Et meil puudus ülevaade Pihkva oblastiga liidetud Petserimaa aladest, tegi 1949. aastal TRÜ (Tartu riikliku ülikooli) geograafia kateedri juhataja Endel Varep mulle ülesandeks käia õppevaheajal olukorda uurimas ning kanda uus piirijoon kaardile. Ta teadis, et olen selle kandi elanik ja saan pärast esimese kursuse lõpetamist seda laadi tööga hakkama.

Ülesannet asusin täitma 8. septembril, seega siis veidi aega enne õppetöö algust, mis geograafiaosakonnas oli tollal septembri keskel. Sõitsin jalgrattaga oma kodukülast Rissovast Truba ja Troitsa küla kaudu Pankjavitsa poole. Seejärel pöörasin Voronkina suunas. Kui tervenisti Venemaaga liidetud Petserimaa lõunaosa kohta oli piirijoone kulgemine kaunis selge, siis siin, eriti Vastseliina–Pankjavitsa maantee lähistel põhja pool Moona küla, oli olukord segane.

Hakkasin enne Voronkinat taludes küsitlema inimesi, käies mõnes kohas majast majja. Inimesed üldiselt teadsid, kummale poole uut piirijoont nende talumaad jäid. Et sügis oli kuiv ja vili suurelt jaolt koristatud, kulges mu edasine teekond piki põlde ning metsa-, võsa- ja sooservi. Piirijoon oli siin eriti käänuline ning küsitlemist seetõttu palju. Nii käisin Goruðka, Krantsova, Tedressaarõ, Kuigõ, Varõstõ, Sirgova ja Kiislova külas ning Tiklasõ küla ja järve ümbruses. Eriliselt huvitas mind Krantsova küla, sest sealt oli pärit mu emapoolne vanaema. Edasisest on paremini meelde jäänud Kitse–Laasarova vahemiku kõrgemad avarad põllualad, kust avanes suurepärane vaade ümbruskonnale. Hilja õhtul jõudsin Vinski külla, kus oma kauge sugulase talus sain öömajale. Magasin küünis heintel.

Järgmisel päeval kaardistasin piirijoont edasi Tiirhanna, Helbi, Maaslova ja Võmmorski ümbruses. Viimasest edasi läks uus piir üsna pikalt mööda Piusa jõe keskjooksu, ulatudes peaaegu Rääptsovani välja. Siiani oli mul kasutada E. Varepi antud korralik kaardimaterjal. Edasi tuli läbi ajada kehvema kaardialusega, kusjuures ka teedevõrk oli puudulikum. Üsna palju aega kulus Krabilova ümbruses, kus otsisin üles ka Jäneste küla kolm talu ning küsitlesin piirijoone kulgu Mustaojal. Selle metsaküla talud jäid viimastena Eesti poolele. Õhtuks jõudsin Patvina külla Moloþva oja ääres, kus sain ühte tallu öömajale. Et ma polnud suitsumees, võisin siingi magada küünis värsketel heintel.

Kolmanda päeva hommikul sõitsin kõigepealt Saatse külanõukokku, et saada mõningaid andmeid. Pärast küsitlesin Saatse ümbruse Samarina, Sekina (3–4 talukrunti) ja Perdagu küla inimesi. Käinud veel oma huvides ka lähedases Krupi külas Pihkva järve ääres, jõudsin pärast lõunat Piusa jõe äärde suure Gorodiðtðe (Korodissa) küla vastas, kus tegin peatuse. Järgnes piirijoone kirjapanek Sesniki–Lutepää vahemikus. Siin tegi piirijoon suure jänesehaagi edelasse ning suundus seejärel Pikkliiva nõmme poole (tänapaäeval tuntakse seda Saatse saapa nime all), kus kohati paljandus isegi lahtiseid liivu. Ka järgnenud Verhuulitsa–Kostkova ümbruses võttis piirijoone jälgimine rohkesti aega. Jõudsin Suure-Kuuliskasse alles hilisõhtul, kuid ikkagi poolikute andmetega. Küsisin öömaja ühes jõukamas talus. Pererahvas oli äärmiselt lahke ja soovitas mul kohe sauna minna, sest oli laupäeva õhtu ning nad ise olid just saunast tulnud. Ei saanud sellist võimalust kasutamata jätta, sest olin jalgrattasõidul üsna tolmuseks saanud. Külas oli seitse-kaheks sauna jõe ääres reas. Et mõne sauna vahemaa oli kolm-neli meetrit, kostus siin laupäeviti vist küll üleüldine vihtade sopsimine. Magama läksin küüni heintele tehtud asemele, kus tundsin end väga koduselt.

Viimasel päeval kaardistasin piirijoont peaaegu lõunani Kuuliska jõe läänekaldal asuvas Väike-Kuuliska külas. Suundusin sealt Velna külla. Et nende külade vahel asub Mustakannu soo, lõpeb tee selle serval. Seal kogesin, mida tähendab elamine soosaare külas, kuhu pääseb vaid paadiga. Kuigi sügis oli kuiv, pidin soo läbimiseks jalad lahti võtma ning püksisääred üle põlvede käärima. Niiviisi sain ratast käekõrval lükates soost läbi.

Velnast sõitsin edasi Podmotsa külla. See oli Eesti viimane ja kõige põhjapoolsem küla teisel pool Värska lahte. Kaardistatav piirijoon oli aga suundunud juba Velna küla naabruses Kuuliska orglahte. Nõnda oli minu ülesanne täidetud ja uus piirijoon kogu Petserimaal kaardile kantud.

Kasutades oma siin kandis viibimist, käisin õhtupoolikul veel Kuljes (Kuuljas) ning seejärel ka omaaegse Eesti rahvarohkeimas külas Lisjas. Teel sinna nägin Kirðina ja Martõðevo külas arvukaid nikerdustega kaunistatud hooneid. Lisja kalurikülas oli selliseid kaunistusi vähem. Veel oli vene külades huvitav näha aknarohkust majade tänavapoolses otsas. Kui setudel oli tavaliselt maja teepoolses otsas üks-kaks akent, siis vene külades oli neid tavaliselt kolm, mõnel majal isegi neli.

Kuigi olin parajalt väsinud, kulges tagasitee üle Värska ja Petseri nagu lennates. Õhtuvidevikus olin pärast neljapäevast reisi taas kodus Rissovas. Materjalid sain Endel Varepile üle anda meie kursuse esimesel loengupäeval, mis tol sügisel oli 19. septembril 1949.