Elva–Vitipalu maastikukaitseala moodustati 1992. aastal eelkõige selleks, et hoida Elva jõe ja puhtaveeliste Laguja, Illi, Varesepalu ning Ilusa oja ümbruse maastikke ning kaitsta ohustatud elupaiku ja liike. Kaitseala jääb Tartust 24 ning Elvast paari kilomeetri kaugusele, selle põhjapoolne osa kuulub Tartumaale, lõunapoolne Valgamaale. Koos Allika lahustükiga küünib maastikukaitseala pindala 900 hektarini ning sellel on kolm sihtkaitsevööndit (Elva jõe ürgoru, Allika ja Illi), ülejäänud ala jääb piiranguvööndisse.

Liigestatud reljeefiga maastikus asuvad Suur ja Väike Umbjärv, Vaikne järv ja Viti järv. Siit on leitud kaitsealuseid taimi, näiteks sinine kopsurohi (I kategooria), sookäpp ja sile tondipea (II kategooria), valge ja väike vesiroos, palu-karukell, harilik näsiniin, roomav öövilge, soo-neiuvaip, pruunikas pesajuur, kuradi-sõrmkäpp (III kategooria).

Maastikukaitseala suuremateks väärtusteks peetakse Elva jõe ürgoru liivapaljandeid, mitmekesist reljeefi ning lammil säilinud ja taastatud niite. Allikasoo, mida ümbritseb omapärane ja vaheldusrikas reljeef ja kus kasvab haruldasi taimi, on ka ümbruskonna veereþiimi reguleerija. Valdava osa kaitsealast moodustavad liivadel kasvavad palumännikud.

Kaitseala looduse tutvustamiseks on Vapramäe–Vellavere–Vitipalu sihtasutus koostöös riigimetsa majandamise keskuse ja kohalike omavalitsustega kavandanud ning välja ehitanud matkarajad:

* Elva ürgoru matkarada 14,4 km,

* Viti järve matkarada 2,3 km,

* seikluste rada 1,5 km,

* rattarada 23,5 km,

* metsanduse õpperada 6,5 km.

Kui Elva ürgoru täispikk matkarada on loodud neile, kel aega rohkem ja soov viibida looduses mitu päeva, siis Viti järve ja seikluste raja tegemisel mõeldi eelkõige lastele ja peredele, aga ka neile, kes kiire elutempo juures ihkavad pisutki aega looduse keskel olla.

Elva ürgoru matkarada on tähistatud puudel valge-punase-valge märgisega, Viti järve rada ja seikluste rada kollase ning metsanduse õpperada rohelise triibuga. Mustade või kollaste numbritega postid annavad teavet läbitud kilomeetritest. Rattarada on tähistatud viitadega, siiski võiks võtta kaasa raja voldik-kaardi. Seda, nagu ka seikluste ja Viti järve raja voldikuid saab Tartu ja Elva infopunktidest.

Matkarajal on ette valmistatud puhke-, pikniku- ning telkimiskohad. Kui seikluste rajal olev telkimiskoht on mõeldud väiksemale seltskonnale, siis raja põhjaosas paiknevale telkimisplatsile mahub ära üsna suur matkarühm.

Kaunis ja mitmekesine loodus pakub võimalusi ka orienteerujaile ja suusatajaile. Siit läheb läbi Tartu maratoni suusarada, Elva jõgi sobib kalastajatele ja veematkajatele.

Elva ürgoru matkarada ja rattarada algavad Tartumaa tervisekeskuse juurest. Sinna on paigaldatud ka maastikukaitseala suur skeem, teine skeemitahvel seisab Viti karjääri teeristil Elva–Palupera tee ääres.

Vitipalu on täis salapära ja avastamisrõõmu. Vitipaluga seostub eelkõige kaks sõna: metsik ja ürgne. Ühel koosolekul öeldi, et pole seal Vitipalus midagi puutumatut, üks teedevõrk puha. Mulle tundus siis, et kõneleja pole vist autoteelt kaugemale jõudnud. Ja ehk ei teadnud ta sedagi, et niipalju kui ajalooallikatest teada, on Vitipalu katnud ajast-aega mets. Just metsa järgi on piirkond saanud ka nime.

Vitipalu avastamise eest olen tänu võlgu Elva metsaülemale Rein Rinnele, kes mind sellesse salapärasesse maailma juhatas. Tänu temale sai loodud Elva–Vitipalu maastikukaitseala ning hiljem kavandatud ka matkarajad. Ikka sellepärast, et seda ainulaadset loodust teistelegi näidata. Julgen kinnitada: iga samm siinsetel radadel on täis üllatusi.

Mets, ja mida kõike seal sees leida võib. Kui astute Elva ürgoru matkaraja alguses veidi mööda teed ja keerate siis metsa jänesekapsa ja leselehtede vahele, leiate hulga kaevikuid. Mehepojad saavad siin päris luuremängu mängida ja tõeliste laskeavade kaudu järsakust alla piiluda. Seal aga avaneb hoopis iseäralik vaatepilt: torm on osa puid suisa juurtega maast välja tõmmanud. Ju ei olnud neil piisavalt jõudu soises pinnases vastu seista. Pisut eemal vilksatab Elva jõgi. Mööda metsarada edasi matkates jääbki alla vasakule looklev jõgi ja paremale soolappidega vahelduvad erisugused metsad. Ületame jõkke suunduva oja ja pisut kõrvale põigates võime end leida koguni mägra- või rebaseurgude linnakust.

Elva jõe sillal on mõnus pisut istuda: nautida veevulinat, püüda sillerdustes päikesekiiri ja puude peegeldust. Enne teekonna jätkamist tasub ka veidi uidata mööda jõekallast. Edasi rändame läbi eri vanusega metsade, vaadates põlismetsa ja alles istutatud noorendikke, kontrastiks uue ja vana piir.

Peagi ristub matkarada esimest korda metsanduse õpperajaga, mille tegi ja mida hooldab riigimetsa majandamise keskus. Siin saab algteadmisi metsa kohta, selle säästlikust majandamisest ja metsahoiust: proovitükkidel on võimalik võrrelda eri hooldus-, harvendus- ja valikraiete tulemusi, vaadelda männi plusspuud – väga heade tüveomadustega metsapuud, millelt võetakse pookoksi ja seemneid – ja õhukese korbaga honga. Et kõigest sellest ja veel paljust muust metsandusega seonduvast rohkem teada saada, soovitame kaasa võtta metsanduslike eriteadmistega retkejuhi.

Ületanud Vitipalu karjääri tee, suundub matkarada Elva ürgoru sihtkaitsevööndisse. Metsa all on rohkesti sinilille ja võsaülast, ussilakka, laanelille ning maikellukest. Varakevadel leiab siit ka kaitsealuse näsiniine, mida rahvasuu metssireliks kutsub.

Ürgorg, koprad ja sipelgad. Küngastest üles ja alla liikudes jõuame Elva jõe ürgoruni: oru veerel seistes tundub all olev põhjatu ja kaugena. Ja kuskil seal on Elva jõgi. Kes ei pelga turnimist, võib minna külla kobrastele: justkui sinu jaoks on koprad rajanud purded, mida mööda saad järjest ja järjest ületada vanajõe käärusid, olla jõesaarel, kus tundub, et oled üle pika aja siin esimene inimene. Lõpuks jõuad tõeliste koprapaisude ja kuhilpesadeni, mis tehtud tüvedest, okstest ja mudast. Paisude ehitusel lähevad kasutusse paljaks näritud puud või muu materjal, mis ei kuulu kopra toidusedelisse. Vaadates seda omamoodi imelist maailma, hakkad mõistma, et seda, mida suudab kobras, ei suuda ükski teine olend, kahe palja käega ka mitte inimene.

Tõusnud tagasi ürgoru veerule, juhib kitsas teerada metsa, kus rajale on jäetud kõik, mis sinna on langenud: turnida saab omajagu, paras koormus kehale pole ju paha ja lisab seikluslusti.

Peagi avastad end Elva ürgoru liivapaljandilt või Liivamäelt, nagu rahvasuu seda kohta kutsub. See on kohalik Taevaskoda: all sügavikus voolab Elva jõgi ja üle ürgoru avaneb maaliline vaade ümbrusele. Liivapaljandi kõrguseks on mõõdetud 25 meetrit. Selle vana orustiku on jõevesi uuristanud miljonite aastate jooksul sügavale Devoni liivakividesse. Alla jõe äärde viib trepp, seal saab jalad jõevoogudesse pista ja end mõnusalt värskendada. Üleval paljandi peal on aga meeldiv koht maha istuda ja keha kinnitada.

Matkarada jätkub mööda ürgoru äärt. Siit kandist saab alguse Elva–Vitipalu sipelgariik, kus elab ka üks kõige enam arenenud eluviisiga ja suuri asurkondi moodustav metsakuklaseliik – karukuklane (Formica lugubris). Sipelgapesi jääb teele rohkesti ka edaspidi. Neid vaadates võid mõlgutada mõtteid selle üle, et inimesest üle saja korra vanemad sipelgad on viljelenud oma perede ning asurkondade toitmiseks loodussäästlikku “põllumajandust” juba üle 50 miljoni aasta.

Viti järve matkarada algab väikeselt parkimisplatsilt, mis on ühtlasi ka metsanduse õpperaja algus- ja lõpp-punkt. Oleme jõudnud kaitseala kõige rahutuma reljeefiga alale – Vitipalu mõhnastikku, mis hakkas kujunema viimase jää-aja lõpul (ligi 12 600 aastat tagasi), kui sulava liustiku serv oli kliima soojenemisel taandunud praeguse Otepää kõrgustiku põhjaservani. Pärast jäävälja lõplikku sulamist jäid kauem püsinud jääpankade asemele nõod, sest sulaveest kantud liiv ei saanud pankade kohale settida. Nende ümber settinud kuhjatistest said aga künkad. Kunagi olid nõgudes järved, millest tänini on alles vaid mõni. Mõhnastiku künkad ja seljakud koosnevad enamasti liivast, milles leidub veerisest vahekihte.

Künkanõlvu pidi üles ja alla liikudes leiad end väikse maalilise Viti järve äärest, mida suvekuudel ehivad Elva–Vitipalu kaitseala sümbolid – vesiroosid ehk rahvakeeli ka näkineidude lilled. Viti järv on üks Vitipalu umbjärvedest, mille õõtsikul liikudes tunned, kuidas maa jalge all üha tõuseb ja vajub. Seda ei tasu proovida mujal, kui sammaldunud purdel, seda nii enese kui ka taimede ohutuse pärast.

Viti järve juurest põhja suundudes ja mäkke tõustes ristub rada Tartu maratoni rajaga. Suvekuudel kasutavad seda matkajad, talvel suusatajad. Mäe otsast avaneb vaade Viti järvele. Siia, ühele Vitipalu kõrgeimale künkale kerkib uueks kevadeks vaatetorn, kust pilk peaks küündima ka Viti järve tagant algavale Otepää kõrgustikule. Vaatetornil on teinegi tähendus: lapsed saavad siit vaadelda loodust ülevalt, pealtvaates, võrrelda eri mõõtmeid, sest maad mööda liikudes näed loodust hoopis teistmoodi ja teistes suurustes.

Mööda maratonirada laskudes jõuad harunemispunkti: vasakule läheb järskude languste ja tõusudega Viti rada ning otse mööda maratonirada pikk matkarada, mida mööda alla laskudes jõuab Ilusa oja üleujutuste piirkonda, kus oja käänud ja käärud annavad avastamisrõõmu ja seikluslusti ületuskohtade otsijale. Tasakaalukamad matkajad saavad liikuda mööda maratonirada kuni seikluste rajani.

Seikluste rada ja pokud. Siinsetes metsades saadab matkajat haldjate salapära. Nad on peitnud end küll puujuurte ja imepäraste sammalde alla, küll jõeluhale ja sohu. Hästi otsides võib leida siit isegi rahaaugu haldja.

Meie esivanemate arvates tõid just haldjad elu taime- ja kiviriiki, vette ning õhku. Ning looduses oli igal asjal oma kaitsevaim. Läbinud haldjametsa, leiad end oja kaissu haaratud nõiasaarelt, kuhu jõudmiseks pead ületama Nõiakääru silla. Siin on tõeline Väikese nõia maja koos ronimisredelite, kiikede, salapärase nõiametsa ning nõiamängulaga. Kui tähelepanelikult ringi vaatad, leiad end aga hoopis pokude maailmast.

Pokusid imetledes võid mõelda selle üle, miks on nad nii erilised. Teiste maade ja meiegi muinasjuttudes on kõiksugu nõidu, trolle ja haldjaid, aga pokusid ei mainita kusagil. Ehtsad pokud elavad ainult Eestimaal ja need avastas tuntud kunstnik Edgar Valter. Taimeteadlased on pokudega suhelnud juba ammustest aegadest, aga ei ole ära tundnud, et nad just pokud on. Botaanikud eelistavad kutsuda neid tarnadeks ehk ladinapäraselt Carex. Pokud kuuluvad lõikheinaliste sugukonna tarna perekonda, nende välimus oleneb peamiselt aastaajast: suvel on pokud kaharpäised, roheliste juustega, talvel saavad neist longusjuukselised linalakad, kevadel üllatavad aga siilisoenguga. Võlu ongi selles, et iga kord leiad pokul uue ja huvitava soengu. Sul võib olla ka päris oma poku, kelle soengumoodi saad terve aasta jälgida.

Seikluste metsas tähelepanelikult ringi vaadates näed männitüvedel kalasabamustrina kribitud sälke – need on vaigutamisjäljed. Tegelikult ongi see olnud vaigukogumismets, ent nüüdseks on vaigutamine unustuse hõlma vajunud metsatöö. Kui tavaliselt saeti puud pärast 15 aastat kestnud vaigutamist maha, siis siin jäid nad alles ainult seetõttu, et väga künklik reljeef raskendas metsatöid.

Ületades puhtaveelise Laguja oja, saad heita sillalt veel pilgu taamal puude varjus vilksatavale nõiamajale ja taastatud lamminiidule, mis alles eelmisel suvel oli võsa all.

Kui oled seiklemisest väsinud, saad puhata ja keha kinnitada piknikuplatsil. Siin on ka telkimiskoht.

Väike ja Suur Umbjärv, orhideed ja raba. Veidi metsateed, ja jõuamegi Väikse ja Suure Umbjärveni. Väikse Umbjärve ääres saab teha lähemat tutvust Elva–Vitipalu maastikukaitseala käpalistega, aga ainult juhul, kui lepid märgade jalanõudega ning oled valmis kiikuma õõtsikul ega karda ka sellest läbi vajuda. Ainult seda ei tasu unustada, et kõik need imekaunid lilled on kaitse all!

Suure Umbjärve ääres ootab aga rabamets ehtsate rabataimede – kidurate mändide, sookailu, kukemarja, turbasambla ja isegi ümaralehise huulheinaga. Raba puhas õhk ja tõmmu vesi ahvatlevad Umbjärve suplema, järve ääres on ka puhkekoht.

Maastikukaitseala siinses osas on ehk kõige rohkem kuivi ja valgusrikkaid männikuid – palumetsi, mida tunneb ära tüüpiliste palutaimede – pohla ja mustika, kattekolla ja karvase piipheina järgi. Üsna matkaraja lõpul jõuame kaitseala teise – Illi sihtkaitsevööndisse, mis on loodud bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme hoidmiseks. Illi luht taastati 2001. aastal. Elva jõe kallastel kasvavad lepad on põimunud humalaväätidega, taastatud lamminiidu taga metsas on aga tõeline humalaaed: väädid moodustavad taeva poole põimunult huvitavaid kujundeid ja varjualuseid. Liikudes veelgi piki Elva jõge põhja poole, jõuab matkaja Elva jõe ääres ühele seni veel säilinud lamminiidule, kus suvesüdames võib näha tõelist õitemerd.

Möödume telkimisplatsist, ületame Elva jõe, teeme kaare ümber Vaikse järve, ja jõuamegi taas matka lähtepunkti.

Mõned soovitused teele kaasa.

* Kui suhtud loodusesse aupaklikult ja heaperemehelikult, siis pakub ta sulle vastutasuks tuhat elamust ja üllatust.

* Need, kel matkarajad kord läbitud, võivad seda teha jälle ja jälle, sest igas aastaajas ja igas päevas on midagi kordumatut.

* Kui matkaradu käies tekib soov avastada Vitipalu maastikukaitseala omaette, siis tasub teha sedagi, sest palju huvitavat leidub ka kohtades, mis jäävad matkaradadest kõrvale.

* Küsimuste ja probleemidega võib pöörduda kaitseala valitsejate poole: Tartumaa keskkonnateenistus (tel. 07/302 240) ja Valgamaa keskkonnateenistus (tel. 076/66 129). Ent abist ei ütle ära ka Vapramäe–Vellavere–Vitipalu sihtasutus (tel. 07/455 491; 052 54172), Nõo vallavalitsus (tel. 07/455 108) või riigimetsa majandamise keskuse Elva metskond (07/456 781).

Gea Järvela (1963) on Nõo vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja.