Tigusid ei ole lihtne koguda: see töö nõuab täpsust, korrektsust, järjepidevust ja aega. Teokollektsioon on õnnestunud, kui keegi saab seda ka sada aastat hiljem oma töös kasutada.

Inimestel on kombeks ümbritsevat maailma kirjeldada, süstematiseerida ja ka koguda. Kollektsioneerida võib näiteks ilusaid asju, raha või hoopis tigusid. Paljud koguvad tigusid nende ilusate kodade tõttu – sageli kaunistavad kaminaservi troopiliste merede limuste värvilised ja ogalised kojad. Teokarpe on üsna lihtne säilitada, sest nende tugev mineraliseerunud koda püsib sajandeid. Teokollektsiooni puhul pole vaja vaeva näha mürgitamise või sügavkülmutamisega, et eemale tõrjuda mitmesuguseid kahjureid, mis võivad hävitada näiteks putuka- või taimekogusid.

Tühje teokodasid võib loodusest korjata igaüks ja teha endale väikese vahva teokogu. Nende toredate loomakeste elutee lõpetamiseks peab aga olema tõsine põhjus: tavaliselt uurimistöö, mille tulemus annab vastuse mingile olulisele küsimusele. Tigude teaduslik uurimine on malakoloogide ehk limuseuurijate pärusmaa. Mõned alustavad uue kogu loomist, mõned täiendavad teiste kollektsiooni. Kindlate reeglite järgi korrastatud ja etikettidega varustatud kollektsiooni võib nimetada teaduslikuks koguks. Eestis on viimastel aastatel tigusid kogutud selleks, et hinnata tigude arvukust ja liigirikkust Eesti metsades [1] või teha kindlaks Ida-Virumaa tööstusheite mõju tigudele [2]. Kui hakata tigusid suuremal arvul loodusest korjama, peab olema kindel, et töö lõpptulemusena suudetakse kirjutada näiteks trükis ilmuv teadusartikkel.

Tigude korjamise meetodid. Vaid umbes neljandik Eesti tigudest on silmaga nähtavad, suurem osa jääb nende pisikeste kodade ja varjatud eluviisi tõttu märkamatuks. Kes see ikka topib oma nina sambla sisse või puurondi alla? Suuremad teod, nagu võsa-vööttigu ja kiritigu, on küll tuntud, kuid spetsialistile pakub erilist huvi just see pisikeste seltskond. Eesti maismaatigude uurijad korjavad tigusid peamiselt kahe meetodi alusel.

Ruudumeetodi puhul valmistatakse enne välitöödele minekut ruut (näiteks puuliistudest) küljepikkusega 25 sentimeetrit. Uurimisalale juhuslikult asetatud ruudust võetakse selle sisse jäävad taimed, samblad ja kogu kõdukiht proovikotti (sobib kilekott). Tavaliselt võetakse ühest uurimiskohast (biotoobist) kümme proovi. Proovikott tuleb korralikult sulgeda ja silt peale panna (koti sisse pistetud pabersilt võib laborisse jõudes olla ära söödud). Sildile märgitakse kuupäev, proovikoht, proovinumber ja proovivõtja nimi. Soovitatav on panna tühja ruudu sisse veidi varist, oksakesi või muud materjali, et soodustada ala taastaimestumist. Ka läbivaadatud materjali võiks ruutudesse tagasi puistata (eeskätt siis, kui sortimispaik on lähedal)

Sõelameetodi puhul peab välitöödele kaasa võtma suure sõela (silma suurus 1´1 cm), aluse, kuhu kogutud materjal sõeluda, ja kindla suurusega anuma (näiteks pooleliitrise purgi). Siis kõnnitakse proovialal ringi ja võetakse proovikotti kõik kättesaadav: kõdu, taimed, sammal, varis jne. Koti sisu sõelutakse läbi sõela. Sõelutud materjalist võetakse teatud hulk, näiteks pool liitrit, see pannakse tühja kotti ja kotile kinnitatakse silt. Ühest kohast sõelutakse harilikult viis pooleliitrist proovi. Selle meetodi puhul tuleb arvestada, et sõelasilmast suuremad teod ei mahu läbi sõela. Siiski ei jää need liigid tavaliselt kajastamata, kuna väiksema kojaga nooremad isendid võivad olla sõelutud materjali hulgas. Sõelameetodi eelis ruudumeetodiga võrreldes on väiksem töömaht.

Päikese või vihmaga. Eri meetodi järgi tigusid kogudes peab kindlasti arvestama ilmaolusid, s.t. tundma oma uurimisobjekti eluviise. Kuna enamik maismaatigusid on niiskuslembesed loomad, siis kindlasti ei maksa teoproove võtta pärast pikemat põuaperioodi. Sel ajal on teod nn. suveunes: pugenud nii varjulisse kohta kui võimalik – kas kivide või tüvede alla, sügavamale kõdu- või mullakihti või koguni puu otsa (vöötteod, viinamäetigu). Sõelameetodit pole arukas kasutada väga niiske ilmaga või vihma ajal. Sel ajal on eriti väiksemad teod kleepunud taimede ja kõdu külge ning sõelumine ei anna objektiivset tulemust. Kui proove võetakse pikema perioodi jooksul, peaks ilm proovivõtu ajal olema üsna ühesugune. Parim aeg tigusid vaadelda, näiteks nende käitumist jälgida, on muidugi pärast kosutavat vihma.

Proovide sortimine. Kui proovid võetud, järgneb tubane töö. Kuna Eesti kõige väiksemad teod on vaid 1,5 mm pikkused, peab töölaud olema väga hea valgusega ja abiks tuleb võtta ka luup. Proovikoti sisu kallatakse valgele alusele (paberile). Edasine töö nõuab kannatlikkust: prooviruudu taimed ja suuremad raod tuleb hoolikalt üle kontrollida. Ühtlast kõdu-, varise- ja huumusehunnikut tuleb hakata servast spaatliga sortima ja leitud teod välja noppida. Algaja võib karta, et kõige väiksemad teod jäävadki liivaterade vahel märkamata, kuid spiraalne elusa looma moodustatud teokoda paistab siiski kohe silma. Väljanopitud teod pannakse kas topsi (filmitopsi) või näiteks väikesesse pealt suletavasse kilekotikesse, kusjuures oluline on, et need saaksid samasuguse sildi, mis oli proovikotil. Otstarbekas on panna väiksed (alla viiemillimeetrised) ja suured (üle viiemillimeetrised) teod eraldi. Muidu võib juhtuda, et hiljem loomi määrates ja isendeid üle lugedes on väikesed teod kadunud suurte kodade sisse ja suur vaev asjatu.

Kui kasutate pintsette, võib leitud teo transport kõduproovist topsi ebaõnnestuda. Õhukese kojaseinaga teost ei jää tugevama vajutuse korral midagi määratavat järele, liiga õrnalt hoituna pudiseb ta pintsettide vahelt sootuks. Tigusid võib transportida spaatli otsaga, millega on hea kõdu, varist ja mulda lükata. Kiireim ja kindlaim viis väike tigu oma kohale viia on uurija märja sõrmeotsa või prepareerimisnõela külge kinnitatuna. Veel tuleb teouurijaid hoiatada, et töö kohale kummardudes ei tohi aevastada ega naerma pahvatada. Küllap on nii mõnedki huvitavad andmed põrandapragude vahele kukkudes teadusele jäädavalt kaduma läinud.

Elusaid tigusid soovitatakse enne kollektsioneerimist veidi aega 70% piirituses hoida. Kui proovi sattunud silmaga nähtavad teod on juba kollektsioonis olemas, peaks nende vajalikud andmed kohe üles märkima ja loomad loodusesse tagasi viima. Nälkjad tuleb kohe määrata, sest lambialune palavus mõjub neile üsna pea hukutavalt ja siis on neid raske välimuse järgi määrata.

Kui kõduproovid sorditud, saab asuda kõige põnevama ja algajale ka raskeima etapi juurde. See on tigude määramine, millest tuleb juttu järgmises Eesti Looduse numbris.

Teokogu ehk -kollektsioon. Määratud (või ka määramata, aga kojakuju järgi rühmadesse jaotatud) teod paigutatakse kollektsiooni, mida hoitakse tavaliselt sahtlites, peidus päikesevalguse eest. Sahtlis on iga liigi jaoks eraldi karp, milles on eri kohtadest kogutud sama liigi isenditega topsid ehk probiirid. Samast kohast kogutud ühte liiki teod pannakse ühte topsi. Sobivaimad on läbipaistvad topsid, siis on tigusid hea vaadata. Peale eksemplari on kõige olulisem silt ehk etikett. Etikett on nagu teo pass, kus on kirjas kõik tähtsad näitajad.

Kõigi andmetega etiketti ei asenda mingi kood ega number, sest märkmik, kataloog või ka fail võib kollektsiooni järgmisele kasutajale olla kättesaamatu ning selle kadumisel kaob ka teokogu väärtus. Etikett pannakse probiiri sisse nii, et seda saaks läbi klaasi lugeda. Probiirid suletakse korgiga. Kõige väiksemate tigude (täppteod, pisiteod) puhul on hea, kui teod asetatakse omakorda väiksema ampulli sisse.

Kirjandus

1. Mänd, Raivo jt. 1997. Tigude arvukus ja liigirikkus Eesti metsades. – Frey, Toomas (toim.). Kaasaegsed ökoloogia probleemid. Tartu: 143–148.

2. Mänd, Raivo jt. 1996. Ida-Virumaa tööstusheide on tigudele soodne. – Kukk, Toomas (toim.). XIX Eesti looduseuurijate päev. Kirde-Eesti loodus. TA Kirjastus, Tartu–Tallinn: 69–75.

Tiina Talvi (1962) on bioloog, tegeleb maismaatigudega; toimetab Estonia Maritima’t ning edendab Lääne-Saaremaal loodusharidust.