Ethel Brafmann

8. juuli 1921–7. november 2005

Nii ütles Ethel Brafmann, kui teda kord juubeli puhul usutleti. Tõsi, isiklikku aeda, maja ega autot tal polnud, seevastu Eesti maastikes leidub palju paiku, mis on saanud tunda tema kunstnikukätt. Kes ta oli?

Ethel Brafmann sündis Tartus arstist isa ja klaveriõpetajast ema tütrena. Tema haridustee algas samuti Tartus, jätkudes Võrus ja Pärnus. Suvevaheaegu veetis tüdruk aga Kolga-Jaani lähedal oma vanaisa uhkes Elia talus, kus oli suur iluaed ja talupark. Sealseid põlispuid meenutas Ethel surmani.

Ülikooliaastad Tartus tegid temast diplomeeritud spordipedagoogi. Samal ajal õppis Ethel ka kõrgemas muusikakoolis klaverit. Ent 1954. aastal lõpetas ta veel ERKI kunstnikuna aia- ja pargikujunduse alal. Ja kui aastatel 1954 –57 sai paljude raudteejaamade ümbrus kauni kujunduse, siis oli selles “süüdi” Balti raudtee Tallinna kaitseistandike kontori noor haljastusmeister Ethel Brafmann. Paraku on see kõik kadumas koos raudteejaamadega.

Õitsele puhkes Etheli anne aga aastatel 1963–1991, kui ta töötas maastikuarhitektina metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi alluvuses. Tema juhendusel on koostatud üle 600 maastikukujundus- ja haljastusprojekti: Paunküla maastikuplaneering, Lahemaaa rahvuspargi tsoneering, Tartu Toomemäe pargi, Valga linnapargi, Keila-Joa maastikupargi ja puhkeala planeering, Palmse ja Toila-Oru pargi rekonstruktsioon, EMÜ dendropargi planeering Emajõe kaldal jpm.

Ethel Brafmann on avaldanud ka üle 170 erialase artikli, monograafia “Pargid Eestis” (1980), õpiku “Maastikukujundus” (1985) jm. Ta lähtus põhimõttest: loodusele ei tohi vägivaldselt kallale minna, loodus ise on kujundaja. Arhitekt peab lähtuma looduse iseärasustest ja seaduspärasustest ning samal ajal ka inimese vajadustest. Kujundamisel peab olema kaitsefunktsioon.

Ethel Barfmanni tänuväärset tööd jätkavad tema õpilased. Teda ennast mäletame optimistliku, elurõõmsa inimesena ja seltskonnahingena, kes oli tulvil üllatusi ka kõrges eas: oma 70. sünnipäeval viskas ta vabalt spagaati, viis aastat hiljem lõbustas külalisi tantsuga ja veel 80-aastaselt käis jääst jääni meres ujumas!

Tema töölauale jäid käsikirjad kalmistukunsti raamatust ja eluõhtu värsiridadest.