Hall-kärbsenäpp on tavaline pesitseja linnades ja maa-asulates. Maal võib harva leida elamut, kus suvel ei pesitseks vähemalt üks paar hall-kärbsenäppe.

Selle inimese suhtes mõnikord lausa rumalalt usaldava linnukese pesi võib sageli leida kõige ootamatumates kohtades. Asulates ja maaelamute juures teeb hall-kärbsenäpp pesa katusealustesse urgudesse, majasimssidele, ukse- ja aknaraamidele, aknalaudadele, aiamajadesse, kinnistele verandadele, heinaküünidesse, kiviaedadesse, lauavirnadesse, puuriitadesse, pesakasti katusele, isegi redeli pulgale [1]. Korduvalt on hall-kärbsenäpi pesi leitud majaseina najale toetatud labidavarrel, harjal või luual, viimastel eriti siis, kui nad on pandud seisma varrele.

p>Pesakoha valib emaslind. Kuid ka isaslinnul on siin oma, ja näib, et kindel osa. Sageli on pesa aastaid ühes ja samas kohas, näiteks aknalaual või satelliidi antenni raudkonstruktsioonil. Rõngastamistulemused on näidanud, et isaslinnud võivad ühte ja samasse pesapaika naasta aastaid järjest, kusjuures igal aastal eri partneriga. Kui pesakoha valivad eri emaslinnud, aga igal aastal ühte ja samasse kohta, siis ilmselt on mõnedel kohtadel selge eelis paljude teiste ees. Sinna tehakse pesa järjepidevalt, sageli kolm-neli aastat järjest.

Loomulikult aitavad niisugusele pesakohatruudusele kaasa õnnestunud pesitsused. Ja pole ka võimatu, et aastaid ühes paigas pesitsenud isane hall-kärbsenäpp pakub emaslinnule esmajoones kohti, kus järglaskond on eelmistel aastatel turvaliselt üles kasvatatud. Näib, et emaslind, kes teeb pesakoha suhtes siiski lõpliku valiku, arvestab paljudel juhtudel kogenud isaslinnu ”ettepanekuid”.

1. Rootsmäe, Lemming; Veroman, Heinrich 1974. Eesti laululinnud. Valgus, Tallinn.