Looduse taastamine on väga kulukas ja keerukas, kui mitte võimatu. Ka õilsatel eesmärkidel loodusega manipuleerides tuleb olla ääretult ettevaatlik, et mitte teha rohkem kahju kui kasu. Tuntud looduse valitsejad on hollandlased, kel ehedat loodust nüüdseks napib. Püüdes loodust, eriti rabasid, innukalt taastada, ei ole neil siiani erilist edu olnud.

Suur vesi rõhub väikest ja madalat maad igast küljest. Mööda Lääne-Hollandi pisikesi uduseid külavaheteid sõites näeb silm kõikjal triiki vett täis kõrgete kanalite rägastikku, ainsateks puudeks nudid remmelgad, mille külge kohe välisukse kõrvale kanalile on seotud paadid. Rohumaad asuvad kanalite veepinnast veel meetrikese madalamal. Mis küll sunnib neid 16 miljonit pealtnäha mõistlikku inimest siin kitsukesi koos karme veemänge mängima? Vastust otsime Hollandi ajaloost.

Holland ehk ametliku nimega Madalmaade Kuningriik on tegelikult suurte jõgede – Reini, Maasi ja Schelde delta. Hollandi looduse ongi kujundanud needsamad suured jõed. Delta oli ülimalt soodne sadamakoht, mistõttu tekkis sinna varakult tihe inimasustus. Delta tohutuid sooalasid hakkasid sinna elama asunud inimesed kibedalt kuivendama ja üles harima. See tõi kaasa turba mineraliseerumise ja maapinna vajumise. Juba 1000 aastat tagasi oli enamik maad metsast lagedaks tehtud ning algas kuni viimase ajani kestnud intensiivne rabade lõikamine kütteturbaks. Niigi madal ja lame maa kaevati veelgi madalamaks, paiguti alla merepinna.

Jõgedest ja merelt peale suruv vesi kippus aga maad üle ujutama. Hakkas pihta praeguseni kestev vihane võitlus vee vastu. Kord ründab vesi, mille tagajärjel hukkus näiteks 1267. aastal 50 000 inimest; viimane suurem katastroof oli 1953. aastal. Siis jälle asuvad inimesed vasturünnakule – suur osa Hollandist on tegelikult tammidega ümbritsetud ja kuivaks pumbatud merepõhi [2].

Seega on loodus justkui hollandlase elupõline vaenlane. Looduslikku “korrapäratust” on püütud sajandite vältel murda, korrapära ja kultuurmaastik on olnud vaieldamatu eesmärk kõikjal ja kõiges. Kogu maa on üles haritud ja pandud karja või vilja kandma. Lennukilt vaadates näib maastik ilusa ruudustikmustrina. Kõik jõed on aetud võimalikult sirgeks, kõikjal töötavad võimsad veetaset reguleerivad pumbad. Isegi puistud, niipalju kui neid on, on istutatud tavakohaselt tikksirgete ridadena.

Kuna suur osa territooriumist on viljakasvatuseks liiga märg, pannakse seda rohkem rõhku karjakasvatusele. Eriti hästi on edenenud seakasvatus. Sead võtavad ju vähe ruumi: neid hoitakse aasta läbi tihedalt laudas. Hollandis on sigu veel rohkem kui inimesi. Üüratu sõnnikutoodang laotatakse laiali. Lämmastiku- ja väävliühendid levivad nii pinnavee kui ka õhu kaudu. Kuhu ka ei läheks, kõikjal on tunda kerget sealäga haisu.

Arvestada tuleb ka inimeste asustustihedust: umbkaudu Eesti-suurusel territooriumil elab kümme korda rohkem elanikke kui Eestis. Ka soodne asend kauba ekspordiks sunnib iga ruutmeetrit veelgi tootlikumalt kasutama. Ärgem unustagem sadamatest, aga ka tohututest asumaadest tingitud jõukust, mis andis üpriski vabad käed kõikvõimalikeks ümberkorraldusteks looduses. Kõige selle tagajärjel on loodusest üsna vähe alles jäänud. Puutumatu looduse lapikest enam peaaegu ei leidu.

Aednikest looduskaitsjad. Tegelikult meeldib hollandlastele loodus väga. Aga ainult siis, kui see on korralikult kontrolli all. Ühesõnaga: nad on tulihingelised aednikud. Kellel iganes võimalik, rajab endale kas või imetillukese aia! Sajanditepikkune edukas võitlus veega on andnud enesekindluse ja teadmise, et loodust on siiski võimalik oma soovi järgi vormida. Samasuguse innuga, nagu oli loodust seni materdatud, hakkas põllumajanduse, looduse majandamise ja kalanduse ministeerium 1970. aastatel loodust taastama. Praegu on selles väikeriigis juba tuhandeid loodusreservaate ja maastikukaitsealasid [2].

Miks taastada loodust? Esmane põhjus on vajadus luua rahvale puhkevõimalusi. Hollandis võib praegu leida päris kena metsasalu, rannikuluite või märgala, kuid see on peaaegu alati tihedalt täis jalutus-, jalgratta- ja ratsutamisradu. Ja muidugi inimesi. Riigi loodusaladel käib aastas umbkaudu sada miljonit puhkajat! Teine põhjus on looduse väärtustamine iseenesest. Eks ole piinlik, kui mujal on, aga meil pole üldse. Ühtlasi adutakse, et pisut loodust ei teeks ülekultuuristatud maastikule paha.

Mida on tehtud? Juba eelmise sajandi algusest alates on võetud kaitse alla veel olemasolevaid looduspiirkondi. Näiteks sobib Hollandi keskosas asuv Hoge Veluwe rahvuspark, kus leidub metsatukki, sisemaaluiteid, nõmmesid, järvekesi. Et korraldada metsloomade liikumist, on see kõik paraku traataedadega sektoriteks jaotatud. Suur osa rahvuspargist on erireþiimiga liikumiskeeluala, kuid ega hollandlased sinna väga ei tükigi, sest osa pargist on okastraadiga piiratud puhkepiirkond, kuhu tullakse jalutama ja jalgrattaga sõitma.

Või rannikuluited, mis on tõesti kenad ning kihavad samuti nädalavahetustel ja lõunapausidel tervisejooksjatest, ratturitest ja koerajalutajatest. Rannikuluidete kaitsel on küll ka praktiline eesmärk: luidetevahelistesse lohkudesse pumbatakse järvekesed, mille vesi sobib läbi liiva filtreerununa joogiveeks.

Palju kurjemalt kui sinna puhkama suunduvad inimesed, ründavad looduskaitsealasid ümberkaudsetelt aladelt õhku lenduvad või pinnasesse imbuvad toitained. Looduse mitmekesisusele see hästi ei mõju ja nii peetakse toitainetega ränka võitlust: kooritakse pinnast (sod cutting – pealmine toitainerikas kiht lõigatakse ära), niidetakse, karjatatakse loomi ja eemaldatakse veekogudest muda. Pisut edu on märgata: nii mõnigi taime- ja loomaliik on kaitsealale naasnud. Ent pole välistatud, et paljudele teistele liikidele on selline sekkumine kahjulik [1].

Iseareng või taastamine? Looduse kaitse kõrval on viimasel ajal hakatud loodust taastekitama. Põllumajandusest sageli loobutakse, kuna ühiskond on juba sedavõrd rikas, et odavam on saadusi sisse osta. Põllumaadest vormitakse spetsialistide näpunäidete järgi loodus. Looduse taastamiseks sobib ka kuivaks pumbatud merepõhi.

Loodust saab uuesti tekitada kahel moel. Esimene võimalus on nn. looduse iseareng (nature development): valitud alal minimeeritakse inimmõju ja lastakse loodusmaastikul ise taastekkida. Kuigi toit- ja saasteainete mõju ei lakka ja üleväetatud pinnas kannab üsna liigivaest kooslust, tekib siiski kena lokkav roostik, võsa või mets ning tõenäoliselt muutub elustik aja jooksul ka mitmekesisemaks.

Teine moodus on looduse taastamine (nature restoration): otsustatakse, milline maastik või kooslus sobiks mingile alale, mis seal võiks looduslikult olla või mis on kunagi olnud, ning seejärel tekitatakse valitud kooslus [2]. Parim näide on ehk Hollandi metsad, mis tihtipeale koosnevad sirgete ridadena istutatud puudest. Hea näide on ka Hollandi nn. uued metsloomad: vabalt peetavad hobused ja veised. Need on looduslike eellastega võimalikult sarnased, hoolega aretatud elukad, kes hulguvad Hollandi loodusaladel vabalt ringi. Et nad oleksid veelgi looduslikumad, viiakse nad vahepeal treeningule näiteks Lätisse, kus nad õpivad kiskjaid kartma: teatavasti pole Hollandis looduslikke suurkiskjaid.

Enamasti on tarvitusel nende kahe meetodi vahepealne variant. On aru saadud, et loodust ikka ehitada ei saa. Looduse iseareng aga ei vii küllalt kiiresti soovitud tulemusteni. Täpset eetilist optimumi on siin muidugi raske leida ning mõnikord on välisvaatlejal seda raske mõista.

Murumängud rabamaadel. Kahe looduse taastekkemeetodi või -filosoofia alusel taastatakse ka rabasid. See sai alguse samal ajal muu taastustegevusega 1960. aastate lõpus [2]. Suurem osa Hollandist on kunagi olnud raba. Nõnda otsustatigi mõned rabad taastada. Vastu ootusi osutus see aga kõvaks pähkliks. Miks?

Väljakujunenud kõrgraba on mitme meetri paksune turbalade, mis isoleerib turba pinnal kasvavad taimed selle all olevatest toitainetest. Sestap on pinnas ülimalt toitainevaene, saades toitaineid üksnes sademetest. Valdavad mitmesugused turbasamblaliigid. Ühtlasi loovad need erilise keskkonna, mille omadused on stabiilne niiskus, happesus, omapärane mikrokliima ja muhklik mättaline-älveline mikroreljeef, mis põhjustab maastikul niiskusgradiente. Selline keskkond tingib ka ülejäänud rabaelustiku eripärase koosseisu [3].

Hollandis pole looduslikke rabasid enam ammu. Rabasid on asutud taastama endistes turbavõtukohtades. Ent seal on turbasammal koos tema loodud tingimustega hävitatud. Turbakihti, mis isoleerib rabapinda mineraalmaa toitainetest, on oluliselt õhendatud. Samuti on kuivendatud nii turbavõtukohta kui ka ümbritsevat ala. Tagajärjeks on turba mineraliseerumine ja toitainete vabanemine [1].

Niisiis on endistesse turbarabadesse looduslikult tekkiv taimestik kõike muud kui rabakooslus. Mõnikord pole asi siiski väga hull. Hõredama asustusega piirkondades, näiteks Saksamaa piiri ääres, on mõned rabajäänukid, mis on viimased kuuskümmend aastat üsna puutumatult seisnud. Seal on kaevanditele tihti kasvanud kena õõtsik ning tegu on päris meeldivate soodega. Ehkki väga pisikestega.

Üks võimalus oleks need kohad rahule jätta. Siis ilmselt laiuks seal mõne aja pärast ilus soo, mis võib hea õnne korral kunagi tõesti näha välja kui raba. Seda moodust ei taha hollandlased kasutada, sest töö valmimise tähtaeg oleks liialt pikk. Ja tulemuse vastavus plaanile pole tagatud.

Kuidas meelitada turbasammalt? Et turbasammal loob rabale iseloomulikud elutingimused, siis on peatähelepanu pööratud turbasambla kasvu taastamisele. Istutada? Sellealaseid katseid on maailmas tehtud, kuid suurema eduta. Üldiselt arvatakse, et lähiajal õnnestub turbasammal siiski “kodustada” – eeskätt selleks, et taastada endised turbamaardlad ja toota turbasammalt põllumajanduslikult. Hollandi rabataastajad aga peavad seda liigseks sekkumiseks looduse tegevusse. Seetõttu luuakse eelkõige turbasambla kasvuks sobivad tingimused. Sobivateks tingimusteks peetakse toitainete vähesust ja püsivat niiskust. Kuidas neid tingimusi saavutada?

Toitainete juurdevoolu vähendamiseks kaevatakse taastatava ala servadesse kraavid, mis juhivad ümbruskonna maadelt valguva toitainerikka vee sellest mööda. Seejärel rakendatakse n.-ö. märjutamist (rewetting), et takistada sademevee äravoolu tagamaks sobivat niiskus- ja toitereþiimi. Vanad kuivenduskraavid suletakse. Tihti on rabaala eri osad erisuguse kõrgusega ja kuna vett kinni hoidvat turbasamblakatet enam pole, kipub ala “kuivaks jooksma”. Et hoida sobivat pinnaveetaset, eraldatakse ala eri kõrgusega sektorid tammide abil. Sinna paigutatakse mõnikord veel plastist või puidust barjäärid. Nõnda on turbalõikusalad madala veega üle ujutatud.

Järgmise etapina loodetakse turbasamblaujukite (floating rafts) tekkele. Turbaaukude vahel kulgevad tammid jäävad vee alt välja ja peaksid toimima ujukite tekke pidepunktidena. Sageli on rabalt kooritud sambla- ja turbakiht pärast turbalõikust aukudesse tagasi visatud. Selle tükid tõusevad neis tekkiva metaani jõul veepinnale ja peaksid samuti soodustama turbasambla kasvu. Esimesena annab kasvumärki pudev turbasammal. Seejärel peaksid lisanduma n.-ö. mätast moodustavad turbasamblad: lillakas turbasammal, näsajas turbasammal ja punakas turbasammal [1], misjärel uue raba kasv ongi saanud hoo sisse ning see peaks laienema tammidele ja ümbritsevale alale.

Tegelikkuses ei pruugi plaan õnnestuda. Vaid väga vähestes kohtades on hakanud kasvama teised turbasamblaliigid peale vesiturbasambla. Turbasammalde asemel tungivad peale rohketoitelise pinnase taimed, näiteks kask ja sinihelmikas. Arvatavasti pidurdab nende kohalolek turbasammalde ilmumist. Üleujutatud alade ümbruskonda proovitakse siin-seal küll koorida (sod-cutting), ent tulemus näeb välja üsnagi eemaletõukav ja selle kasu on küsitav.

Miks pole selget edu? Turbasammalde kasvuks vajalike tingimuste kohta pole veel selget ülevaadet. Hiljuti näiteks leiti, et oluline on ka CO2 kontsentratsioon pinnases, paljudes kohtades ei pruugi see olla sobiv. Nii või teisiti võtab ulatuslik turbasammalde kasvu taastumine kaua aega. Ajaskaalaks on siin vähemalt aastakümned. Turbateke iseenesest on aga teatavasti veel palju aeglasem protsess: aastas lisandub vaid mõni millimeeter. Seega tuleb silmanähtavaid tulemusi oodata ilmselt sadu aastaid. Õhu kaudu tulevad toitained pidurdavad turbasammalde kasvu veelgi. Õhusaaste vähendamiseks kulub Hollandis omakorda kümneid või sadu aastaid.

Seitse korda mõõda, üks kord lõika. Suurejoonelised üleujutused, tamme ehitavad ja kraave kaevavad võimsad masinad – igas tõsisemas loodusesõbras tekitab selline mastaapne aednikutöö ettevaatlikust. Kas õilsa eesmärgi nimel ei tehta kogemata kahju? Seda on looduse ümberkujundamisel ju varemgi juhtunud.

Nimelt on mitmed valitud rabajäänukid juba enne taastustööde algust Hollandi kontekstis väga suure looduskaitselise väärtusega. Paljudele liikidele on need ümbritseva kultuurmaastiku taustal pelgupaigaks – refuugiumiks. Kas loodavad tingimused ei too kaasa rabalaikudes redutavate ohustatud liikide huku? Kuigi taastamistööd käivad juba mürinaga, on seda aspekti vähe uuritud. Hollandi teadlased võrdlesid puutumata rabajäänukeid ja neid, kus taastamismeetmed on juba tarvitusele võetud. Viimastes leidus umbes neljandiku võrra vähem haruldasi ja rabadele iseloomulikke veeselgrootute liike. Tõenäoliselt olid need enne taastamise algust seal olemas. Võimalik, et pärast häirimise lõppu taastub loomastiku mitmekesisus aja jooksul, ent pole põhjust sellele kergekäeliselt lootma jääda.

Teine küsimus: kas loodavad tingimused ikka toovad kaasa loodusliku raba elustiku taastumise? Võib-olla on eeldus, et turbasammaldega koos naaseb ka muu rabaelustik, liiga lihtne? Ka sellele ei ole Hollandis kuigivõrd tähelepanu pööratud. Nii kummaline kui see ka pole, ei teata Madalmaades peaaegu üldse, milline on loodusliku raba elustik ja missugused on liikide elupaiganõudlused. Ettepanekud rabaelustikku enne taastamist põhjalikult uurida on jäänud enamasti hüüdjaks hääleks kõrbes. Ehkki Hollandi loodusteadlased on Eestiski rabaelustikku uurimas käinud, kärsivad sealsed maastikukujundajad vaevalt bioloogide teadustulemusi ära oodata.

Mõelda tasub sedagi, kust tuleb looduse taastamisele kuluv tohutu raha. Hollandi, nagu teiste arenenud maade jõukus põhineb teatavasti suuresti arengumaade loodusvaradel. Taastades kuskil suurejooneliselt ja kulukalt loodust, kurnatakse kuskil mujal maailmas loodust selle arvelt tunduvalt rohkem.

1. Lamers, Leon P. M. 2001. Tackling biogeochemical questions in the peatlands (doktoridissertatsioon). Nijmegeni Kuninglik Ülikool.

2. Lander, Brian 2001. Building wilderness. New nature in the Netherlands (käsikiri). Nijmegen.

3. Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Valgus, Tallinn.

Juhan Javoið (1975) on Tartu ülikooli loomaökoloogia doktorant, uurib putukate munemiskäitumist.