Paarkümmend aastat tagasi elas väikesel Manilaiul üks tollase Nõukogude Liidu suurimaid kõreasurkondi. Nüüd, mil see liik on hääbunud või hääbumas suuremal osal oma kunagisest levilast, on viimane aeg hakata taastama talle sobivaid elupaiku.

Et kõre on videviku- ja ööloom, tuntakse teda rohkem hääle kui välimuse järgi. Kõrisev, kõlav ja pidevalt korduv peibutushäälitsus “krrr-krrr” meenutab mopeedi põrinat või öösorri laulu. Siit ka liiginimetus. Teine nimetus – juttselg-kärnkonn – osutab aga väga silmapaistvale välistunnusele: piki selga kulgevale kitsale säravkollasele triibule.

Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk, kusjuures emasloomad on isastest suuremad. Jässaka keha ja lühikeste jalgadega loom liigub maapinnal ronides või joostes, meenutades seetõttu pigem hiirt kui konna. Keha ülapoolel on kõre veidi köbruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Ärritunud konnal muutuvad täpid eriti erksaks. Keha alapoole hallikasvalgel nahal on tumedad (pruunikad või kollakad) laigud. Kõre ninamik on lühike ja tömp, silmapupillid horisontaalsed, vikerkest kollane või rohekas. Isasloomadel on kurgu all sinakas kõlapõis, mis täispuhutult võib küündida pea suuruseni. Erutatud olekus eritab kõre valkjat haisvat nõret, mis inimesele suhu või silma sattudes tekitab tugeva kihelustunde.

Levik. Kolmest Euroopas elavast kärnkonnaliigist on kõre ainus, kelle levila siit väljapoole ei ulatu. Kui harilikku ja rohe-kärnkonna leidub peale Euroopa veel ka Põhja-Aafrikas ja Aasias, siis kõre levila hõlmab vaid Mandri-Euroopa lääne-ja edelaosa, Briti saared, Jüüti poolsaare, Skandinaavia poolsaare lõunaosa, Kesk- ja Ida-Euroopa (sealhulgas Ðveits, Austria, Tðehhi, Saksamaa, Poola, Leedu, Läti, Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene). Eestis on kõre oma levila kirdepiiril.

Elupaik. Kõre on kohastunud eluks päikesepaistelistel luite- ja nõmmealadel, ranna- ja luhaniitudel. Eestis ongi ta kodu peamiselt rannaniitudel, mida tavapäraselt on kasutatud loomade karjamaana, mõnel pool ka heinamaana. Kariloomad ja niitjad hoidsid taimestiku madala ning ala päikesele avatuna. Kõrele sobib elupaik, kus leidub nii kerge liivase pinnasega kohti päevaste varjepaikade kaevamiseks, tasaseid päikeselisi madalmuruseid või hõreda taimestikuga alasid toitumiseks ning madalaveelisi vähese taimestikuga veekogusid kudemiseks. Et kõre on pioneerliik, kes asustab kiiresti uusi sobivaid piirkondi, siis aitas omaaegne rannaniitude laialdane kasutamine Eestis kaasa tema levikule. 20. sajandi esimesel poolel oli kõre oma levila ulatuses küllalt tavaline ja rohkearvuline liik.

1960.–70. aastatest alates hakkas tema arvukus aga vähenema mitte ainult Eestis, vaid enamikus riikides. Praegu on ta paljudelt endistelt levialadelt kadunud. Hääbumise peamine põhjus – hävisid kõrele sobivad elupaigad: liivaluited metsastati, nõmmedel ja niitudel ei peetud enam kariloomi, rannaniitudele mõjusid hävitavalt nii maaparandusest tulenev veereþiimi muutus kui ka väetised.

Nõukogude ajal kraavitati Eestis laialdaselt rannaäärseid rohumaid, mille tagajärjel kõrele kudemiseks sobivate veekogude hulk vähenes märgatavalt. Väetiste liigkasutamine pani vohama roostiku. Pärast seda, kui ulatuslikel rannaniidualadel lakkas loomade karjatamine ja heina niitmine, hakkasid need kulustuma, roostuma ja võsastuma ning neil olevad madalad rannikulohud ja veesilmad kinni kasvama: kui karjatamiskoormus on väike, asuvad märjematesse nõgudesse tarnad, mida kariloomad meelsasti ei söö. Nii ladestub aasta-aastalt surnud taimede kiht ning madalad veesilmad ummistuvad, mudastuvad ning lõpuks kaovad sootuks.

Sigimine. Kõre on kohastunud sigima just ajutistes madalates veekogudes, mis kiiresti soojenevad. Sooja keskkonda vajavad arenguks kullesed. Pealegi on ajutistes, suve teisel poolel kuivale jäävates lompides tunduvalt vähem vaenlasi (kalu, selgrootuid), kes võiksid kulleseid ohustada, puudub ka konkurents teiste kahepaiksetega. Madalate lompide häda on aga just selles, et nad mitte ainult ei soojene, vaid ka kuivavad väga kiiresti. Selle vastu on kõrel välja kujunenud omapärane sigimisstrateegia. Teiste kahepaiksetega võrreldes on tema sigimisperiood tunduvalt pikem – aprilli lõpust juuli alguseni. Ta ei koe pidevalt, vaid mitu korda, olenevalt sademetest: vihma ajal, kui kuivanud lombid täituvad veega, hakkavad kõred kudema.

Madalate veekogude kinni kasvades kaotab kõre kudemiskoha. Samas eelistavad nii harilik kärnkonn, rohukonn kui ka rabakonn kudeda just taimestikurohketes veekogudes. Nii et kitsalt kohastunud liigina jääb kõre muutuvates tingimustes sageli teistele kahepaiksetele alla.

Kaitsta ja taastada elupaiku. Praegu on Eestis teada vaid 11 kõre asurkonda kokku umbes viiesaja isendiga, kes asustavad rannaniitude kõrval veel mitmeid sekundaarseid elupaiku, nagu vanad liivakarjäärid, mahajäetud kalakasvandused, kultuurheinamaad ning põllud.

Elujõuline populatsioon püsib, kui isendite arv selles küünib vähemalt viiesajani. Praegu jäävad kõik Eesti kõreasurkonnad sellele miinimumile kõvasti alla. Selleks et see liik Eestist lõplikult ei kaoks, hakati 2000. aastal taastama tema elupaiku, sealhulgas kudemiseks sobivaid veekogusid. Esimesed kudemisveekogud rajati Kablisse ja Matsallu. Tänavu on neid taastatud veel Silma ja Rannametsa-Soometsa looduskaitsealal, Manilaiul ning Kihnus.

Rannaniitude säilitamisele ning taastamisele aitab tugevasti kaasa 2001. aastal algatatud maahooldustoetuste süsteem, mis võimaldab rahastada poollooduslike koosluste hooldamist. See on äratanud inimestes huvi jätkata rannaniitude majandamist ning võtta kord mahajäetu taas kasutusse. Maahooldustoetuste abil hooldati ja taastati 2001. aastal mitmeid rannaniidualasid Pärnumaal, sealhulgas ka Manilaiul, kus viimase kümnendi jooksul on loomapidamine tunduvalt vähenenud ning seetõttu ka kõre arvukus märgatavalt langenud. 1980. aastal peeti Manilaiu kõreasurkonda üheks suurimaks tolleaegses Nõukogude Liidus.

2001. aastal algas Euroopa Liidu LIFE-Nature kaasfinantseeritav projekt “Rannaniitude kaitse Eestis”, mille eesmärk ongi taastada rannaniidud kõre kunagistel asualadel Lääne-Eestis ja Pärnumaal, rajada kudemisveekogusid ning tuua kõre taastatud elupaikadesse. Üks projekti sihte on luua igale praegusele kõreasurkonnale reservasurkonnad taastatud rannaniitudel. Juba ongi alustatud kõrede taasasustamist endistesse elupaikadesse. Selleks ei viida ühest elupaigast teise mitte täiskasvanud konni, vaid kudu ja kulleseid. Et kõre saab suguküpseks alles kolmandal-neljandal eluaastal, siis võib töö tulemusi näha ning kuulda alles mõne aasta pärast, kui kudemisveekogudesse asustatud kullesed on arenenud sigimisvõimelisteks konnadeks.

Riinu Rannap (1966) on zooloog, keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna spetsialist.