2006/6



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2006/6
Jksood soodeks tagasi

Eestis on ligikaudu 10 000 hektarit turbatootjatest hljatud jksoid. Kuidas muuta need alad taas toimivateks, elusateks soodeks, seda on kasulik ppida Kanada kogemustest.

Enamiku teiste Euroopa riikidega vrreldes on Eestis veel sna palju oluliselt rikkumata loodust. Kuid inimtegevus muudab siingi aasta-aastalt ha suuremat ala, nii et meie koloogiline jalajlg letab Eesti territooriumi suuruse juba mitu korda [1]. Mned jljed on tehtud nagu liivale vi lumele, need kaovad loodusest peagi, teised psivad hoopis kauem. Sti jnud pllumaad vsastuvad ja seejrel metsastuvad mne inimplve jooksul, nagu ka rasketest masinatest segi pratud lageraielank. Kuid kllap paistavad meie enda ldud haavad metsas selgemini ktte: seeprast nutaksegi lageraiealade taasmetsastamist, korraldame metsaistutustalguid ja phendasime metsale isegi oma tantsupeo.

Hoopis sgavamad ja psivamad jljed jvad loodusesse karjridest, olgu need siis rajatud plevkivi, liiva ja kruusa vi turba kaevandamiseks. Nukogude aja jnukeid peremeheta ja risustatud liiva- ja kruusakarjre leidub kikjal le Eesti. Seadus kohustab kaevandamisest rikutud maad rekultiveerima. Ammendatud fosforiidi- ja plevkivikarjre ongi ulatuslikult tasandatud ning metsastatud, korrastatud on ka liiva- ja kruusakarjre. Kuid millegiprast on seni seadusesilma eest varjule jnud ning rekultiveerimata enamik endisi turbakarjre ehk jksoid.


Mis on jksoo ja kuidas see tekib? Jksood tekivad prast soo kuivendamist ja turba kaevandamist (#1). Veel pool sajandit tagasi kaevandati turvast vrdlemisi vikeses koguses ja valdavalt rabade servast ptsidena. Et sood enne ei kuivendatud ja turbaaukude krval silis sootaimestik, taastus loodus sellistel kaevandamisaladel sna kiiresti, nii et kogenematum silm ei pruugi neid alasid nd enam eristada. Vaid hoolikamal vaatlemisel vib mrgata mbruskonnast taimestikult veidi erinevat ja vhemate puudega ala, mille inimtekkelisust reedavad ka selle sirged servad.

Olukord muutus drastiliselt 1950. aastatel, kui turba tootmiseks veti kasutusele freestehnoloogia. Selleks tuli soo enne kuivendada, kogu taimestik eemaldada ning rajada suured tasase pinnaga turbavljad. Nukogude perioodil oli soode kuivendamine progressiivne ja soositud tegevus ning oma turbavljad olid paljudel kolhoosidel, sovhoosidel ja muudel ndseks kadunud ettevtetel. Nii ei olegi meil praegu tpset levaadet, kui palju Eestis jksoid ldse on. Tenoliseks peetakse nende kogupindala ligikaudu 10 000 hektarit, millele lhima kmmekonna aastaga lisandub veel niisama palju.

Jksoodel on algne taimestik ja loomastik hvitatud, veetase looduslikuga vrreldes meeter kuni poolteist sgavamal ning vga kikuv, see mjutab oluliselt ka mbruskonna veereiimi. Jksood vhendavad tunduvalt piirkonna looduslikku mitmekesisust, on vga tuleohtlikud: vast mletatakse veel suuri tulekahjusid mahajetud Oru turbavljadel 1990. aastate alguses ning nd mai keskel Sangla turbavljadel lahvatanud plengut, mistttu tuli sulgeda ka TartuViljandi maantee.

Erinevalt looduslikust soost, mis seob fotosnteesil hust ssinikdioksiidi ja talletab selle tuhandeteks aastateks turbana, on jksood kasvuhoonegaaside allikad. Et taimkate on hvitatud, siis ei toimu jksoos enam fotosnteesi, seega ei seota ka ssinikdioksiidi. Samas pseb hk tunduvalt alandatud veetaseme tttu sgavamale ja turvas mineraliseerub nd mrksa tsedamas turbakihis: jkturvas haihtub hku ssinikdioksiidi ja metaanina, mis ongi ju olulised kliimamuutust phjustavad kasvuhoonegaasid.

Kui Eestis kaevandatakse turvast veidi le miljoni tonni aastas, siis jksoodest ning kuivendatud turbamaadelt mineraliseerub ja haihtub hku ligikaudu 2,5 miljonit tonni [2]! Seega oleme muutnud loodusliku, ssinikku siduva ja talletava soo ssinikku eraldavaks jksooks. Inimtekkeline ssinikgaaside eraldumine jksoodest on Eesti oludes juba vrreldav tstusest emiteeritavaga. Seega vib juhtuda, et tulevikus peame hakkama selle eest maksma, nii nagu praegu makstakse kinnitatud kvoote letava tstusest hku paisatava heitgaasikoguse eest.


Mida siis jksoodega teha? Need tuleb samamoodi kui teised endised kaevandusalad rekultiveerida ehk teisiti eldes taimestik seal taastada. Kindlasti leidub ksijaid: kas me ikka peame selleks oma raha kulutama, kas loodus sellega ise hakkama ei saa? Erinevalt sti jetud pllust vi raiesmikust ei taastu taimkate jksool vga pika aja jooksul, sest koos algse taimestikuga on hvinud ka elujuline seemnepank, pealegi on olud seemnete idanemiseks ja taimede kasvuks ebasoodsad. See maa ei sobi soo- ega mineraalmaataimedele.

Jksoid vib ehk vrrelda naftalaikudega meres. Mni vike litilk tekitab mere pinnal vaid vikerkaarevrvilise kile ja aurustub peagi, ent kui laigud on suuremad ja tegu on raskemate naftafraktsioonidega, siis vib vallanduda tragdia, nagu see oli mdunud talvel meie looderannikul. Siis hakati rkima ennetavast seirest, vajadusest litrjevahendite jms. jrele. Kas selleks, et mista jksoode korrastamise vajadust, peame ootama mnd laastavat tulekahju vi rahvusvaheliste keskkonnaorganisatsioonide survet? Tsistele probleemidele turba kaevandamisel juhtis mullu thelepanu ka Riigikontroll.


Seadused ja mrused vastuolus. Peale kaevandamisalade rekultiveerimist stestavate ldisemate igusaktide reguleerib jksoode taastamist Eestis keskkonnaministri mrus, kus on kirjas jksoode rekultiveerimise kohustus, eesmrgid ja viisid jms. Kahjuks see mrus ei toimi: freesturba tootmisel tekkinud jksoid pole meil tegelikult taastatud. Ilmselt on phjusi palju, kuid neist olulisim on ehk selgusetus, kes on (niteks nukogudeaegse) jksoo omanik ja kes peaks selle korrastama juhul, kui kaevandamise ajal pole jksoo korrastamiseks raha varutud. Niteks firma pankrotistumisel prast turba kaevandamise lppu jb kunagise turbavlja rekultiveerimine ikka maksumaksjate kanda.

Jksoode taastamiseks vajalikke eeluuringuid on Eestis alles alustatud ning pole veel selge, kes peaks siin olema eestvtja ja kes rahastaja. Rekultiveerimise soovitatava suunana on nimetatud enamasti nende kasutuselevttu pllumajanduses vi marjakasvatuses, metsastamist, veekogude rajamist ja/vi tingimuste loomist ala taassoostumiseks.

Aga teisalt: kas me ldse tohimegi kord rikutud soid taastada? Veeseaduse 34 stestab kohustused vee kahjuliku toime vltimiseks. Seal on eldud, et maaomanik (valdaja) ja veekasutaja ei tohi muu hulgas phjustada leujutust ega maa soostumist.

Niisiis, jksoid mitte taastades eiratakse he seaduse nudeid, loodusele ldud haavu parandades lheme vastuollu teise omadega. Selle vastuolu peaks krvaldama seaduste loojad.


Milline tee valida? Pllumaid on Eestis sti jetud ka sna viljakatel muldadel, seetttu ei tundu otstarbekana pd muuta pllumaaks jksoid, eriti arvestades kestvat vajadust neid kuivendada ja vetada. Nii meil kui ka naabermaades on turbamaadel ptud kasvatada metsa, kuid see nuab samuti toimivat kuivendusssteemi ja vetisi. Turbapinnasel kasvavad metsad on ka vga tuleohtlikud ja rnad tormiheite suhtes ning korralikku palki sealt ikkagi ei saa. Marjakasvatus vtab enamasti kasutusse vaid vikese osa mnest jksoost.

Mis peamine: kski siin juba nimetatud jksoo kasutamise viisidest ei peata aga turba mineraliseerumist ja kasvuhoonegaaside eraldumist, ei lpeta turbatolmu kannet looduslikesse veekogudesse, ei tasakaalusta mbruskonna veereiimi ega vhenda tuleohtu. Seetttu tundub nii keskkonna kui ka otstarbekuse ja maksumuse seisukohalt kige igem luua jksoos tingimused selleks, et taastuksid soostumis-, seega ka turbatekkeprotsessid.


Kas meile viks sobida Kanada tee? Kui Eestis alles arutatakse, kas, kuidas ja kes peaks jksoid rekultiveerima, siis Saksamaal, Hollandis, Soomes, Kanadas ja mujal on juba ammu jutud tegudeni. Hid tulemusi on saavutatud Eestile kliima poolest sarnases Kanadas ja seeprast oleks ehk meilgi phjust nende kogemustest ppida. Kuigi Kanada on ks soorikkamaid maid maailmas ja turbavljade ning jksoode pindala on looduslike soode omaga vrreldes thine, on seal mistetud jksoode taastamise thtsust ning asutud seda ka tegema. Et turvas kiiremini kuivaks, planeeritakse turbavlja pind tavaliselt veidi kaldu. Sellest ka jksoo rekultiveerimise esimene etapp: buldooseriga lkatakse kokku kmmekonna sentimeetri paksune pindmine turbakiht, kujundades sellest paarikmne sentimeetri krgused vallid, mis jagavad jksoo pinna 2030-meetrise kljepikkusega nelinurkseteks aladeks (2). Nii luuakse taimekasvuks soodsam niiskusreiim. Turbavallid aitavad ka koguda ja silitada lumesulamis- ja vihmavett ning takistavad turba rakannet leujutusperioodidel.

Et jksood taimestuvad ka soodsate niiskusolude korral vga aeglaselt, siis jrgmisel etapil ptakse sellele kaasa aidata. Kigepealt kogutakse nn. doonoralalt taimmaterjali (3). Doonoralaks sobib kige paremini mni lheduses paiknev soo, kus hakatakse peagi turvast kaevandama. Pllumajanduses kasutatavate kobestajatega hakitakse taimed ja pindmised juured ligikaudu kmne sentimeetri pikkusteks tkkideks, veetakse taastatavale jksoole ning laotatakse hukese kihina selle pinnale. helt ruutmeetrilt doonoralalt saab piisavalt materjali kmne ruutmeetri jksoo tarvis. Taimmaterjali on kige parem koguda varakevadel, kui lumi on juba sulanud, kuid turbalasund veel jtunud, nii et kannab ka raskeid masinaid. Doonoralade taimestik taastub juba nelja-viie aastaga, sobivat ala saab vajaduse korral kasutada ka korduvalt.

Kolmas etapp: jksoo pinnale laotatud taimmaterjal kaetakse hukese lekihi ehk multiga (#4). led psivad oma kolm-neli aastat, aidates hoida kasvu alustavatele taimedele soodsamaid niiskusolusid, ning vhendavad klmade ja klmakerke ebasoovitavat mju.

Viimase etapina suletakse kuivenduskraavid traktori abil tihendatud turbast tammidega, edasi lastakse loodusel teha oma td.

Veetase endistel turbavljadel hakkab aegamisi tusma ja jb parimal juhul psima kmmekonna sentimeetri sgavusel. Suur osa taimetkikestest, eriti mned samblad, hakkavad sobivates oludes sna kiiresti kasvama: juba jrgmisel aastal vib lgede all nha midagi rohetamas. Sageli kosub esimesena raba-karusammal, kelle varjus hakkavad kasvama ka turbasamblad. Kolme-nelja aastaga lekiht laguneb, ent taimestik on siis juba kllalt elujuline. Jksoo hakkab rohetama, paljast turbapinda neb vaid mnes kohas.

Kui kik on tehtud vastavuses varem jreleproovitud kavaga ning ilmastikuolud tegijaid soosivad, siis juba viie-kuue aasta prast ei pruugi tavainimene htlase sootaimestikuga alas hiljutist jksood enam ragi tunda (#5). Kui turbasamblad on moodustanud tiheda vaiba, siis hakkavad nad sobivaid niiskusolusid juba ise kujundama, keskkond muutub happeliseks ja valitsema psevad soodele iseloomulikud taimeliigid. Taas hakkab ladestuma turvas. Olles aidanud jksool juda sinnamaani, vib loota, et edasi saab loodus ise hakkama.


Ksimus lugejale: mis on hist ja erisugust fotodel 1 ja 5? Mlemal on jksoo, kuid neid on koheldud eri moodi. Fotol 1 on jksoo Viru rabas Lahemaa rahvuspargis (!), kus turba kaevandamine lppes le 20 aasta tagasi. Fotol 5 aga endine jksoo Kanadas viis aastat prast seda, kui alustati taastamist siin kirjeldatud meetodil. Professor Line Rochefort ja Franqois Quinty juhendusel on Kanadas edukalt korrastatud isegi 500 hektari suurusi jksoid. Sellega on vga rahul nii turba kaevandajad kui ka keskkonnaametnikud ja aktivistid, kusjuures kaevandajad ei mista enam, miks nad jksoode korrastamisega varem ei nustunud.


Jksoid taastada on ju kulukas, mida me sellest vidaksime? Kllap mtleb mnigi, et ilmselt kib jutt vaid Kanadale ja teistele rikastele maadele sobivast tegevusest. Meil pole sellega asja: keda see suurtest teedest enamasti eemal ja silma alt ra jksoo ikka segab ...

Kanadalased on hektari jksoo taastamiseks kuluvat aega hinnanud ligikaudu 25 inimttunnile ja maksumuseks 800 Kanada dollarit (ligikaudu 8800 kr.). Tde maksumust Eesti oludele mber arvutada aitab ehk seegi, et Kanadas kulus ligikaudu kuuendik kogumaksumusest lgede ostmiseks. Meil vib aga veel nha sna palju plluveeres kasutuna seisvaid phupalle.

Eestis katavad jksood ligikaudu 10 000 hektarit. Kas nende soode taastamiseks kuluvat raha on vhe vi palju? Vib-olla aitab meid otsustamisel mainekas teadusajakirjas Nature 1997. aastal (nr. 387, 15. mai) ilmunud uurimus, kus hinnati maailma enim levinud kossteemide vrtust. Lhtuti 16 kriteeriumist: thtsus atmosfri koostise kujunemisel, kliimaregulatsioonis, hdroloogilises reiimis, erosiooni ohjeldamises, toitainete ringes, bioloogilises mitmekesisuses, tooraine- ning toiduallikana jms. Maailma kige vrtuslikumateks kossteemideks osutusid ei, mitte vihmametsad ega kaugeltki mitte pllumaad, vaid estuaarid ehk jesuudmed 22 832 dollarit hektari kohta aastas. Jrgnesid sood ja leujutusalad 19 580 dollariga. Seega peaksime mtlema ka sellele, et hoides kokku umbes 8800 krooni he hektari jksoo taastamise arvelt, kaotame igal aastal sama pinnahiku kohta ligikaudu veerand miljonit krooni.

Ehk ksime tnapeval mistetavamas keeles: kas poleks rumal hoida investeerimisel kokku raha, mis kmmekonna aasta prast annaks peaaegu 30 korda suuremat aastatulu? Kui me seda investeeringut ei tee, siis varem vi hiljem hakkame ikkagi maksma nende lesannete eest, mida me soodel enam tita ei lase: vee puhtus, vee ebahtlane jaotus (helt poolt puudus, teisalt leujutused), kasvuhoonegaaside emissioon, turbaplengud jms.

Mni aasta tagasi kirjutasid loodusest hoolivad koolipilased Eesti Looduses sellest, mida nad teeksid keskkonnaministrina. Kui mul oleks vimalik prduda nende poole, kellest oleneb soode saatust, siis sooviksin et:

* valitsus krvaldaks vastuolu seadustes ning tagaks siis nende titmise ka jksoode puhul; looks jksoode andmebaasi ja siis otsustaks, mida nendega teha (kas jtkata turba kaevandamist vi rekultiveerida), kiirendaks vastavate dokumentide menetlust ja telliks uuringud leidmaks Eestile sobivaimad jksoo taastamise viisid;

* turbakaevandajad teadvustaksid endale, et jksoid korrastamata ei saa nende ri olla jtkusuutlik, ning toetaksid vastavaid uuringuid ja jksoode rekultiveerimist;

* sooteadlased oleksid valmis rakendama eri maade kogemusi jksoode korrastamise alal, leidma parimad meetodid soode taastamiseks Eestis, nustama valitsust ja turbakaevandajaid ning veenma rahvast tde vajalikkuses.

* valitsusvlised organisatsioonid (ja nende kaudu rahvas) peaksid mistma, et turba kaevandamine on oluline ja kikide nuete titmisel lubatav tegevus, millele ei pea iga hinna eest vastu seisma. Samas tuleb erapooletult ja asjatundlikult jlgida, kas ks vi teine tegevus on seaduslik ja kas kaevandaja enda jrel ka jksoo korrastab; vimalikud lahkhelid turbakaevandajatega tuleks lahendada koosts teadlastega igal konkreetsel juhul eraldi.

Loodetavasti mistame peagi, et jksoode taastamist tuleb alustada kiiremas korras, pidades silmas nii looduskaitse kui ka majanduse huve ning eelkige meie enda tulevikku. Vahel prdume petussnade saamiseks vi siis tegude igustamiseks oma rahvuskangelase ja esiisade kogemuste poole. Teeme seda siis lpetuseks ndki, veendudes, et rikutud soode taastamine sooelanikele eluasemeks poleks meilgi midagi uut: Kalevipoeg last Hiiu seppa omale suured sahad teha ja knd siis oma suure hobusega Kadrina kihelkonnas hulka pllumaad sooks ja konnadelle eluasemeks mber [3].


1. Jssi, Mari 2002. Eesti koloogiline jalajlg on liiga suur. Eesti Loodus 54 (2/3): 1822.

2. Ilomets, Mati 2003. Mille arvel kaevandame turvast? Eesti Loodus 54 (2/3): 7680.

3. Laugaste, Eduard; Norman, Erna 1959. Kalevipoeg knnab pllu sooks. Muistendid Kalevipojast. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn: 280



EDGAR KAROFELD
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet