Väikesest peale on mu vanemad mind loodusesse viinud. Küll metsa, rappa, tiigi äärde ja nõmmedele. Just seetõttu ongi mulle loodus alati meeldinud.

Pildistamishuvi tekkis alles kaks aastat tagasi, kui vanaisa kinkis väikese fotoaparaadi. Üsna pea see ammendas end, kuid minu huvi loodusfotograafia vastu ainult suurenes. Aasta tagasi saigi muretsetud laiemate võimalustega Nikon cp 8800, mille abil sain aimu fotograafia põhitõdedest. Võistluse auhind aitas täita minu suure unistuse: sain endale päris oma Canon 350D koos makroobjektiiviga. Nüüd, kui kuhugi minek on, siis naljalt kaamerat koju ei jäta.

Enamik minu pilte on tehtud kodu lähedal. Lemmikpaigad on need kohad, kus olen enne palju kordi käinud, sest tuttavas kohas märkan kohe midagi uut ja huvitavat. Pildistada meeldib mulle kõike, aga eriti põnevad on putukad ja linnud.

Ühel suvehommikul märkasin vanal heinamaal harakputkedel tegutsemas kadakatäksipaari. Ma otsustasin paar hommikut nende tegemisi jälgida. Läksin nende juurde päikesetõusu ajal ja võtsin kaamera kaasa, lootes saada häid pilte. Kogu heinamaa laulis. Mõnus oli vaadata, kuidas tõusev päike maalis emase kadakatäksi rinnale pitsilise mustri. See oli tõeliselt meeleolukas hommik. Varajane ärkamine tasus end igas mõttes kuhjaga ära.