Allikad on looduslikud põhjavee maapinnale väljumise kohad, mis on kujunenud põhjaveekihi lõikumisel maapinnaga. Põhjavesi võib välja voolata kontsentreeritult punktallikana või pindalalise vooluna laiemale alale. Allikad ja allikasood on väga olulised Natura-alad, sest põhjaveest oleneb suurel määral taimkatte liigiline koosseis ja mikrokliima, nendest omakorda loomastik.

Tallinna linn paikneb kahe maastikurajooni – rannikumadaliku ja Harju lavamaa ning neid eraldava Põhja-Eesti paekalda (klindi) alal. Lasnamäel moodustab paekallas kuni 30 m kõrguse panga, Nõmme ja Ülemiste piirkonnas on aga liiva alla mattunud. Paekallast läbib neli pinnakattesse mattunud ürgorgu Harku (sügavus 143,2 m), Lilleküla–Pelguranna (123,4 m), Kesklinna (81 m) ja Mähe (129,3 m). Orud on täitunud jääaja moreeni, glatsiofluviaalse liiva ja kruusa ning jääjärvelise savi ja mereliivaga.

Hüdrogeoloogiliste tingimuste järgi eristatakse Tallinna alal kolme põhjaveekihti: pinnakatte, Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambriumi-Vendi. Maapinnalähedane põhjavesi on valdavalt vabapinnaline, toitub sademetest ja Ülemiste järve veest. Tallinna allikad avanevad põhiliselt paekalda jalamil (joonis 1).

Lepasalu (Lepistiku) allikad asuvad 2–3 m kõrguse astangu jalamil. Kuni kaheteistkümne allika vesi on pärit aluspõhja ja liivase pinnakatte piirikihtidest. Allikad toituvad Mustamäe liivikul ja Ülemiste luitestikul infiltreerunud veest. Allikate vesi moodustas varem kuus ojakest, pärast Lepasalu pargi renoveerimist 2003. aastal on neist säilinud vaid kolm. Lepasalu allikate koguvooluhulk on 1–10 l/s. Vanasti suubus allikate vesi Löwenruh forellitiikidesse, praegusajal kanalisatsiooni. Allikaala on kogu Sõpruse puiestee äärne Lepasalu sanglepapark, mis võeti looduskaitse alla 1992. aastal.

Mustamäe nõlv on Nõmme liiviku osa, mille on kulutanud 15–18 m kõrguseks ja 4 km pikkuseks astanguks liustiku ja mere tegevus 11 000 aasta vältel. Nõlv koosneb 26 m paksusest kruusa- ja liivakihist, mis lasuvad Ordoviitsiumi lubjakive katval õhukesel moreenikihil. Seega on tegemist Põhja-Eesti paekalda maetud lõiguga. Glehni pargi allikaala paikneb Mustamäe astangu jalamil, kus kiildub maapinnale Nõmme liivikutel maa sisse imbunud vesi. Kevadel avaneb kuni 24 allikat, millest suvel tegutseb 10–12. Allikate vooluhulk on 1–3 l/s, suurimal – Rõõmuallikal kuni 10 l/s. Siinsetest allikatest algavad ojakesed, millest läänepoolsema vesi neeldub Mäepealse tänava lähistel Kivinuka karstialal. Allikavett kasutatakse ka Mustamäe basseinides. Osa Mustamäe allikate veest jõuab ülirohketoitelisse Harku järve. Alates 1992. aastast on Glehni pargi allikaala looduskaitse all ning 2004. aastal loodi Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala, mis kuulub ka Natura 2000 eelvaliku nimekirja.

Varsaallikad avanevad ligi 60 m pikkusel lõigul Pirita–Lasnamäe paekalda jalamil. Madalvee ajal on allikaid kaks kuni neli, suurvee ajal kümmekond. Langeallikatena toituvad need põhiliselt Lasnamäel Tondi rabas paelõhedesse valguvast veest ja avanevad alumistest lubjakivikihtidest. Allikate suurveeaegne vooluhulk on 120 l/s, madalvee ajal kuni 1 l/s. Vesi koondub ojakesse, mis suubub Tallinna lahte. Allikad on alates 1992. aastast looduskaitse all ning kuuluvad Natura 2000 eelvaliku nimestikku.

Parditiik asub Sõpruse puiestee ääres Lepasalu pargist 300–500 m kirde pool Mustamäe liiviku ja Lilleküla–Pelguranna ürgoru piirkonnas. Siin valdab merelise tekkega liiv, milles vabapinnaline vesi liigub Ülemiste järve poolt Kopli lahe suunas, avanedes ka Parditiigis. Tiigi vesi suubub sademete drenaaþi vooluhulgaga 2–7 l/s. Arvukate lindude elupaik renoveeriti 2005. aastal.

Löwenruh park ja tiigid rajati Mustamäe tee ja Linnutee vahelisele alale juba 18. sajandil. Tiigid on allikalise toitumisega, vesi pärineb mere- ja glatsiofluviaalsetest kruus-liivadest. Tiikide eesvooluks on Kopli lahte suubuv Mustjõgi.

Tallinnas mõjutab allikate vett inimtegevus, eelkõige intensiivistunud transport ja Nõmmel ka kanalisatsiooni osaline puudumine. Seepärast tegid TTÜ teedeinstituudi ja geoloogiainstituudi töötajad aastail 2003–2005 siin veeseiret. Vee kvaliteedi hindamisel kasutati analoogsete allikate seireandmete pikaajaliste vaatluste keskmisi näitajaid. Tegemist on linnaoludes säilinud loodusmaastike ja taimestikuga. Vees sisalduvad kloriidid kahjustavad tunduvalt taimestikku.

Lepasalu allikate aluseline koostisega vesi sisaldab üle loodusliku fooni kloriide – madalvee ajal vähem, suurvee ajal rohkem (vt. tabelit). Leidus ka koobaltit, kaadmiumi ja pliid. Võrreldes Viidumäe looduskaitseala allikate veega sisaldub kloriide kaks kuni neli korda rohkem (joonis 2).

Rõõmuallika neutraalse reaktsiooniga allikavee kloriidide sisaldus oli Lepasalu allikatega võrreldes kõikuvam. Ka seal leiti vees koobaltit ja kaadmiumi. Analoogsete allikate vees Lahemaa rahvuspargis Koljakul on kloriide kuni viis korda vähem. Vaadeldavatest Tallinna allikatest sisaldus kloriide kõige rohkem Varsaallikate aluselises vees. Nagu Lepasalus ja Rõõmuallikates, leidus ka seal allikavees koobaltit, kaadmiumi ja pliid. Samasuguste allikate vesi Pandiveres, Kunda tööstuspiirkonnas, Pakri saartel ja poolsaarel sisaldab kloriide kümme korda vähem.

Väga suure kloriidisisaldusega oli ka Parditiigi vesi. Löwenruh pargi tiigi vee kloriidisisaldus oli väiksem kui Parditiigis, võrreldes Lepasalu allikaveega aga kaks korda suurem.

Tallinna allikate vee kvaliteeti mõjutab oluliselt ka sademete hulk. Nii oli 2005. aasta juunikuus kõigis seirepunktides vee kloriidisisaldus vähenenud, s.t. eelnenud rohke vihmaga pinnasest välja pestud. Allikavee suure reostuskoormusse tingib kindlasti tänavate-teede talvine keemiline libedustõrje. Seda näitab kloriidide suurenenud sisaldus kohtades, kus selleks pole looduslikke eeldusi.

Vajalik on jätkata seiret, et selgitada, kas kloriidisisalduse vähenemine allikavees on ajutine või püsiv. Võrreldes analoogsetes loodusoludes avanevate allikate veega on Tallinna allikate vees kloriide 4–8 korda rohkem, mis on ilmselt linnaelust põhjustatud saaste.

Eelkõige tuleks kaitsta allikate toiteala. Seega on vajalik ehitada välja kanalisatsioon Nõmmel ja loobuda teede soolatamisest. Tondiraba planeeringutes peaks arvestama võimaliku reostusega. Toitealal peaks olema ka autotransport piiratud. Tuleks otsustada, milliseid loodusväärtusi tahame linnaoludes säilitada tulevastele põlvedele. Loodusmaastikud parandavad linna keskkonda. Koostöö Tallinna linnavalitsusega võimaldab neid probleeme lahendada.