Rabivere maastikukaitseala ei ole tavaline raba: eripära annab talle eelkõige asend karstipiirkonnas, aga ka mõned ajaloolised seigad.

Hageri ja Hagudi asula vahele jääv Rabivere raba on olnud riikliku kaitse all juba 1980. aastate algusest, aga enne seda, juba 1959. aastal, võeti seal kaitse alla Kõnnujärve tammed koos järvega.

Siinne loode-kagusuunaline, üle viie kilomeetri pikk ja kuni kaks kilomeetrit lai soolaam on tekkinud kunagi üksikute väikeste järvede kinnikasvamisel ja soostumisel: kuni kaheksameetrise turbakihi all lasub poole meetri paksune järvemuda kiht. Raba ilmestavad huvitav laugastik ja kaks järve. Kahest lahustükist koosneva kaitseala põhitükile jääva soolaama põhjapoolsem osa on Rabivere raba, kesk- ja lõunaosa kutsutakse Seli ehk Kõnnu rabaks.

Raba absoluutne kõrgus on ligi 68 m, aga silm tajub siin hästi suhtelist kõrgust: raba kummub kolm meetrit üle ümbritseva maastiku. Jõhvikaid kasvab laiguti raba servaaladel ja laugaste ümbruses.

Rabivere raba jaguneb omakorda kahte ossa, millest kagupoolset kutsutakse Kõrgerabaks, loodepoolset aga Suurrabaks. Enamik Suurrabast on nüüd freesturbaväljade all ning jäeti seetõttu kaitseala uuendatud piiridest välja.

Kõrgeraba õigustab oma nime, sest kerkib mõnevõrra üle Suurraba. Eesti põhikaardilt saab Kõrgerabas loendada üle 200 lauka, kuid neid võib olla ka rohkem. Veesilmadest suurim on 2,2-hektarise pindalaga Anutakse laugas.

Rabivere rabast Padriku oja kaudu välja voolav vesi kaob maa alla mõne kilomeetri kaugusel olevas kaitsealuses Urge kuristikus. Siit alguse saav maa-alune oja tuleb maapinnale Lohu allikatena Keila jõe lähedal, Kohilast lõuna pool.

Seli ehk Kõnnu raba piirneb Seli, Lohu ja Krimmi külaga. Raba põhjaosas asub ümmarguse põhiplaaniga Kõnnu järv (pindala on umbes 4,4 ha), mille sügavus koos lendmudakihiga küünib nelja meetrini. Laukaid on siin vähe, suurim neist on 1,6-hektarine Kadaka laugas Kõnnu järvest ligikaudu kilomeetri jagu kagus.

Seli raba idaservalt voolab vesi Keila jõkke, lääneservalt Kasarisse. Krimmi küla juurest rabaveerelt lähtuvaid kraave võib mööndusega pidada isegi Kasari jõe alguseks.

Rabas liikudes võib näha siin-seal, eriti ala kaguservas, rohkesti turbasamblaga kaetud lohke: sealt on kunagi on käsitsi turvast lõigatud. Praeguseks on augud tasapisi täis kasvamas.

Sopi järvikud, haruldased ja Eestis teadaolevalt ainulaadsed karstijärved, jäävad Seli raba lääneservale. Kevadine suurvesi valgub siin paeastangu servas olevatesse nõgudesse, täites need ääreni. Hiljem imbub vesi pikkamööda paepragude kaudu maa sisse.

Tähelepanu äratanud leid. Kirjanduses on Rabivere raba mainitud seoses huvitava leiuga 1936. aastal. Turvast lõigates sattusid kohalikud mehed umbes poolteise meetri sügavusel naisterahva kivistunud laibale. Naise juurest leitud rootsiaegse raha ja ehteks olnud sõle järgi hinnati surnukeha vanust paarisajale aastale. Laiba asendi järgi võis arvata, et tegu polnud mitte soosse uppunuga, vaid rabapinnasesse maetud inimesega. Imetlusväärne on seejuures turba konserveeriv toime: maetu mütsil ja kinnastel olid eristatavad isegi koekirjad.

Kaitseala lahustükil tahetakse hoida erisuguseid elupaiku. Seal valitsevad soostunud metsad, ent leidub ka lubjarikkaid madalsoid, siirde- ja õõtsiksoid, allikasoid, vanu laialehiseid metsi ning kunagisi puisniite.

Kaitsealustest liikidest kasvavad seal kahkjaspunane sõrmkäpp ning loodusdirektiivi II ja IV lisa liik eesti soojumikas.

Matkahuvilistele. Regio teedeatlase andmeil viib matkarada kaitseala lääneservalt Karjatse talu juurest Kõnnu järveni. Raja algust märgivad telkimisplatsi ja puhkekohta tähistavad sümbolid. Tegelikult siin tähistatud matkarada veel ei ole. Samas on siiski võimalik jõuda metsateid mööda raba servani ja sealt edasi üle raba Kõnnu järveni. Kes eelistab lihtsamat ligipääsu, see peaks lähenema järvele kaitseala teisest servast, kust jalgrada viib otse järve idakaldale.

Huvilistel on siinses laudradadeta rabas lihtsaim uidata talvel või kevadtalvel: külmunud pinnas tagab muretuma liikumise. Lumelt on võimalik lugeda üht-teist välja ka raba elustiku kohta: rohkelt on näha metssea tegutsemisjälgi, mändide vahel kulgeb rebase jäljerida, jäneste olemasolu reedavad pabulad.

Kaitsekord. Möödunud aasta septembris uuendati Raplamaal asuva senise Rabivere raba kaitseala piire ja kaitsekorda ning loodi Rabivere maastikukaitseala. Kaitsealal on üks sihtkaitsevöönd, mis hõlmab suurema osa Rabivere rabast. Ülejäänud kaitstav ala kuulub piiranguvööndisse.

Kaitsekord ei sea takistusi inimeste liikumisele ning seente, marjade ja muude metsaandide kogumisele. Kaitse-eeskiri lubab ka püüda kala ja pidada jahti. Telkida ja lõket teha tohib vaid selleks tulevikus rajatavates puhkekohtades.

Rabivere maastikukaitseala valitseb Harjumaa keskkonnateenistus, kelle poole saab pöörduda kõigis kaitsekorda puudutavates küsimustes.

Siinse looduse eripärast ja ka ajaloolistest seikadest on väga põhjalikult kirjutanud Arvi Paidla. Kel huvi, tasub kindlasti üles otsida Eesti Looduse 1994. aastakäik, kus Hagudi soo lugu jagub nelja numbrisse.

Paidla, Arvi 1994. Soodes on salapära, rabades rahu. Hagudi soo lugu 1–4. – Eesti Loodus 45 (8–11): 245–247, 275–277, 293–295, 335–337.