jätta juba varem avaldatud [3] ja leiukohta tähistav saaremaa sõrmkäpp. Inglise keeles on ta Saaremaa Marsh Orchid, mis näitab kuulumist soo-sõrmkäppade rühma.

Kasvukohaks on uus sõrmkäpp valinud soostuva hõredama männimetsa koos mõnede märgade niidulagendikega, mis on parajalt vesised ka suvekuudel. Ta kasvab põhiliselt varjus ja poolvarjus, sinihelmika mätaste vahel, naabreiks veel tarnad, angervaks ja osjad, ning et oleme Lääne-Saaremaal, siis muidugi ka kadakas.

Senitundmatu sõrmkäpa avastamisest kuni temale uue nime andmiseni on tehtud mitmeid uuringuid ja peetud arutelusid, seda orhideed on tutvustatud paljudele kodumaa ja välismaa orhideetundjaile.

Liigi määramise lugu. Tegin põhjaliku morfoloogilise analüüsi taime välistunnuste põhjal, taksonoomilise võrdluse teiste sõrmkäppadega ja biotoobi analüüsi. Lõpuks taandusid kõik tulemused küsimusele: kas tegu on Lääne-Euroopas levinud lääne-sõrmkäpa (Dactylorhiza praetermissa) uue vormiga või väärib avastatu uue liigi nimetust.

Pöördepunktiks sai Rootsis Lundi ülikoolis tehtud DNA-uuring, mis näitas, et saaremaa sõrmkäpa DNA erineb Lääne-Euroopa mandriosa lääne-sõrmkäppade vastavatest näitajatest [2].

Nüüd tuli appi üks Euroopa tunnustatuim orhideeuurija, belglane Pierre Delforge. Populaarse Euroopa orhideeraamatu autor käis möödunud suvel Saaremaal, kus tal oli võimalus süüvida asjasse oma-silm-on-kuningas-meetodil. Koos analüüsisime veel kord kõiki uue sõrmkäpa tunnuseid ja arvnäitajaid, peale selle tegi külalisuurija saaremaa sõrmkäpa ja Lääne-Euroopas levinud Dactylorhiza praetermissa võrdlusanalüüsi. See uuring oli väga oluline ja eriti usaldusväärne, sest Pierre Delforge on pärit just lääne-sõrmkäpa levila keskmest ja tal on suured kogemused selle liigi eri populatsioonide, aga ka temaga sarnaste liikide uurimisel.

Meie koostöö andis Pierre Delforge´ile eelmainitud Belgia ajakirjas avaldatud artikli kaasautorluse ja tulemuse ütleb välja juba kirjutise pealkiri. On saanud selgeks, et vähemalt Euroopas ja sellega piirnevatel aladel pole niisugust taimeliiki seni kirjeldatud.

Kohe kerkib küsimus: kuidas on võimalik 21. sajandil avastada looduses midagi senitundmatut? Viimane teade uue liigi kohta tuli hiljuti Borneo saarelt, mis on meile ehk mõistetavam. Kuid leida midagi uut meie silme all Vilsandi rahvuspargist ja ühtlasi Euroopa Liidu Natura-alalt …

Lahendust otsides võib ju nimetada, et orhideed, eriti aga sõrmkäpad on süstemaatilises mõttes üsna noored, alles arengustaadiumis. Seega võib üllatusi ette tulla. Kahe silma vahele jäämist võib põhjendada sellega, et uue orhidee leiukoht – parasjagu märg metsane ala – ei ole inimestele eriti ahvatlev (küll aga metssigadele ja põtradele). Pealegi pole sel alal erilist majanduslikku väärtust, mistõttu ei ole siia õnneks kippunud tegusad inimesed ei kolhoosikorra ajal ega ka nüüdsel arutul metsaraadamise ajastul.

Loogiline seletus uue liigi tekke kohta võiks olla selline. Ilmselt on tegu pika aja jooksul toimunud korduva hübridiseerumisega, kus algsed vanemad on olnud kahkjaspunane sõrmkäpp ja balti sõrmkäpp – aktiivsed ristandeid loovad liigid selles piirkonnas. Uudne on asja juures see, et eeldatavalt on uue liigi vanemate sekka lisandunud ka vööthuul-sõrmkäpp (D. fuchsii) ja Russowi sõrmkäpp (D. russowii, Lääne-Euroopas nimetatud D. curvifolia). Sellise kombinatsiooni iseseisev areng on andnud väga stabiilse ja homogeense suurearvulise populatsiooni.

Uue liigi isendid varieeruvad väliselt väga vähe. Sealjuures liigi olemasolu kinnitamiseks vajalikke liigisiseseid erisusi siiski leidub: vähesed morfoloogiliste näitajate kõrvalekalded – huule erisugune kuju ja muster. Saaremaa sõrmkäpa taimede ülekaal teiste sõrmkäppade suhtes on selles leiukohas ilmne (suhtarv 95:5). Samas võib leviala piiridel leida üksikuid saaremaa sõrmkäpa hübriide oma kunagiste vanemate, nii kahkjaspunase sõrmkäpa ja balti sõrmkäpaga kui ka Russowi sõrmkäpaga. Leviala läheduses on kahkjaspunase sõrmkäpa ja Russowi sõrmkäpa erilisi vorme. See asjaolu teeb kogu avastuse eriti huvitavaks ja ahvatleb asjaga edasi tegelema. Üldse tundub, et kogu uue liigi leviala taimestik on üha bioloogilises arengus, mistõttu edasised kohapealsed uuringud on igati vajalikud. Eriti oluline on koostada selle piirkonna kaitsekorralduskava.

Kõik eeltoodud tunnused on kooskõlas ühe normaalse liigi kriteeriumidega. N.-ö. kohaliku liigi võimalikkust toetab veel see, et meil on teisigi endeemsusele kalduvaid taimi, ka sõrmkäppi. Nimelt balti sõrmkäpa ja Ruthe sõrmkäpa (samuti hübriidse päritoluga liik!) päriskodu on Läänemere-äärsetel aladel ja nende liikide kõige ehtsamad esindajad väidetakse olevat Eestis, kus on nende põhiline leviala [1].

On veel üks asjaolu, mis väärib tähelepanu: mitu Euroopa orhideeliiki on Eestis oma levila põhja-, kirde- või idapiiril. Sellest võivad olla tingitud paljud siinsetel taimedel täheldatud kõrvalekalded, võrreldes levila keskmes kasvavate sama liiki taimedega. Hea näide on siin russowi sõrmkäpp. Sellel liigil kirjeldas Johannes Christoph Klinge Eestis, sealhulgas Saaremaal, juba üle saja aasta tagasi rohkesti erilisi vorme. Sellele on juhtinud tähelepanu ka meile juba tuttav Pierre Delforge [1].

Võrdlus veenab. Lõpuks toon mõned sõrmkäpa eri liikide morfoloogilise analüüsi tulemused. Võrreldud on Eestis kasvavate soo-sõrmkäppade ja Lääne-Euroopas kasvava Dactylorhiza praetermissa iseloomulikke näitajaid saaremaa sõrmkäpa tunnustega. Võrdlustulemuste põhjal on fikseeritud saaremaa sõrmkäpa eriline väljanägemine, mis võimaldab teda eristada teistest sama perekonna liikidest. Et saaremaa sõrmkäpal on leitud üsna palju erisusi, olen need jaganud kahte rühma: olulised erisused, mis on ainuomased sellele liigile, ja toetavad tunnused, mida võib ette tulla ka teistel sõrmkäpa perekonna liikidel, kuid koosmõjus oluliste erisustega annavad need uue liigi määramisel lisakindluse.
A.

Olulised erisused:
·

Õie kandelehed väga pikad, eriti alumised: ulatuvad pikalt õisikust välja.
·

Õite värvus püsivalt sügav-purpurvioletne.
·

Huule laiem koht tipu pool, äraspidisüdajas tüüp.
·

Huul kogu pikitelje ulatuses tuntavalt kumer.
·

Huulel helevalkjas laik vaid selle aluse poolel.
·

Huule täppmuster enamasti selle aluse poolel, vahel kogu pikitelje kumerusel, kuid mitte külghõlmadel; samas on joonmustrit väga harva.
·

Huul silmatorkavate pikiveenidega.
·

Külgmised õiekattelehed pikad, asetsevad täiesti rõhtsalt.
·

Ülejäänud õiekattelehed (v.a. huul) liitunud eriliseks kapuutsitaoliseks moodustiseks, kalduvad silmatorkavalt ette-alla, varjates otsevaates kannuse suudme.
·

Kannus sirge ja rõhtne, alusel väga jäme.

B. Toetavad tunnused:
·

Vars väga pikk.
·

Lehe pikkuse/laiuse suhtarv suur, seega pikad ja kitsad lehed.
·

Lehe maksimaalne laius keskkohast aluse pool.
·

Kandelehe-sarnased väikelehed varre ülaosas võrdlemisi pikad ja süstjad.
·

Õisiku suhtarv (õite arv/õisiku pikkus) väike, seega suured õied ja pikk õisik.
·

Huul väga lai ja ülespoole keeratud servadega.
·

Huule keskmine hõlm kitsas ja terav, ulatub külghõlmade vahelt vaid pisut välja.

Lähifotodel saab võrrelda eri sõrmkäppade huuli, millele olen üldistusena andnud huuletüübi nimetuse. See on võrdlus millegi tavapärasega, mis aitab orhideeõisi paremini meelde jätta.

1.

Delforge, Pierre; Kreutz, Carel; 2005. Remarks on Estonian orchids – Les Naturalistes Belges 86: 21–56.
2.

Hedren, Mikael; Pikner, Tarmo 2005. Isiklik kirjavahetus.
3.

Pikner, Tarmo 2004. Kas uus orhidee – Saaremaa sõrmkäpp? – Eesti Loodus 55 (2): 48–49.
4.

Pikner, Tarmo; Delforge, Pierre 2005. The Dactylorchid of the island of Saaremaa (Estonia), Dactylorhiza osiliensis Pikner sp. Nova. – Les Naturalistes Belges 86: 65–80.