Kui otsida maakaardilt üles Märjamaa alevik, ei paista selle ümbruses vesisest kohanimest hoolimata ühtki suuremat järve ega jõge. Nimekuju allikana on naljaga pooleks pakutud siinset kunagist kõrtsirohkust: jooksid ju Märjamaale kokku viie mõisa – Haimre, Orgita, Sõtke, Kasti ja Märjamaa piirid. Igal mõisal oli oma kõrts, kus pakuti viina ehk märjukest. Ent nime tekkeks on siiski alust ka väljaspool kõrtsitubasid.
Märjamaa külje all, alevikust ida pool asub loometsade vahel kolm looduslikku nõgu, mis paistavad suvisel ajal möödujale tavaliste rohumaadena. Kevaditi on aga siinne maastik sootuks teistsugune: heinamaade asemel on ajutised järved, mida kohalik rahvas kutsub järtadeks. Igal oma nimigi – Eesmine, Tagumine ja Tammiäärne järta.
Veerohkematel aastatel tunduvad järved piisavalt „ehtsad“, et meelitada ussi leotama ka möödasõitvaid kalamehi. Need peavad leppima aga tühja kotiga, sest jõgede ega ojadega järtadel otseühendust pole. Vesi tuleb neisse kõrge põhjaveetaseme korral mööda karstiõõnsusi, peamiselt varakevaditi, harva ka sügisel. Mõnikord on järtad täitunud veega ka suvisel ajal, meelitades siis rohkesti suplejaid. Tavaliselt on järtasid suviti kasutatud heina- ja karjamaadena, kuid mõnel aastal jääb rohukasv viletsaks.
Kolmest järtast üks – Tammiäärne järta – asub Tallinna–Pärnu maanteest lääne pool, otsapidi tee servas. Ülejäänud kaks, mis jäävad maanteest ida poole, autoaknast kätte ei paista.
Eesmine järta on kirde–edela-suunalise pikiteljega lage karstinõgu: pikkus ligi 400 m, laius 100 m, sügavus üle kahe meetri. Lohu pindala küünib ligi viie hektarini. Järta põhi on liudjas, mõnede laugete lohkudega, kidura rohu ja üksikute põõsastega. Selle ümber kasvab männienamusega mets.
Tagumine ehk Tagajärta – vahelduvailmelisest metsast ümbritsetud nõgu – on ligikaudu 400 m pikk ja 250 m lai, sügavus ulatub samuti kahe meetrini. Nõo veeru ja põhja katab lage kidur rohumaa, keskel kerkivad saartena neli väikest metsaga küngast. Järta põhjas leidub laugeid, kuni poole meetri sügavusi ja 20 meetri laiusi karstilohke ning väikesi kuni poole meetri sügavusi karstilehtreid. Seal on ka väikseid rändrahne. Tagajärtas on suurvee aegu märgatud teinekord isegi vee purskumist maapinnale.
Eesti ürglooduse raamatu andmetel peatuvad Tagajärtal kevaditi rändlinnud.
Tammiäärne järta on siinsetest ajutistest karstijärvedest pikim: kahelt poolt teedega ja servast endise Rapla–Virtsu raudtee tammiga lõigatud karstinõgu on veidi üle kilomeetri pikk, 250 meetrit lai ja kuni kaks meetrit sügav. Järtat loodeküljest piirav raudteetamm rajati aastatel 1928–1931, reisirongid sõitsid siit mööda kuni 1968. aastani. Nüüd on tammile rajatud autotee.
Siinse loodusliku rohumaa laugel põhjal leidub karstilohke. Saareilmelisel väikesel künkal kasvab metsatukk.
Kaitsekord ja liikumisvõimalused. 1980. aastatel rajati Märjamaa lähedale kuue kilomeetri pikkune looduse õpperada, mis läbis ka järtasid. Raja põhjalik kirjeldus on ilmunud Jaan Eilarti raamatus “Looduse õpperajad” [2], ent viimasel ajal pole tähiseid uuendatud. Samas on järtaäärsetes metsades tähistatud spordirajad, kus käiakse nii suusatamas, rattaga sõitmas kui ka jooksmas.
Eesmine ja Tagumine järta võeti kaitse alla 1981. aastal. Nüüd uuendati ala kaitsekorda ning muudeti ka seniseid piire. Inimeste liikumisele kaitse-eeskiri piiranguid ei sea. Telkida ja lõket teha võib vaid õuemaal maaomaniku loal ja tulevikus vajaduse korral alale rajatavas puhkekohas. Üle 50 osalejaga ürituste korraldajail tuleb saada kooskõlastus riikliku looduskaitsekeskuse Harju-Rapla regioonist. Maastikukaitseala kaitse-eeskiri ja täpsem kaart on kättesaadav Riigi Teataja kodulehel.
1. EELIS (Eesti looduse infosüsteem) – www.eelis.ee
2. Eilart, Jaan 1986. Looduse õpperajad. Valgus, Tallinn.
3. Heinsalu, Ülo (koost.) 1992. Eesti ürglooduse raamat, VI. Rapla maakond. Käsikiri Eesti geoloogia instituudis Tallinnas.
|