Sellest arusaamiseks pole vaja alustada muust, kui silmitseda lõkke või kamina ees leeke. Halgudel ja okstel tõusevad ja vaovad kollased, oranþid ja punased tulekeeled. Nad kerkivad nagu hõljuvad värvilised lindid, omandavad sujuvalt eri toone ja piirjooni ning haihtuvad. Kui oled küllalt vastuvõtlik, võid leekide tantsus mõnikord tajuda liikuvaid inimfiguure, vahel koguni nagu vilksatamas kellegi nägu.

Lääne-Siberis elavad handid ei kahtle, et tuli on elus. Nende jaoks on piisav põhjendus tähelepanek, et mõnikord sarnanevad leegid liikuvate inimkujudega. Tuli annab hantide meelest edasi sõnumeid ja endeid, tuli kõnetab neid. Ja nemad tuld. Handid, muide, peavad elavaks ka lumesadu ja tuisku. Kuid mahasadanud lumi, mis on jäänud liikumatuks, ei olevat enam elus. Üks vana hant seletas, et kui ta istub kõrgel liivasel jõekaldal ja näeb oma silme ees kaldatükki alla varisemas, siis sellel hetkel on kallas elus. Ent kui kallas on paigal, siis ta pole elus. Sedalaadi selgitused elutu ja elava üle on mind ärgitanud edasi mõtlema.

Ehk olen tule olemuse üle ohtralt mõtisklenud sellepärast, et mul on olnud õnne veeta peaaegu kogu elu majades, mida on soojendanud päris tuli. Ahju kütmine on minu jaoks saanud omamoodi rituaaliks. Mõttes nimetan seda tulehoidja vaikseks kohustuseks. Asutada end päev-päevalt, olenemata ilmast, teele kuuri poole. Seada mõõdetud ja vilunud liigutustega puud koldesse. Süüdata ühe liigutusega esimesed pilpad ja jääda valvama. On tuhat viisi, kuidas tuld elustada ja panna ta siis omal käel jõudu koguma. Nüüd tuleb õndsaim ajavahemik: põgusad minutid leekide silmitsemist, kus ise istud justkui jõude. Tegelikult siiski mitte. Sa koondad oma tähelepanu arglikele leegihakatistele. Kas nad kosuvad või hääbuvad? Neil hetkedel otsid sa pingsalt ühendust koldes sündiva jõuga, õhutad teda sisimas tagant. Tuli vastab omapoolsete sõnumitega. Mida enam ta iseseisvub, seda selgemad ja jõulisemad on ta sõnumid. Viimaks miilab neist vastu inimpilgule lausa maagilist väge. Kord nende kütkeisse jäänud, ei saa sealt enam välja. Tuiutad vahelduvat tulemängu ja pähe sähvab ootamatuid mõtteotsi. Mõnigi neist võib sulle kätte mängida idee, kuidas panna paika päev. Või heidab koguni ootamatut valgust kauaaegsele murele, millega oled seni tagajärjetult maadelnud.

Miks on nii, et loitvad leegid sünnitavad meis teatava loitsiva oleku? Miks see värelev ja heitlik valgus inimmeelt nii jäägitult lummab? Kui eritleda hoolikamalt tundeid, mida meis tekitab tule vaatamine, siis on need selgelt kaksipidised. Ühelt poolt mõjub tulepaiste rahustavalt, peaaegu uinutavalt; teiselt poolt ergastavalt, peaaegu närveldamapanevalt. Miks? Võib-olla peitub vastus vanas rahvaütluses, mida olen kuulnud öeldavat tule iseloomustamiseks: “Hea sulane, halb peremees.”

Tulle on kätketud ettearvamatu jõud. Kuni see inimesele kuuletub, on ta sõber. Aga kontrolli alt vallandununa võib ta olla halastamatu vaenlane. Olen näinud tulemüüri, mis vääramatult liigub piki mulluse kuluheinaga kaetud rohumaad või kuiva rabamännikut, tuhastades kõik enda teel. Või seisnud koos inimsummaga abituna leegitseva puuhoone ees, kus tulesambad akendest ja katusest välja käivad – seda ei suuda päästa ükski inimlik pingutus.

Kas pärineb meie kaksipidine suhtumine tulesse ürgsest minevikust? Ajastust, kui pidime elama tule armust ja hirmust. Kui leegitsev lõke koopas võis päästa kindlast külmasurmast ja aitas söögikõlblikuks muhendada taime- ja loomasaadusi, mis muidu olnuksid söödamatud. Kuid juba siis pidi meis juurduma ka vastupidine arusaam. Olles ületanud teatava piiri, saab tulest täitumatu õgard, kes võib neelata su kodu, ligimesed ja su enese. Tulega on inimkonnal vaieldamatult väga pikaajalised ja tugevad sidemed. Midagi neist võib olla jäänud me meeltesügavusse tallele.

Jõud, mis tule sisse on kätketud, kuulub loodusjõudude hulka. Sedasama mõõtmatut väge on varjul ka tuules ja merelainetes. Ka tuul võib kasvada mahedast kosutavast hingusest purustavaks ja tapvaks rajuks. Ka merelained võivad tõusta raugest õõtsumisest pilbastavaks ja uputavaks koletiseks. Aga tulel kui loodusjõul on nendega võrreldes üks tähelepanuväärne eripära. Loodusteaduslikult vallandub tule põlemisel samasugune keemiline protsess nagu hingamisel. Et see toimuda saaks, on tarvis hapnikku. Kui protsess on juba vallandunud, vabaneb energia. Inimene saab hapnikku kopsudesse tõmmates energiat selleks, et edasi elada. Seni kuni hingame, püsib hing sees.

Tule energia vallandub soojuse ja valgusena. Ka meie hingamisega vabaneb soojusenergiat. Kuid helenduda me seejuures ei suuda. Energia vabaneb tule põlemisel tormilisemalt ja ägedamalt kui hingates. Sedamoodi võttes on tule hingamises elu ja hinge rohkem kui inimese omas. Siit edasi võib siis ju ka mõelda, et tule hingevägi on juba oma olemuse tõttu inimlikust üle.

Tulega on vaja osata läbi saada. Õppetunni, kuidas tule sügavamat loomust kõnetada, sain hantidelt, kelle juures südatalvel Obi jõe ülemjooksul elasin. Viibisime Lophari külas Petra ja Maria tares. Seina taga paukus Põhja-Siberi pakane. Aga suures ahjus lõõmas hommikust õhtuni tuli ning tare seinte vahel oli õdus olla. Tavaline temperatuur õues ulatus miinus neljakümne viie kraadini. Meie ärasõidu eel arvas Maria, et lahkumise päeva ilm võiks olla mahedam. Siis oleks mõnusam reisida. Ettevalmistusi ilma muutmiseks tule abiga alustas ta mitu päeva varem. Riisunud ahjus kokku öö läbi hõõgunud söed, võttis ta riiulilt purgi kalarasvaga. Ta oli juba nädalapäevi purki korjanud tuura ja lõhe rasva, mis iga päev toidulaualt üle jäänud. Nüüd lausus ta ahju ees seistes tuleloitsu ja heitis purgi sisu sütele. Need lõid silmapilk põlema, tuli võttis loitsu vastu. Maria tühjendas ahjusuusse ka purgi põhja ning asus tärganud leeke toitma juba puuhalgudega. Ta seletas, et homsele ilmale toiming veel ei mõjuvat, aga ülehomsele juba küll. Järgmisel hommikul kordas ta toimingut.

Kolmanda, ärasõidu päeva hommikul ärkasin veidra heli peale. See tuli sellest, et sängi peatsis oleva tillukese akna sisemiselt klaasilt tilkus tuppa vett. Paks jääkiht, mis mõlemat klaasi alaliselt oli katnud, oli hakanud sulama. Läksime välja, kraadiklaas näitas veidi alla kolmekümne kraadi. Põhja-Siberi talve jaoks tähendas see erakordset lämbust.

Hantide juures tavatsesime aega veeta elava tule paistel ning võõrdusime põhjalikult Eestis harjumuspärasest õhtusest televiisori ekraani tuiutamisest. Koju jõudnud, tegin iseäraliku avastuse. Ei suutnud mitu nädalat teleri ees istuda. Mitte et helendavat ekraani seirata olnuks suisa võimatu. Aga ekraanilt paistev ei köitnud põrmugi. Midagi värvilist seal ju virvendas. Sain aru küll, et kujutised tähendasid inimesi, esemeid, maastikke. Aga liikuvad pildid paistsid tühjade ja kõledatena. Neis puudus soojus, neis puudus elu. Nad olid kõigest surnud varjude tants.

Selle veidra olukorra üle juureldes jõudsin oma meelest loomuliku veendumuseni. Teleriekraani helendus hämaras toanurgas pole midagi muud kui hubisevate leekide kunstlik jäljendus. Ta täidab tsiviliseeritud inimese jaoks sama ülesannet, mis tulekeeli imiteeriv elektrikamin, mida meilgi müüdud, ostetud ja samas pilatud. Inimsugu, kes enamiku oma olemasolust veetnud elava tule veeres, ei saa selleta läbi ka meie päevil. Tõeline tuli on muidugi etem, sest ei sunni vägisi peale võõraid pilte, mõtteid ja programme. Aga ära petab küll. Nii et ei saa arugi. Lased pilgu samamoodi lõdvaks nagu leeke silmitsedes ning lased enamiku sellest, mida peale sunnitakse, silmist ja kõrvust mööda. On peaaegu niisama lahe olla kui kaminasuu ees.

Kui istun üksi või sõpradega Eestimaal kusagil metsas või soosaarel põleva lõkke ääres, ei mõtle kunagi, et sooritan erilist toimingut. Ometi on kõik need, kes öötundidel hubiseva lõkke juures viibinud, pidanud kogema, et toimub midagi iseäralikku. Sa konutad tule paistel ja vahid leeke. Ei toimeta sihikindlalt ega mõtle ega kõnele kindlal teemal. Võid mõelda või lobiseda millest iganes. Või laulda. Või vaikida. Kui vaikus kaaslastega istudes pikale venib, ei sugene sellest ebamugavust ega igavust, nagu kergesti juhtub tubasel koosviibimisel. Olemas olemine tundub kerge ja endastmõistetav. Tunnid kuluvad ja mida sügavamaks saab öö, seda raskem on ennast tule juurest eemale rebida, et magama minna.

Järgmisel päeval võib su pea olla vähesest magamatusest uimane, aga meel kirkam kui enne. Pähe tulvab värskeid mõtteid nagu puhtaks pühitud tahvlile. Mäletan sügavat hämmingut, kui üks lõkkekaaslane kord koduteel murelikult arutles, et küll on piinlik täna tööle minna. “Mis sest, et olen enda ära kasinud ja jõuan õigeks ajaks. Aga äkki mõni ikka haistab, et lõkke tossu on küljes,” kartis ta.

Minul on täpselt vastupidi. Olen uhke, kui lõkke ääres olemisest märk külge jääb. Mida kauem, seda parem. Milline rõõm on käia vahel vargsi oma riidekapis nuhutamas presendist luitunud tormikuube, millega nii ohtralt lõkke ääres aega veedetud, et sealt selle lõhn enam täielikult kunagi ei haihtu. Ja tarvitseb mul ükskõik kus võhivõõraste inimeste seas viibides sõõrmeisse tõmmata kas või vaevumärgatavat lõkkelõhna sõnumit, kui ma sõnumi kandja tingimata välja nuhin. Pole tähtis, millest siis räägime. Tean niigi, et ta on üks omadest. Et me kuulume samasse elava tule kummardajate ringi.