22. juunil saanuks elvalane Kalev Päid 70. Nimetada teda Eesti parimaks giidiks on küll selle loo autori isiklik arvamus, kuid vaielgu sellele vastu keegi, kes on Päidi juhendusel ekskursiooni kaasa teinud.
Kalev sündis koos kaksikvennaga 22. juunil 1936 Tallinnas Nõmmel. Edasine elu kulges vendadel väikelastekodus. Päidide pere lapsendas Kalevi, vend sattus teise peresse. Päidide eluase Tartus hävis 1944. aasta pommitamisel, seetõttu asuti järgmisel aastal elama Elvasse. Kalev lõpetas Elva keskkooli 1954 ning Tartu ülikooli 1961.
Õppisin Kalevit tundma TRÜ geograafiakateedris. Ehkki ta oli alustanud õpinguid kolm aastat varem, jäi ülikooli lõpetamine venima. Diplomitööna koostas ta Kääriku spordibaasi reljeefi kaardi ning selle juurde kuulus ka Kääriku ümbruse reljeefi makett. Viimast valmistas ta kateedris ning käis seda seal aeg-ajalt täiendamas. Kaart on praegugi Kääriku spordibaasis.
Kuidas temast sai geograaf, on Kalev kirjutanud kateedri juhatajale Endel Varepile pühendatud artiklis [1]: „Kodus olid mind juba mäletamahaku algusest võlunud värvilised kaardid – nende seltsis oli huvitav olla tundide viisi.” Huvi raamatute vastu sai alguse samuti lapsepõlvekodust, kus osteti muude raamatute kõrval ka „Maailma maad ja rahvad” üksikvihke.
Eesti raamatu aastal pajatas Kalev raadiointervjuus nende pere ebaõnnestunud katsest pääseda läände 1944. aasta suve lõpul. Mäletamist mööda mindi hobusega ühte Lääne-Eesti sadamasse. Tollel sõidul olnud tal kaasas kaks raamatut: Jaan Vahtra „Taevaskoda–Valgemetsa” ning Edgar Kanti „Suur-Saksamaa”.
2000. aastal oli Kalevil Tartumaa suurim isiklik raamatukogu. Ekskursioonidel ei jätnud ta käimata sealsetes antikvariaatides, kust pärines suur osa tema raamatutest ning maakaartidest ja atlastest.
Andmestikku sünnimaa kohta täiendas Kalev pidevalt. Veel viidatud artiklist: „Minu omaloodud „Eesti topograafiline kartoteek” 45 000 infolehega on mahult Endel Varepi omast küll tublisti väiksem, ent ma tunnen oma töökabinetis koduhubasust, kui selles on niipalju kodumaatunnetust, et Eestimaa on nagu minu juures.” Ta oli innukas kodu-uurija. Eriti huvitas teda Hellenurme mehe Alexander Theodor von Middendorffi elu ja tegevus, mida ta kajastas mitmes artiklis ja raamatus 1993. aastal.
Kalev andis 7-klassilises koolis välja klassi ajalehte. See oli masinakirjas ning seda ilmestasid ta enda joonistused. See oli veel Stalini eluajal, mis iseenesest oli julge ettevõtmine. Ühes eksemplaris ajalehte ilmus üle kümne numbri.
Mõisaprouast vanuri abistamise eest kinkinud tolle Saksamaal elavad tütred Kalevile tänutäheks uhke maja Elva Kasekülas. Proua meenutuseks oli ühes toas temale pühendatud nurk. Põline poissmees Kalev pani ööseks välivoodi keset suurt saalitaolist tuba. Keset lage oli niðð ning selles NSVL Euroopa osa kaart. Õhtuti selle kaardi alla magama heites teinud Kalev enne uinumist mingi ekskursiooni läbi. Maja ees oli Kalevil „infopunkt” – tulp viitadega, mis näitasid kaugust Põhjanabale, Lõunanabale, Moskvasse, New Yorki jne.
Kaleviga sai koos oldud Eesti geograafia seltsi (EGS) Valdaimaa ekskursioonil 1968. aastal. Novgorodis olles tutvustas ta Sofia peakirikut Esimese maailmasõja ajal saksa sõduritele trükitud turismibroðüüri kaudu. „Drang nach Osten” ei näidanud ainult eluruumi laiendamist, vaid ka silmaringi avardamist. Tolles broðüüris ei hoiatatud sõdureid surmasaamise eest, kuid oli viidatud pahedele, mida tõi kaasa liederlichen Leben.
Kalev oli ajutiselt Valdaisse tagasi toonud kunagi seal valatud ning Eestis maha müüdud aisakella (Valdais valatud kellad olnud tuntud). Kellal oli venekeelne kiri: „Kupi, ne skupi” (Osta, ära koonerda). Kalevil oli aisakellade ja kuljuste kogu. Tema üks hobisid olid ka hobused. Kalevi sulest on ilmunud artikleid voorimeeste ajaloo kohta.
Millalgi 1980. aastatel olime koos geograafia seltsi Karjala sõidul. Tagasisõidul Leningradi jõudes anti sõna Kalevile. Ta tutvustas iga nähtud silla ja kanali ehitamise-rajamise ajalugu, viitas igale vähegi eestlastega seotud hoonele, teadis, et mälestusmärk Ivan Gazale ühe tehase juures on pühendatud eestlasele Jaan Haasile. Loomulikult teadis Kalev ka kõiki Leningradi Lenineid nime- ning nägupidi. Nende pärast olnud tal kunagi pahanduski. Järjekordse Lenini juures lausunud Kalev värsirea: „Täna Lenin, homme Lenin, ülehomme jälle Lenin!” Tolle ütlemise pärast tulnud tal pärast koju jõudmist parteibosside jutul käia.
Kui Kalevilt küsiti, kuidas ta kõike seda nii hästi teab, saadi vastuseks: „Käige Leningradis rattaga, aga mitte bussiga!” Elvas asutas ta jalgrattaklubi Velorõõm ning oli selle president. Kunagi sattusin kuulama Kaleviga tehtud raadiointervjuud jalgrattamatka teemal. Kalev oli kehalt, nagu ta ise ütles, korpulent. Reporter küsis, kas ratas tema all ikka vastu peab. Pidi pidama küll, ainult mitmel korral olevat ära varastatud.
Pikemat aega töötas Kalev õpetajana Elva õhtukeskkoolis. Tema sealne kauaaegne kolleeg ja peretuttav, Tartu muuseumi peavarahoidja Heli Zink iseloomustas Kalevit kui giidi. Ta valdas vene ja saksa keelt, tundis väga hästi Liivimaa ajalugu, Riia linna ja Peterburi. Ermitaaþi tohututes saalides osanud ta alati viia õpilased kõige vajalikuma juurde. Oma laialdaste sidemetega oli ta alati kindlustanud ööbimiskoha.
Kalev oli musikaalne, ta armastas klassikalist muusikat. 1975. aastal oli ta üks Eesti Straussi ühingu asutajatest ja pidas sidet Viiniga. Bussis laulis mõnikord ka ise. Tema hobi oli ka pildistamine. Kunagi ta ütles, kui tore olevat sõita rolleriga mööda sünnimaad ning seda pildistada. Kalevil oli suur kogu slaide Eestimaast. Kord laenasin temalt neid komplekti Eesti tutvustamiseks. Need slaidid on siiani tagastamata ja olgu see kirjutis kompensatsiooniks selle eest.
1. Päid, Kalev 1999. Geograafia-taati meenutustes. – Jüri Roosaare (koost.). Professor Endel Varep. Artikleid ja mälestusi. Tartu ülikool, geograafia instituut: 111–112.
|