Lendoravast on kuulnud paljud, kuid teda näinud vähesed. Enamasti satubki see loom inimese silma alla metsatöödel: kord langetatud puust välja hüpates, kord uimasena või surnuna puuõõnes. “Pesast alla kukkunud mustus võib nad välja anda,” on kirjutanud Juhan Aul. Karvane ja suurte silmadega süütu taimtoiduline loomake pole inimesele ohtlik, isegi mitte toidukonkurent. Lendoravat kohata on harukordne juhus ning küllap ootamatuse tõttu ei oskagi ehk sellises olukorras alati õigesti käituda.

Vaadates näiteks õige vanades ajalehtedes ilmunud tähelepanekuid kohtumiste kohta lendoravaga, jääb meelde eelkõige arvamus, et tundmatu loom tuleb igaks juhuks teibaga maha lüüa. Sama laadi, ehkki “humaansemat” suhtumist võib näha ka 44 aastat tagasi Eesti Looduses ilmunud südamlikus artiklis Virumaal majja tulnud lendoravast: “Pererahvaga kodunes lendorav kiiresti. Kolmandal päeval viidi ta loomaaeda.”

Lendorava hävimise põhjustest kirjutas 75 aastat tagasi Juhan Aul oma teoses “Kodumaa neljajalgsed” nii: “Praegune metsakasutamisviis, kus lankidelt raiutakse kõik puud maha, ka vanad ja õõnsad, kiirustab tunduvalt lendorava kahanemist.” Paraku võib nentida, et nüüdisaegsete metsameeste mõtlemine pole suurt targem varasemate omast: kui mets on vana, tuleb puit rahaks muuta. Lendorava elualad on suures osas küll kaitse alla võetud, ent sellistest vanametsa-saartest üksi on vähe: et populatsioon püsiks, peavad lendoravad saama ühest kohast teise minna, ent raielankidel, nagu üldse maapinnal liigub ta saamatult.

Selles numbris on pikemalt juttu ka vähem tuntud haruldusest, saaremaa sõrmkäpast. Pärast liigikirjelduse ilmumist mullu detsembris Belgia ajakirjas ning sellekohast sõnumit meie elektroonses uudiskirjas on minult korduvalt küsinud, kas see Pikneri sõrmkäpp on ikka tõesti õige asi ja mitte asjaarmastaja soov oma nime botaanika ajalukku jäädvustada. Julgeksin küll kinnitada, et jah, selline uus taimeliik maailmale on tõesti Saaremaal olemas.

Saaremaa robirohu avastas Bernhard Saarsoo, Audaku pidalitõbilas (hiljem rajati sinna Viidumäe looduskaitseala keskus) töötanud botaanikahuviline arst, kes põhilise tuntuse saavutas vormirohket võilillede perekonda uurides pärast Teist maailmasõda eeskätt Rootsis ja Soomes. Hea näide selle kohta, et ei maksa alahinnata harrastusteadlaste tööd.

Et leida ja kirjeldada uus taimeliik, peab väga hästi tundma varasemaid. Kahtlemata võib Tarmo Pikneri arvata Eesti käpaliste paremate tundjate hulka. Uute liikide avastamine ei saa enamasti olla “projektipõhine”, paariaastase kestvusega üritus ning küllap jätkub avastamisväärset Eesti looduses veel paljudele uurijatele.