Talvel tundub mets omajagu tühi ja vaikne. Suvest tuttavas kasesalus on teistmoodi lõhnad ning hoopis teine nähtavus. Puudel pole lehti ega lehelinde, nagu ka teisi olevusi, kes suvepäeva nii värvikirevaks ning huvitavaks tegid. Siis oli igal pool midagi teoksil: ööbik laksutas, metsvint kuulutas kõlaval häälel, et just siin on tema valdusala, rähn tagus puukoore vahelt lastele üraskeid. Aga nüüd? Ainult mu enda talvesaabaste kriuksumine. Kas talv ongi nii igav?

Tuttavas kasesalus võib ainult aeg-ajalt kuulda eemal tegutsevate sootihaste häälitsusi, mõni üksik rasvatihane nende seas. Kui kauemaks jääda, siis võib kohata ka metsatukka kiiruga läbi kammivaid sabatihaste parvi. Ent see kõik on mööduv: linnud peatuvad vaid hetkeks, et siis kohe edasi rutata. Neil pole püsi, nälg sunnib tugevalt takka. Seetõttu ei saa talvises metsas rahulikult linde jälgida, nende lustakust nautida.

Üks väljapääs on süveneda nüüd linnuraamatutesse ning meenutada eelmisel hooajal saadud kogemusi. Kuid ainult selle toel uude kevadesse ei jõua: „linnunälg“ tuleb peale ning jaks lõpeb otsa.

Teine võimalus on panna kuhugi metsaserva või võimaluse korral lausa oma koduaeda lindudele talvine toidulaud ning hoida see pidevalt kaetuna: linnud harjuvad seal peagi käima. Mida külmemaks lähevad ilmad, seda vajalikumaks muutub väikestele värvulistele lisatoit. Nad võivad sinu pandud toidust isegi niivõrd sõltuvaks saada, et jättes pikemal külmaperioodil toidu lisamata, võid määrata oma hoolealused hukule. Niisiis: kord alustanud, pead jätkama toitmist kuni soojade kevadilmadeni, mil lindudele avaneb piisavalt rikkalik toidulaud looduses.

Toidulaud kui näitelava. Kui paik on sissesöödetud, saab hakata kustutama oma „linnunälga“. Tegevus talvise söödakoha juures erineb sootuks suvistest toimetustest, kui esiplaanil on ikka järglased ning nende toitmine. Talvisel toidulaual on igaüks isiksus ning seisab ainuüksi enda eest. Seepärast võib ette tulla päris innukaid tagaajamisi ning üksteise ülekavaldamisi.

Toidulaua avastajad ning kõige tavalisemad kostilised on kindlasti kõiksugu tihased: rasvatihased, sootihased, sinitihased. Näole võivad anda ka varblased ja musttihased. Nad kõik ilmuvad kohale juba ainult päevalilleseemnete peale, kuid on ka väga rasvamaiad. Kui peale seemnete hoida pidevalt saadaval paar kobedat pekitükki, siis võib seltskond suureneda.

Tihaste kisa tuleb peagi uudistama suur-kirjurähn, kes, leides tüliõunaks oleva mõnusa suutäie rasva, selle koha omaks võtab. Nüüd hakkab temagi siin käima järjepidevalt. Eksootilisemate külalistena võib veel näha rohevinte, leevikesi ja isegi hallpearähni. Mõnel ilusal talvepäeval tuleb pidusöögiga pillerkaaritajaid vaatama ka talvituv raudkull, kes hea õnne korral endalegi magusa, paraku juba sooja suutäie nõutab.

Kõiki toimetusi võib jälgida eemalt. Enamikul juhtudel lihtsalt vaikselt toolil istudes. Ei pea isegi varjet kasutama. Kui tekib soov jälgida tegutsemist lähemalt, siis tuleks ennast ikkagi peita: talvel piisab, kui heita valge lina üle pea. Tõhusaid suutäisi alla kugistades ei pane keegi rahulikult kükitavat valget, justkui lumega kaetud tompu tähele.

Tutiline parv puu otsas. Tegelikult annab talv meeldiva võimaluse vaadelda ka selliseid linde, keda suvel üldse meie mail ei näe. Need on põhja poolt pärit turistid, kes siia oma puhkust veetma tulevad. Tulevad maiustama meie pihlakatega, siinsetele jõgedele toidupoolist hankima ja meie väljadele suvistest röövlindudest üle jäänud närilisi püüdma. Kes nad on?

Juba varased kargemad sügiskülmad toovad esimese vahetuse põhjamaadelt. Ning nad ei tilgu ühekaupa, vaid tulevad lausa parvedena. Tegemist on siidisabadega, kes sihivad eelkõige kõiksugu koristamata jäänud marjapuid ja -põõsaid. Kui su aias on näiteks pihlapuu ning sa pole leidnud tema marjadele mingit kindlat ostarvet, siis leiavad rändavad linnud seal meeldiva koha vahepeatuseks. Suur parv, kus on tihtipeale sada näljast suud, võib terve puu marjad paari päevaga nahka pista ning seejärel naabri aeda kolida.

Siidisabad on oma söögilauas üsna julged ning neile võib aeglaselt ja äkilisi liigutusi tegemata päris lähedale minna. Vahva on vaadata, kuidas linnud marju lausa õgivad, neelates need tervelt alla, ise juba järgmist haarates. Pole siis ime, et puu nii ruttu tühjaks saab. Kui marjad otsas, aga kuskil läheduses õunad veel puus, siis pole mahlastel puuviljadel pääsu: siidisabade nokad hakkavad neilegi peale.

Põnev on jälgida parve käitumist: kui keegi märkab ohtu, tõuseb terve parv ühe häälitsuse peale lendu ja maandub lähimasse turvalisse paika, et sealt paarikümne sekundi pärast uuesti “laua taha” naasta. Ja kõik algab otsast peale. Kuidas need süües nii lärmakad ja aplad linnud üht hoiatushüüdu muust kärast eristada suudavad, on paras mõistatus. Kõrvaltvaatajani jõuab see alles siis, kui linnud juba poolenisti lennus. Sügistalvine siidisabade ränne on kindlasti vaatamist väärt. Nad ei põlga ka linna, oleks vaid toidupoolist.

Köstrihärra. Kui parve sagimine väsitab, võib aja maha võtta ning sammud vee poole seada. Peab leidma kiiresti voolava vee, mida pakane ei suuda kinni kaanetada. Sinnagi on ilmunud talikülalisi. Vastupidi siidisabadele, kes rändavad parves, armastab vesipapp veekogudel toimetada peamiselt üksi. Pikemal jõelõigul võib kohata ka mitut lindu, kuid tegutsevad nad siiski tavaliselt omaette. Üksnes käre pakane, mis ka kõige kiirema vooluga jõed kinni külmutab, ajab vesipapid viimase lahtise veelõigu ümbrusesse kambakesi kokku.

Jõeköstrihärral – just niimoodi on vanarahvas tavatsenud seda pisikest valge kaelusega lindu kutsuda –, on äärmiselt hea kaitsevärvus. Kõrgelt jõekaldalt vaadatuna ei paista tema tume sulestik üldse silma, lind sulandub imehästi tumeda jõevee taustaga. Tema valge kurgualune võib paista veest välja turritava lumega kaetud oksaraona. Seetõttu peab vesipappi otsides olema väga tähelepanelik. Kui aga silm köstrihärral juba pidama jääb, siis ta sealt enam kergesti maha ei libise: pisike linnuke paelub oma tegevusega kohemaid.

Vilkalt põlvi nõksutades laseb ta kivide vahel ringi ja otsib toidupoolist. Aeg-ajalt lendab madalamate kohtade vahel ikka lootuses, et äraolekul on sinna midagi uut tekkinud. Tundub, et lind teab, mida teeb, sest harva peab ta nõutult ringi vaatama. Vesipapp on aga küllaltki kartlik, nii et kui sa ei ole varem kohal, siis temale päris ligi astuda ei saa. Varajasel hommikutunnil jõe ääres koha sisse võtnud vaatlejat ei pruugi aga vesipapp pahaks panna ning usaldab näidata isegi oma kõige osavamaid saagipüüdmise võtteid.

Niimoodi vilgast lindu jälgides ei pane tähelegi, kui juba lõuna käes ja endal kõht koriseb. Pealegi on külmavana kontidesse pugenud, need vajavad hädasti soojaks kõndimist. Ongi paras aeg jalutada jõeäärsetel luhtadel ja heinamaadel, sest sealgi on midagi varuks. Piki jõge astudes võib märgata ka mõnda julget ja jäärapäist jäälindu, kes külmast ja ähvardavast jääkaanest hoolimata kodupaigale truuks on jäänud ning jõel valju hääle saatel kala püüab.

Metsa äärt pidi jalutades võivad järgmisest võimalikust silmarõõmust märku anda tema varasemad tegevusjäljed. Toidurohke hiireküla asukoha reedab jahil käinud rebane: ta on teinud lausa meetrise hüppe oma varitsuskohalt pea ees lumme. Pisikesed verepiisad annavad tunnistust, et sööst oli edukas. Mööda rebasejälgi edasi minnes satun aga hoopis imelikule jäljele: nagu ingel oleks taevast alla kukkunud ning otse lumme prantsatanud. Tiiva jäljed puha näha.

Siin on tegutsenud saaki jahtiv händkakk, kes istumispuult ilmselt kuulis lume all tegutsevat hiireperet ning lendas kohe jaole. Nüüd tuleb kõik ümberkaudsed puud kiiresti läbi vaadata, kas ehk kakukest ennast kuskil juba järgmist kõhutäit noolimas pole. Tavaliselt ei ole: et ööd on veel küllalt pikad, siis saavad kakud oma toimetused pimeduse katte all ära aetud. Alles paaritumisaeg veebruaris võib nad ka tavapärasest erinevatel aegadel välja ajada.

Seevastu meil väga haruldane vöötkakk on päevase eluviisiga. Kui sageli väljadel uidata, võib seda vahvat lindu nähagi: kõige tõenäolisemalt istub ta mõne kõrge kuuse ladvas või elektriliinil ning passib saaki. Jah, täitsa päise päeva ajal. Tema jahijäljed sarnanevad rebase hüppeaukudega, kuid need ei ulatu täitsa maani välja, ning ümbruskonnas pole ühtegi rebase jäljerida. Nagu olnuks tegemist lendava rebasega.

Esimene kohtumine vöötkakuga ei unune, sest alguses ei saanud sotti, kellega tegu. Kaugelt oleks nagu harakas: pika sabaga, kuid natuke liiga paksuke ja laia peaga. Lindudega juba tuttav olles taipad aga üsna kiiresti, ning see kauaoodatud kohtumise tunne on päris võimas. Et vöötkakk pole just kartlike killast, siis võibki tema tegemisi jälgima jääda. Minu uus tuttav oli isegi nii julge, et varitsuskohta vahetades otsustas maanduda täpselt selle kuuse latva, mille all mina olin tunnikese jagu tema tegemisi jälginud. Arvasin, et lind ehmatab oma eksimuse tõttu, kuid nii see polnud: võttis kohe sisse tavalise varitsusasendi ning asus oma asja ajama. Mina vahtisin alt üles nagu uskmatu, kael kippus kangeks jääma.

Niimoodi ta seal istus päris tükk aega, heites vahetevahel mulle üsnagi hoolimatu pilgu. Lõpuks otsustas, et see ei ole ikkagi kõige parem passimiskoht, ning lendas lähedal asuvale elektriliinile. Tegelikult oligi juba hämaraks läinud ja minul aeg kodu poole astuda. Tänasin mõttes vöödilist kakku meeldejääva kohtumise eest ning eemaldusin.

Nagu näha, võib talvgi olla äärmiselt elamusterohke. Peale suleliste endi saab näha ka nende tegevusjälgi, mille järgi võib igaühe talvise valdusala välja peilida ja seal peremeest jälgida. Põlisseltskonnale lisavad kirevust kaugemalt põhjast meile talvituma tulijad. Nii võib igal päeval olla linnuhuvilisele varuks üllatus.