Tiit Randla on sündinud 11. aprillil 1940 Tallinnas. Lõpetas 1963 Tartu ülikooli bioloogina. Töötanud 1962–1965 Põlva keskkoolis ja Tallinnas noorte loodusesõprade keskmajas õpetajana, 1965–1967 merekalakaitse inspektorina, 1968–1990 Eesti jahimeeste seltsis ja oli 1980–1990 jahimeeste seltsi aseesimees, 1991–1998 keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja ja looduskaitse talitluse juhataja, 1998–2005 Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala Läänemaa keskuse ja Silma looduskaitseala direktor ning 2006. aastast alates riigi looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni spetsialist. Uurinud Eesti röövlindude ökoloogiat, nahkhiirte talvitumist Põhja-Eestis ning arktiliste alade (Wrangeli saare, Franz Josephi maa, Severnaja Zemlja ja Taimõri) lindude ning imetajate ökoloogiat. Eesti ornitoloogiaühingu auliige alates 2000. aastast.
Miks tulid ülikooli õppima just bioloogiat? Kust pärineb su loodusehuvi?
Põlise nõmmekana sain nakkuse liblikapüüdjana juba kümneaastaselt, neljateistkümneselt täitsin esimese fenokausta looduseuurijate seltsile. Loodushuvi süvendas osavõtt loodusringist loodusmuuseumis, kus meid juhendasid legendaarsed loodusmehed August Mank ja Hillar Pärjassaar. 10. keskkooli poisina Nõmmel teadsin sellest koolist varem võrsunud loodusteadlastest ning aimasin varakult ette oma radu bioloogina.
>Kuidas sai sinust looduskaitsja – viiskümmend aastat tagasi looduskaitsjaks ei õpetatud, nagu ka tänapäeval.
Looduskaitsjaks sain sisemisel sunnil, akadeemiliselt haris mind aga botaanikaprofessor Karl Eichwald, kes luges minu õpiajal bioloogidele looduskaitsekursust. Nõukogudeaja looduskaitseseadust lugesime Rahva Häälest 1957. aasta suvel Liiva talutoas Penijõel tulevasel Matsalu looduskaitsealal linde uurides ja rõngastades tolle aja tuntud ornitoloogi Sven Onno juhendusel. Mäletan siirast vaimustust asjaolust, et põhiliselt Eerik Kumari algatatud eelnõu oli teoks saanud. Tudengina mõjustas mindki üliõpilaste looduskaitsering ja tema energiline ning fanaatiline juht Jaan Eilart.
Miks oled zooloogina uurinud röövlinde ja mitte näiteks rahumeelseid taimtoidulisi kanalisi?
See on tulnud kuidagi spontaanselt ja emotsioonidest lähtuvalt, kiskjad ja röövtoidulised linnud-loomad on ikkagi põnevamad. Röövlindudega tegelema innustas ka professor Kumari, sest tollal polnud kedagi teist, kes nad ette võtaks. Aga ka metsis on endiselt mu lemmiklinde. Faunistika ja linnuloendused on siiani mu hobiks, ehkki bongar´ina pole ma küll heal Soome tasemel, aga olen ikkagi innukas linnuhuviline kõikjal, kus viibin. Kaasa rääkima nn. röövtoiduliste kaitseks on mind tiivustanud see tohutu ajalooline ebaõiglus, mis on läbi aegade valitsenud kiskjate ja röövlindude suhtes; kahjuks elab see ühiskonnas visalt edasi.
Kas suhtumine röövlindudesse on nüüdseks Eestis muutunud, võrreldes 1960–1970. aastate kullisõjaga?
Kullisõjale meil pani punkti totalitaarne Moskva juba 1967. aastal, kuid meie Eesti tagurlased taltusid hiljem. Käskudega siin suurt edu ei saavuta, kahjulike röövloomade ja -lindudega võitlev põlvkond pole lõplikult taandunud praegusekski. Ikka olla vaja kellegagi arveid klaarida, olgu siis kormoranide või hüljestega, ning sellest patust pole puhtad ka näiliselt tsiviliseeritumad Põhjamaad. Küllap võtab ökokasvatus aega sajandeid.
Jälgides aga metsiku looduse taandumist globaalselt, tuleb paratamatult tunne, et olemegi juba rongilt maas. Seepärast pean tänapäeva looduskaitsepropagandas eriti oluliseks rõhutada neid väheseid positiivseid tendentse, nagu merikotka uus võidukäik Põhja-Euroopas või laglede vohamine Siberis. Kui mõni Läänemere-äärne kodanik peab taandama end suvekodu rajades kotka elupaigast või leppima lagledest mustaks nokitud põlluga, pole see ju teab mis õnnetus, vähemasti avaramalt võttes mitte. Seepärast minetagem kolklus, tegutsegem lokaalselt ja mõelgem globaalselt.
Kuivõrd erinevad looduskaitse tänapäeval ja 1960. aastatel?
Looduskaitse oli pool sajandit tagasi sügavalt liigikeskene. Haruldastest liikidest räägiti kui loodusmälestistest, kotkaste sigimatus oli tolle aja märk. Uuel sajandil on looduskaitse muutunud avaramaks, elupaiga kaitse keskeseks ning lähenemine ökoloogiliseks. Põhja-Euroopas sündis avarama käsitluse läbimurre Rootsi ja Soome uurijate vahendusel tegelikult juba 1970. aastatel.
Kuidas sattusid uurima Arktika linde ja imetajaid?
Eesti 1970. aastate seiskunud, lämbunud õhkkond tüütas ja väsitas. Idee andis Mati Kaal, kes tundis Moskva jääkaruprofessor Savva Uspenskit, pakkusin ennast uurijaks ja sain positiivse vastuse. 1974. aasta veebruarist maini talvitusin Wrangeli saarel ning elasin unes ja ilmsi koos jääkarudega. See oli enneolematu kogemus, ehkki eluolult väga karm. Arktika pisik nakatas mind aktiivselt kümneks aastaks. See oli tolle aja reaalsuses suurim eksootika, sest viibisin Vene Kõrg-Arktika kõige karmimates paikades: peale Wrangeli veel Franz Josephi maal, Severnaja Zemljal, Taimõril. Arktika karjäär lõppes hetkel, kui tundsin, et füüsiline vorm enam ei võimalda üle olla jääst ja pakasest.
Kuidas nägi välja Arktika-uurija argipäev – nii karmis kliimas ja asustusest kaugel pole ilmselt kuigi lihtne loomi uurida?
Praegu, mobiiltelefonide ajastul on tõesti imelik meenutada, et tollal polnud meil isegi sidepidamiseks raadiojaamu. Kui kolleegil oli äge hambapõletik, üritasime hammast ise välja tõmmata, muide, karu hamba tarvis mõeldud tangidega (karu hammast vajasime looma vanuse määramiseks). Hookeri saarel küpsetasime leiba enne Teist maailmasõda konserveeritud Vene polaarjaama varudest. Mõnel alal olime ka maailmatasemel: karu-uinutid olime saanud Kanadast, lumesaan oli Rootsi Lynx ja sublimeeritud, kosmonautidele mõeldud toidupakendeid olin “hankinud” Tallinnast.
Kas oled loomi uurinud ka mujal, peale Eesti ja Arktika?
Uurinud mitte, küll aga uudistanud Kesk- ja Kagu-Aasias, Kaug-Idas, Austraalias, Kariibi merel ja Costa-Ricas ning Aafrikas.
Oled aastakümneid töötanud looduskaitses, eri tasemetel. Mis selles valdkonnas kinni hoiab ja mis on kõige ebameeldivam osa tööst?
Seni on kinni hoidnud tunne, et reiside ja täiendusõppega omandatud kogemused ja silmaring võimaldab maailma parandada Eesti tegelikkuse kaudu. Kurvastab asjaolu, et kivinenud arusaamu murda ja muuta on soovitust raskem ning see kestab ilmselt kauem kui üks inimpõlv. Ühiskond on manipuleeritav ja kord omaksvõetut muuta on neetult raske. Selle tajumine on teinekord ebameeldiv.
Ilmselt on kivinenud arusaamu mõlemal pool: tavalised inimesed ei saa aru looduskaitsest ja ka looduskaitsjad ise on kunagi õpitu kütkes. Mida annaks teha, et looduskaitse oleks igalt poolt vaadates tulemuslikum?
Looduskaitse on suuresti inimestega suhtlemise kunst. Looduskaitse on arenenud maades muutunud tulemuslikumaks, kui riik on julgenud delegeerida järjest enam praktilise looduskaitse ülesandeid kolmanda sektori õlule ning usaldab omanikke. Meil pole ühiskond selleks ilmselt veel küps, ehkki on ka positiivseid näiteid, nagu kotkaseire või Alam-Pedja looduskaitseala kaitse korraldamine. Mida laiem on looduskaitse kandepind, seda tulemuslikum ta on. Kord võib tulla ka meie maal aeg, kus näiteks haruldase konna kaitseks hakatakse eelistama eraalgatusel põhinevat kaitsekorraldust riigi ponnistustele.
Ilmselt saaks meie looduskaitse kohta tuua ka negatiivseid näiteid?
Negatiivne on püüd looduskaitset liialt tsentraliseerida, ehitada üha uusi laudradu ja vaatlustorne, unustades nende hoole või keelates maaomanikul küttepuu tegemise merikotka kaitsetsoonis aasta ringi ja eranditeta.
Läänemaa elanikuna saad Tallinnas looduskaitse juhtimisel toimuvat kõrvalt
vaadata. Millised suundumused praeguse aja looduskaitses on positiivsed ja
millised ilmselt negatiivsed?
Positiivne on kindlasti värske reform, sest idee poolest peaks Eesti loodukaitseline areng ühtlustuma. Negatiivseid ilminguid ilmutab aeg, ja praegu on veel vara kritiseerida. Üldisemalt võttes häirib mind lummav negativism ja pessimism, mida võimendab ka meedia (õlikatk, linnugripp, karuputk), jättes mulje, nagu midagi meeldivat ja positiivset polekski. Aga on ju! Ka liigse tsentraliseerimise trendid ei tule looduskaitsele kasuks, pärssides haldussuutlikkust ning kaugendades inimest ja ametnikku.
Oled olnud aastakümneid tegev jahimeeste seltsis, koostanud ka omaaegse väga olulise teose “Jahimehe käsiraamatu”. Kui võrrelda jahipidajat viiskümmend aastat tagasi ja nüüdisajal, kas aja jooksul on kujunenud olulisi erinevusi? Kas praegune jahimees on näiteks haritum oma eelkäijaist?
Muidugi on jahimees muutunud, sest olud on muutunud. Jahindusest majandusliku kasusaamise aspekt on asendunud enam seltskondliku tegevusega. Tänapäeva jahindust tavatsetakse nimetada säästlikuks ja looduskaitsega ühendab teda soov säilitada metsikut loodust. Jahimeeste kogukond on suur jõud kogumaks teavet looduse kohta, seda tuleb vaid mõista kasutada. Samal ajal on ulukite kohati pöörane lisasöötmine oluline ökoloogiline faktor, mis võib teatud ulukite koondamisega tekitada probleeme. Tänapäeva jahimees on pisut haritum juba seepärast, et tema sotsiaalne skaala on muutumas, üha enam on nende seas keskklassi ja ettevõtlikke inimesi, loobujad on reamehed linnas ja maal. Jahindus on elujõuline nii Põhja-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas ning ühiskonna reaaltulude tõustes võib muutuda taas õiglasemaks, maainimesekeskesemaks ka meil.
Jahimehed on ilmselt küll teadlikumad, ent millest siis tuleb suur hulk negatiivseid arvamusi meie jahindusest eeskätt just meedias?
Minu arvates tuleb see sellest, et jahindus täiustab iga hinna eest vana ega ole julgenud luua uut, maaomanikukeskeset jahindust. Veel pole uus võitu saanud nostalgiast, aga muutused tulevad niikuinii, ükskõik kui osavalt praegused asja korraldajad ka ei pingutaks. Reformida tuleb aga alati altpoolt, siis on edulootused reaalsed. Meediakriitika põhinebki altpoolt tuleval nurinal.
Kas peale maaomanikukeskesuse ja jahimehe sotsiaalse tausta on veel asju,
mis jahinduses on muutumas või mida tuleks muuta?
Väidan, et Eesti jahindus on ulukite poolest heal järjel, paraku tulevad aga probleemid just sellest, et jahimehed ei suuda praegustes oludes alla suruda üleliia paljunenud rebaseid, kährikuid, metsnugiseid, kopraid, metskitsi ning kohati isegi põtru ja metssigu. Järelikult on midagi korralduslikult viltu. Jätkates samas vaimus, satume umbteele. Väljapääsu eelduseks on laiapõhjaline, kogu huvitatud avalikkust haarav mõttevahetus, mis peaks tingima ümberkorraldusi. Selleks on aga vaja julgeid keskkonnapoliitilisi otsuseid.
Kas meie teadmised ulukite arvukusest ja eriti arvukuse optimumidest on ikka piisavad?
Minu arvates on, sest Eestis on hulgi spetsialiseerunud asjatundjaid, uurijaid ning selle nimel tehakse järjest heal tasemel tööd. Arvukuse optimumide määramine on aga tingitud konkreetsetest oludest ning sageli mõjustatud ka keskkonnapoliitilistest hoiakutest, jahiringkondade lobitööst – nn. jahimaffiast, mis oli mõjus enne ning on ka nüüd.
Kuidas hindad praegust loodushariduse seisu Eestis? Mida peaks muutma?
Tuleks jõuda sõnadelt tegudeni, keskkonna- ja loodusharidus nõuab enam riigi toetust. Loodusmajad, õpiringid, koolimetsad, linnuklubid, külastuskeskused ja nende juhendajad on meil ju olemas. Vajaka jääb süsteemsest ja kõikehaaravast lähenemisest. Loodetavasti paneb õla alla ka uus riigi looduskaitsekeskus, et asja täiuslikumalt korraldada. Sotsioloogilised küsitlused ja koostatud keskkonnastrateegiad viitavad üheselt vajadusele tegelda sügavuti loodusharidusega, just siin on võti edukama tuleviku tarvis.
Äkki peaks ka meie looduse head tundjad rohkem algatust üles näitama, et omi teadmisi noortele loodusehuvilistele levitada?
Aga muidugi, arvan, et sellega nad ka tegelevad ja noortest huvilistest pole puudust ei praegu ega olnud ka vanasti. Tähtis on säde, mida noores sütitada, sest seda kannab ta kaasas, olenemata elukutsest, terve elu. Lauslinnastumine on ohtlik suundumus, õnneks on tänapäeva majandusareng seda pidurdamas. Paadunud linlasele jääb loodus võõraks ja kaugeks, siin ei aita loodustundjad ega nende algatus tuhkagi.
Miks otsustasid minna Tallinnast ministeeriumiametniku kohalt tööle Läänemaale, biosfääri kaitsealale, hilisemasse looduskaitsekeskusesse?
Töötasin ministeeriumis Eestile kõige pingelisemal ajal (1990–1998), tundsin pärast pingelisi ministeeriumiaastaid, et olen end ammendanud ja vajasin õhku, et veidigi omal nahal tunda tegelikku elu. Minek Läänemaale tähendas ka vahepeal valminud maakodu asustamist, sest maja üksinda metsas läheb hukka. Tegelikult viisin täide oma lapsepõlvest pärit unistuse, et metsik loodus võiks alata oma õueväravast.
Eestis oleme üsna uhked oma arvukate märgalade üle, samas on Ramsari
konventsiooni märgalade staatus antud üsna vähestele. Miks nii?
Eesti oleks oma märgaladega tervenisti üks suur Ramsari-ala, nagu Soomegi. Asi on suutlikkuses vormistada andmelehti, kirjeldada peensusteni elupaigatüüpe ja korraldada regulaarset seiret. Oleme niigi oma praeguste aladega – üksteist – suutlikkuse piiril. Uusi alasid oleks mõttekas välja pakkuda siis, kui on ette näha võimalikke konflikte. Tasakaalustatud areng Ramsari poliitikas iseloomustab ka meie naabreid, ülepingutamine aga ahistab mõttetult nii uurijaid kui ka ametnikke.
Millised on su hobid ja kuidas üldse puhkad?
Hobid ja ametid on minus põimunud, eraldi võiks ehk nimetada loodusfotograafiat, ka jahindust, kalastamist, reisimist ja uute liikide kogumist, s.t. kirjapanemist. Passiivset puhkust ma ei kannata.
|